Everything's gonna be alright!

Täna on tähtis päev. Lennart läks esimest päeva lasteaeda. Emme-issi kahekesi viisid, väiksed käekesed emme-issi käes, rõõmsal meelel. Rühmas oli 2 last ning õpetaja Marju, kes on tuttav Georgi rühmast. Lennart tahtis kohe minna õue, nägi suurt kallurit. Rühmas valisime riidekapi ning pissipoti. Esimene sõber oli 2a Oliver, kellega läks kohe väikseks kismaks mängutraktori pärast. Juhataja soovitas enne magamist järgi tulla, aga otsustasime, et see pole vajalik. Lennart oli tubli, lehvitas emmele ja jäi rahulikult mängima. Juhataja helistas tund hiljem ja teatas, et poiss sõi pudrukausi tilgatumaks ja mängib nüüd rahulikult. Emmel on süda rahul, aga hing haige. Mitmel erineval põhjusel...
Nädalavahetusel sai kaks päeva rannas käidud, 29C oli sooja ning 2x sai isegi ujumas käidud. Igas muus suhtes oli nädalavahetus täielik katastroof ning ilmselt jätab see igaveseks ajaks igavesti armi minu südamesse ja hinge.
Minu sõnum on lihtne : inimene tehku ikka nii palju/vähe lapsi ainult, kui paljudele ta võrdselt armastust jagada suudab. Ja mitte ainult armastust.
Foto loomulikult potterybarn.com

Pojakesed tublid...kallid....

Lennart on 3.ndat päeva mähkmevaba.Tuli üleeile Kati juurest koju ja oli issiga 3h õues kui tuppa tulid ja issi potitada teda tahtis, siis selguski, et polegi mähkmeid all. Ööseks ikka panime mähkmed alla, aga ka terve eilne päev oli poja ilma mähkmeteta, käis Kadrioru pargis ja püksi ei tulnud midagi.
Georg sai eile karate eksamil kollase vöö. Oli katas ühe vea teinud (maha vaatanud), aga muidu oli kõik hästi ja kollane vöö on käes! Mul on südamest hea meel, et laps on leidnud endale niivõrd meelepärase spordiala, mis veel igati kasuks ka poisile tuleb. Ta on hea poiss - ja õnneks tuletas mulle üks eluline situatsioon jälle meelde, kui tähtis on see, et pere hoiaks ühte ja oleks teineteise eest väljas ning usuks ja usaldaks üksteist. Sest kui pere seda ei tee, kes siis veel? Laps peab teadma, et kodu on see koht, kuhu ta võib tulla ja mure ära rääkida ka siis, kui ta ongi mingi pahateoga hakkama saanud. Kodused ei tohi teda (emotsionaalselt) hüljata mingil juhul! Laps peab olema kindel, et kodus on ta kaitstud ja mõistetud.

Ikka solk-vesi-puud

Järjekordsed haiguspäevad on möödas. Algas Georgi jubeda köha-nohuga, korra oli väike palavik ka, aga rohkem ei midagi. Saatsime küll Georgi Kati juurde reedel (5.märts), et ei puutuks haige vennaga kokku, aga kohe, kui Kati juurest reedel tuli, oli selge, et midagi päästa pole õnnestunud ja juba õhtul oli nohu ka. Laupäeval tekkis väike 37,3 palavik ja see kestis kuni laupäevani (13.märts). Kuna nohu oli vesine ja läbipaistev kogu selle aja ja tavapärasest jonnis ka rohkem, siis hakkasin kahtlustama purihammaste tulekut. Ilmselt nii ongi, kuigi need hambad tulevad aeglaselt ja midagi näha endiselt pole. Hammaste tuleku ajal on laps nagunii vastuvõtlikum haigustele ka, eks ta mingi väikse viiruse sai ikka peale ka.
Kaalusime lapsi üle pika aja: Georg on 20,4kg ja Lennart 12,2kg.
Mina tahaks muidugi kaebelda ja nutta, kui raske mul on, aga tegelt pole häda midagi, eelmisel nädalal hoidis 3 päeva Märjamaa vanaisa lapsi ja homme tuleb ema - minu jaoks suur luksus. Paar ootamatut laekumist on rahalise seisu ka heaks teinud ja tervis on ka päris ok. Töö on hetkel selline koht, kus ma päriselt puhkan. Tõeliselt puhkan! Mul on palju tööd, asendan puhkajaid ja haigeid, aga ma puhkan siin tõesti. Järelduste tegemisega ma ei kiirustaks, lihtsalt haigused ja jonniv laps jm asjad on koduse õhkkonna teinud närviliseks. Mööduv nähtus. Põhiline, et päike paistab palju viimasel ajal.
Pilt on pärit siit www.art.com ja pildil on Madame Monet and Her Son

Mustale linnule....

Oh saaks juba tööle! Homme taas vaba päev, kuid ei oska sellega midagi peale hakata ning süümekad on ikkagi kiired ligi hiilima. Täna sai maja koristatud ja turul käidud, no mida ma homme selle vaba ajaga peale hakkan. Kuna asjaolud on vahepeal muutunud, siis trenni ma ilmselt ei lähe või vähemalt ei hakka ma regulaarselt kalli raha eest a la aeroobikas käima. Raha peab kokku hoidma ja ma ei saaks seal trennis end vabalt tunda, teades, et ma ei tea, millal ma tööle saan, kui saan... Säästud sulavad nagu kevadine lumi ja neid praegu trenni peale raisata on mõttetu. Seda enam, et stressi tõttu, mis mind ikka aeg-ajalt külastab kaalun ma jätkuvalt 56kg nii et rassida trennis peki pärast pole pointi. Parema une ja toonuse annab ka sörkjooks või kepikõnd ning kumbki raha ei küsi.

Täna tundsin, kuidas ma unistan ajast, mil mu mees taas palgatöölisena 8st 5ni leiba teeniks. See oma-firma-värk on ikka õudne nuss ja ma ei hakka isegi oma längvuitsi maindima. Aga mis teha, mehed on juba kord sellised, nad peavad riske võtma ja ennast tõestama. Paraku on muret siin küll juba rohkem kui rõõmu. Eks selgi medalil ole kaks külge - vähemalt oskab ja saab ta praegu endale ise tööd otsida, palgatöölisena oleks hirm koondamise jms ees. Gretakene on otsaga Paldiski maanteel - vaat sulle palgatöölise rahulikku elu!

Kui oled vihane, siis pane oma mõtted kirja, hakkab parem, aga põhiline - ära kirja ära saada, sest hommik on õhtust targem!

Foto siit: www.japanfocus.org/data/US_Dollar.jpg

Ärge muretsege, hakake elama!

Olen üks suur muretseja, aga täna tegi sõbrants mulle nö silmad ette! Tema nimelt teeb strateegilisi plaane jaanuariks veebruariks, mil seagripp Eestisse jõuab ja kuna vaktsiini pole, siis on see kindel surm enamusele. Kohutav lugu iseenesest, kuid mida siis teha, kui midagi teha pole? Lapsed trennist, koolist, lasteaiast ära võtta? See tähendaks enamusele ka töölt ära tulekut, sest palju neid koduseid või kodus töötavaid inimesi ikka on?

Kuidagi imelik oli seda juttu kuulata. Istusin Georgi toas akna all kirjutuslaua taga. Päike paistis, muru oli roheline, ja seda novembris! Laps magas rahulikult kõrvaltoas, 6 päeva kestnud nohu on möödas ja mul oli hea kerge tunne. Ja siis see seagripi jutt, paanika, vaktsineerimine, laste koduarestis hoidmine.... Kahju hakkas kohe. Nagu ma talle ka ütlesin - emana saan ma temast väga hästi aru, kuid pidevalt mõelda mingite epideemiate peale, kahtlustada igat köhatust, muretseda kättesaamatu arstiabi pärast, näha igas asjas ohtu ja baktereid ja viiruseid ja nakkust... näha igas söögis keemiat, mürke ja surmalõkse... No milles asi, kallis sõbranna? Üks tobe raamatupealkiri kõlab: "Ärge muretsege, hakake elama!" Mina küll muretsen ja jään ka edaspidi muretsema, aga lausa epideemiateks igapäevaselt ei valmistu - selle asemel küpsetasin täna leiba, tegin woki ning käisin 2x Lennartiga õues. Lapsed rõõmsad ja väsinud, endale pea selge ja kõigil kõht täis.

Fotol meie magamistuba täpselt aasta tagasi Narva-Jõesuu SPA hotellis

Tööde jaotus

Vahel tundub, et ainult mul on raske. Tegelikult see pole nii - ma lihtsalt märkan ainult neid, kel tõepoolest kergem, kui minul. Viimasel ajal on jälle unetud ööd, kuna mõtted ei anna rahu... Kuidas ma ka ei püüa muule mõelda, ikka on kibe tunne sees ebaõiglusest siin maailmas. Süüdi olen paljuski ise, sest ei ole osanud elada endale. Kes ütleb sulle aitäh selle eest, et sa oma vajadused tahaplaanile lükkad ja kõigega ise toime tuled? Mina muidugi ei tule kõigega ise toime ka veel! Ma ei pane 95% ajast last magama, ma ei vannita 98% juhtudel last, ma ei toimeta temaga enamasti ajavahemikus 18-22 ning nädalavahetusel, kui me just ei tee midagi kogu perega koos, on ta enamasti issiga. Samas on 95% kodutöödest minu õlgadel, seega on kõik tasakaalus ilmselt. Peaksin isegi õnnelik olema, sest tavalise eesti naise elu on see, et 90% tegeleb tema lastega ja 90% on ka kodutööd tema õlgadel. No tegelt on vist viimastel aegadel see trend siiski muutunud, kui lugeda ajakirju ja foorumeid, siis on mehed ikka hakanud palju rohkem osalema nii laste kasvatuses kui ka kodutööde tegemises. Ikkagi mulle tundub, et olen liiga koormatud ja aega enesele jääb ahastavalt väheseks. Kaeblen siin juba mitmendat korda, endalegi vastik... kuid seisan ikka paigal. Saan sellest õnneks nüüd "kaine peaga" aru, stressi kui sellist siiski pole. Homme saan ma 36 ning parimad aastad on kindlasti veel ees! Nüüd ma lähen pojale pai tegema.

Lapsehoiust ja mitte-hoiust

Mida ma praegu annaks selle nimel, et mul oleks iga kell võtta lapsehoidja, kellele väiksem poeg aegajalt "visata"! Milline elukvaliteedi paranemine see oleks! Milline puhkus ja rahu ja akude laadimine! Kuidas ma tahaksin teatrisse minna, mõnele kontserdile trenni või lihtsalt spontaanselt midagi teha, ilma et peaks tunde ja päevi ja kuid ette planeerima! Ja kuidas ajab vihale see, et sellest ei saa aru inimesed, kes saavad ette teatamata tited emale pähe visata ning kes ei pea iial loobuma trennist, teatrist, sõbrannaga kohvitamisest, reisist, ...

Tahaks ära...

Päike ja vihm vaheldumisi

Viimasel ajal vahelduvad vihmasajuhood imeilusa päikesepaistega. Vikerkaart olen sel sügisel näidud rohkem, kui viimase 5a jooksul kokku. Päike on ilus küll sügisel, kuid iga paari tunni tagant taevast pudeneva vihma (ja rahe) tõttu on õue minek mõttetu. Jõuad end ja last riidesse toppida, kui juba õuest tuppa varju pead jooksma.

Samamoodi on ka minu meeleolu - vahelduv. Päike ja vihm vahelduvad ehk teisisõnu pisarad ja naeratus on igapäevased kaaslased. Õnneks tunnen mitu korda päevas õnnetunnet erinevatel põhjustel, kuid samas on nutt varuks ja olemine hallimast hallim. Pisarad voolavad mul kergesti nagu see juba aastaid olnud on, kuid tavaliselt ikka põhjus ka. Väike tita on nohus, suur poja on tujukas, kaasa ajab vihale tegemise või tegemata jätmiste pärast.

Hetkel on suur vihm möödas ja päike paistab - nii õues kui ka minu sees.

P.S. For the record - ma kaalun 56,8kg (ainult mulle endale vajalik info)

Magnettormid jälle või mis?

Georg sai eile uue laua oma tuppa. Nüüd on meie suurel poisil päris oma kirjutus- ja õppimislaud! Muutus teine kohe suuremaks ja asjalikumaks mu silmis! Lennart ei taha ikka veel potil olla - see on päevast päeva suurenev mure mul, kuigi õnneks aega nagu ikka veel on. Ka on kurb see, et meie tubli vannisolija poiss kardab vanni, eriti aga dushi. Miks need lapsed niimoodi päeva pealt muutuvad, ei tea, kuid vanniga, täpsemalt just dushiga toimus sama asi Georgiga ka, kuid natuke vanemana. Minul on ka vana krooniline haigus ägenenud, ravin seda omal käel, tundub, et saan jagu. Muret teeb see, et ka see haigus pidi taastulema tänu stressile. Pea valutab täna terve päev ja kehv on olla. Päeval olin ka Georgi käitumise pärast kurb ja ärritunud.

Üks telefonikõne tõi igatahes täiega naeratuse suule ja kerge "sumin" jäi sisse õhtuni. Aitäh sulle, Kersti.

Lennarti sõnu veel: TUTTU, MANU (palun), KIIGU (kiisu), BOBU (hobune)., ALLA (nii alla kui üles),...

Kevad täies hoos

Ilus kevad on käes. Aed on imeline - roheline, lõhnav, õites... mesilased, liblikad, linnukesed... roheline värv tuhandes erinevas toonis, sekka kollast, valget ja muid värve. Ei ole see kevad muretu ega rahulik, pingeid ja närvitsemist on palju. Siiski aitab soe ja päiksepaisteline ilm kaasa sellele, et tunda rõõmu elust ja kodus olemisest ja titaga tegelemisest. Õhtuks on väsimus suur ja nutt kerge tulema. Täna helistasin Katile, see andis kergema tunde tuleviku suhtes, kuigi põhiline ja olulisim asi on siiski, et oleks töökoht, kuhu minna ja töö, mida teha. Pühapäeval oli akude laadimise päev. Käisin jõusaalis ja ujumas, saunas, kohvikus ja shoppamas. Imelik oli mõelda, et on tohutult inimesi, kelle elu ongi päevast päeva selline. Mina igatsesin juba oma peret mõni tund pärast kodust lahkumist. Mõtlen tööle, kuid samas ju tean, et võimalust lapsega kodus olla mul enam ei tule ning midagi lihtsamaks ei lähe. Hakkan igatsema neid hommikuid, õues olemisi, turul käimisi, jalutuskäike, tudust ärkamisi ja enda pisikest aega üksikutel hetkedel, mis pojaga tegelemisest üle jäävad. Ometigi tundub, et hakkame üha rohkem teineteisest ära tüdinema. Pikk päev on mõlema jaoks kuidagi väsitav ja kurnav. Mänguasjad on ära tüüdanud ning hing ihkab midagi uut ja huvitavat. Õnneks pakub suvi võimalusi.

Fotol on kokkupandud välitoolid, mille kohta ütles mu 5-aastane poeg "voolavad toolid"

Hirm põhjustab vigu

Õpetage mind elama! Ikka ja jälle teen ma vigu, ikka ei oska ma käituda õigesti või öelda õigeid asju! Ikka segavad mind emotsioonid, vastakad tunded, kehvad närvid ja hea mälu. Tean ju küll, kuidas peaks, aga iga jumala päev teen ma vigu, mille pärast ma põen hiljem nii et vähe pole. Valesti käitumine oma lähedastega on andestamatu, need inimenesed on mulle kallid ja armsad, miks ma siis just neile kõige sagedamini haiget oma vale käitumisega ja valede sõnadega teen. Sõnadega ilmselt kõige rohkem... On asju, mida ma õppinud olen, mille suhtes ma enam naljalt ei eksi, aga ikkagi. Olen väga pettunud endas, kaua võib aega minna, et inimene ka oma vigadest midagi õpiks. Öeldakse, et loll õpib enda vigadest, tark teiste omadest... aga kes see on, kes ei õpi ei enda ega teiste vigadest?? Mineviku armid on ikka visad kinni kasvama.. eks sinna see koer maetud ongi. Hirmud minu sees ei ole kuhugi kadunud, nad on lihtsalt uinutatud, maha rahustatud, varjusurma sunnitud... aga nad on alles. Seda näitas eriti ehedalt nii tänane kui ka eilne päev.

Suur Hall

What a day, what a day! No jube päev, ausõna! Selline ahastus ja masendus, mida pole kaua kaua tundnud! Mis küll aitaks? Mida teha? Kuidas see asi küll nii hulluks läinud on? Närve pole ollagi! Hakkasin täna mõtlema, mis on mind erinevatel rasketel aegadel hulluks minemisest päästnud. Tulid mõned asjad minevikust meelde ja mõned on ka lisandunud olevikuga. Panen siia mõned asjad kirja, et neid siis vahel üle lugeda, kui jälle Suur Hall peale tahab tulla.

1. Koristamine. Ja mitte mingi väike tolmu võtmine, vaid suur ja põhjalik koristamine, küürimine, ära viskamine ja puhastamine.

2. Värskes õhus viibimine. Jalutamine, tempokas kõndimine, mis iganes väljas viibimine.Eelduseks päikesepaisteline või vähemalt pool-päiksepaisteline ilm.

3. Füüsiline koormus. See võib olla sport või töö. Näiteks kaminapuude tuppa tassimine, muru niitmine, aia riisumine, garaazhi koristamine (mnjah, see võib ka esimese punkti alla käia) või auto pesemine või lumest puhastamine.

4. Veeprotseduurid. Alati aitavad! Vann, dushi all käimine, saun, ujumine.

5. Shoppamine. Alati ei toimi. Üks masendus võib üle minna teiseks, mille põhjuseks on raha kulutamisest tekkinud süümekad. Enamasti siiski toimib minu puhul, kuna ei larista iialgi asjatult.

6. Alkohol. Võib teha asja palju kordi hullemaks. Ühele masendususele võib järgmisel hommikul lisanduda teine masendus purjuspeaga tehtud lollustest või valel ajal vales kohas valele inimesele öeldud valedest asjadest.

7. Kirjutamine/rääkimine. Enda tühjaks rääkimine või kirjutamine. Sageli pole inimesel, kellele muret kurta tahad aega sind kuulata. Kirjutamine vajab ka aega ja kohta ning kirjutatu postitamine ei pruugi alati õige otsus olla, kuna esimese südametäiega asjade väljaütlemine võib hiljem kaine peaga üle lugedes liialduseks osutuda.

8. Joogahingamine. Vajab harjutamist ja aega, aga töötab.

9. Nutmine. Vahel tuleb valu endast lihtsalt välja nutta.

10. Prozac, Xanax, Dazepam, Palderjan jms.

Nagu 10 käsku! :D Oleks siis mõistust ka neid õigel hetkel meelde tuletada ja kasutada!

...

Teksti ei tule. Need lilled on ühele emale, kes oma tütre kaotas. Ma ei tunne neid, aga mul on kahju. Ja mul ei ole sõnu, sest nii masendav on. Lihtsalt olen palvetes selle emaga koos, et tal natukenegi kergem oleks. Kui see üldse võimalik on...

Oh jah..

Mitu päeva juba kibelen siia kirjutama, aga miski nöörib kurku ja mõtted ja äng sõnadeks ei muutu. Kui juba hoog üles võetud ja kirjutama asutud, siis selgub, et pole millestki kirjutada. Õieti kirjutada on küll, aga sellest, mis südame peal, ei saa kirjutada. Kas ma kardan seda sõnadesse panna või pole ma veel kindel, mis mu põhiliseks mureks on? Igatahes see jama, mis ümberringi toimub, ajab sita keema ja ma olen närviline ja kurb. Mul on kahju neist inimestest, kes töötuks jäävad. Mul on kahju neist inimestest, kes oma kodud kaotavad. Mul on kahju neist lastest, kes milleski süüdi pole. Mul on kahju neist noortest, kes jälle nullist alustama peavad. Mul on kahju neist vanematest, kes lastele elementaarset osta ei saa. Mul on kahju neist meestest, kes oma perekonda ülal pidada ei saa. Mul on kahju neist inimestest, kes stressi tõttu haiged on. Ma püüan olla tugev ja tänan Jumalat, et asjad on nagu nad parajasti on. Kui ma saan, siis aitan, keda vaja ja kui ma suudan, siis ma ei kaota lootust ja usku. Poleks arvanud, et meie stabiilne ja turvaline elu niivõrd habras on. Kõik on kõigile võlgu, midagi müüa ei saa, kuhu sa ka ei vaata ikka on surnud ring. M a s e n d a v. Igatahes, säilitagem rahu, tehkem tööd, hoidkem kokku (igas mõttes) ja pidagem vastu!

Uue aasta lubadused

Viivitasin nende lubadustega sellepärast, et murdsin pead, kas eelmise aasta täitmata lubadused peaks ka uuesti nimekirja panema või tuleb uute listi ikka uued lubadused üles tähendada.

Teine põhjus oli see, et ma tahaks kangesti seekord anda selliseid irratsionaalseid ja ebareaalseid lubadusi... ehk siis ainult teistele paistavad nad ebareaalsed, mulle vägagi reaalsed.. vähemalt tahaks uskuda, et võimalikud. Näiteks tahaksin lubada, et olen kogu aasta terve. Samas on mul hetkel nohu. On see siis mõistlik lubadus või mitte? Tuju võtab igatahes ära küll, kui aasta esimesel kuul juba on ilmne, et ma ei suuda oma lubadusi täita. Lapsele ütlen alati, et mida emme lubab, seda ka teeb.

Paneks siis ikkagi mõned asjad kirja, on vähemalt, mille kallal 2009 detsembris näägutada:

Luban aastal 2009:

1. Rahaga paremini ümber käia, vähem (mõttetult) tarbida ja väärtustada rohkem raha kulutamist tervisele/spordile/haridusele/lastele/heaolule.

2. Tervislikumalt elada ja toituda, arenguruumi on, see on selge. Kellaaega ei määra otseselt, mis ajast enam õhtul ei söö ja ühtki kongreetset dieeti ka pidama ei hakka, aga on ikka vahe küll, kas sööd 4 võisaia täissuitsuvorstiga või brokkolipüree suppi (juustuga :P).

3. Sportida rohkem. Seekord mitte enda pärast (jätkan joogas käimist), vaid selleks, et olla eeskujuks vanemale pojale, kes on täpselt selles eas, et parim kasvatus on eeskuju. Võimalusi on - ujuma koos, suusatama koos, rattaga sõitma koos, kepikõndi teha koos.

4. Õppida midagi. See võib tähendada ka raamatute lugemist, aga eelmisel aastal seda sai juba lubatud ning kuna ma seda ei teinud, siis on see endiselt jõus. Seekord mõtlen siiski pigem harivate raamatute lugemist, sest 2009 on aasta, mil ma peaksin enda vaimu valmis panema tööle minekuks. Seega tuleks kasuks mõningane taastutvus finantsalase kirjandusega.

5. Lastega rohkem tegeleda. Eelmisel aastal lubasin parem ema olla, see on õnnestunud, sest tean, mis suhtes parem ma olla lubasin. Seekord luban rohkem lastega tegeleda, rohkem nn kvaliteetaega neile pühendada, rohkem nendega mängida, joonistada, meisterdada, jalutada jne.

6. Vähem teiste elu elada, vähem taga rääkida, vähem kritiseerida, olla rahul, mis on, tunda rõõmu olemasolevast, olla sallivam, viisakam, intelligentsem. Intelligentne inimene talitseb oma emotsioone. Olla väärikam. Olla daam seltskonnas, kokk köögis, armuke magamistoas. No mitte otseselt, aga on selline ütlemine hea naise kohta.

7. Olla rahulik ka siis, kui kodu on koristamata. Kahe väikse lapse ja täiesti mitte koristada oskava mehe kõrvalt ei saa kodu läikida korrast ja puhtusest. Selle pidev tagaajamine ainult ruineerib närve ja rikub kodurahu. Luban hakata kodu koristamises üles näidata mingit süsteemi ja järjepidevust. Luban korra majja lüüa ka riiete ladustamises, mis on väiksed, vanad või suured.

8. Oma välimusele rohkem rõhku panna. Tervislik toitumine on üks aspekt, aga see, et ma viimase 11 kuu jooksul olen 1x juuksuris käinud ei ole ka päris normaalne. Pidev salongis istumine jääb paljuski raha taha kinni, seda enam, et sel aastal mu põhiline sissetulek sügisel lõpeb. Midagi annab siiski teha. Töötame igatahes selles suunas... ;)

9. Tahaks midagi oma mehele lubada. Midagi sellist, mida pole saanud talle öelda, aga mida ma loodan, teab ta isegi. Luban talle, et meie kooselu läheb iga aastaga paremaks, kindlamaks, mõnusamaks, nauditavamaks. Ma saan seda lubada, sest ma usun sellesse, et suhe aastatega paremaks läheb, 100%.

10. Saada lahti vastikust kombest - vandumisest!

Natuke nuttu

Nutan. Ma ei tea miks. Lihtsalt täna on nutu-päev. Pinged kasvavad üle pea ja ajab üle ääre. Eilne vahejuhtum sünnipäeval rikkus terve tänase päeva. Ei saanud sellest ärritusest jagu ei päeva jooksul lastega tegeledes ega ka joogas...õigemini joogas sain, aga kodus tabas mind üks tühine ootamatus ning läksin taas liimist lahti. Ärritusin asjata ning ei suutnud kuidagi enam rahuneda. Keegi süüdi milleski ei olnud, lihtsalt arusaamatus ning nagu ma ikka keeran end üles ning enam pidama ei saa. Miks ma selline olen, ei tea, aga usun, et olen ajapikku siiski rahulikumaks muutunud. Viimasele ajal on mingi tagasilöök tulnud, kuid eks see kodus istumine käib igal juhul enesehinnangu pihta ning üles poole sa seda juba kodusistumisega ei upita. Oh jumal küll, õnneks on mul inimene kõrval, kes minust aru saab ja oskab (enam-vähem) minuga käituda. Tunnen end lõpuks süüdi siiski, kuigi ma midagi ei teinud. Ma ei taha, et lapsed väiksematki hääletõstmist kuuleksid. Aga no tuleb ikka ette, mis teha, jumal näeb, et ma kohe pean aegajalt häält tõstma. Väljastpoolt saadud pingeid ei tohiks kodus välja lahvatada. Ka Pärnust sain täna infot, mis mind kurvastas. Kadedaks tegi? Ei tea... pigem ikka kurvastas. Kes minu lastele süüa teeb, kui nad koolist tulevad? Kes neid trenni viib või koolist koju ootab? Pole neil ei vanaema ega vanaisa, ei vanatädisid ega ka tädisid. Teeb natuke kurvaks, eks ju? Mitte kadedaks. Kadedus on halb, väga halb. Kurb olla on lubatud. Nutad natuke ja läheb paremaks. Nii ma siis nutan. 3 mind armastavat meest on all korrusel ja mina nutan. Täitsa tobe. Põhjust pole ju. Ikkagi. Nutan. Sest hakkab kergem. Alati hakkab.