Poeg tulemas

Täna sain teada, et minu teine laps on poeg. Uskumatu, et seda nii vara ära öeldi. Shokk oli küll, kuna ei oskanud vaimu valmis panna, et nii ruttu soo teada saab! Aga poja, mis poja! Perekonna ja suguvôsa ootustele see ei vastanud, kuid minu sees oli kergendus. Olen 4a ôppinud olema poja ema, kôik need riided, manguasjad ja lastetoa mööbelgi, mis olemas on... Olen ka alati arvanud, et tüdruku kasvatamine on suurem vastutus, kuna kasvatades poissi, kasvatad 1 inimest, kasvatades tüdrukut, kasvatad tervet perekonda. Ju ma siis olen parem poisi ema... ju on siis 2 poja kasvatamine minu saatus. Aga kes meist saaks saatusele vastu? Olen ônnelik, kuna pojakene paistis terve olevat ja igati normaalse arenguga.
Tänud arstile ja Jumalale!

Murepilved

Pojakesel hakkas augusti lõpus, kui jahedad ilmad saabusid jälle nohu. Kohe selline paks mittenakkav nohu. Ravisin seda igasuguste looduslike vahenditega, kuid nohu kestis ikkagi 3-4 nädalat. Siis hakkas mulle tunduma, et ta ei kuule hästi. Küsis koguaeg mida ja mida. Panin arstile numbri. Läksime kohale ja minu ja arsti imestuseks ei olnudki kõrvas vedelikku, nagu olime kartnud, küll aga oli paremas kõrvas põletik. Laps pole kurtnud valu ja palavikku ei ole ka tekkinud, kuid põletik juba nö mööduvas faasis. Paari päeva pärast tegime ka tümponograafia ning see näitas, et parem kõrv on ikka haige. Arstilt tuli otsus minna shunteerima. Helistasin Lastehaiglasse ning sain aja 27.novembriks. Täisnarkoosiga operatsioon, kuid siis on lootus, et nohud jäävad lühemaks ja kõrvapõletikke ei tule enam.
Ikkagi on on mul südamel suur kivi ja murepilved on peakohal. Süüdistan ennast, et ei läinud varem arsti juurde. Tean, et seda operatsiooni tehakse tänapäeval palju ja see on parandanud paljude laste tervist, kuid mure on ikkagi hinges. Ei saa millelegi mõelda ega millessegi süveneda, kogu aeg mõtlen sellele... Usun, et kõik läheb hästi ja meil ei ole talv läbi enam muret selle pideva nohuga. Ja minu poja on megatubli ja vapper, eriti, mis puutub rohtude võtmisesse ja arstidesse ;)

Foto: www.flickr.com

Plaanid

Viimane ametlik suvenädal jookseb, laps on veel õues pärast lasteaiast tulekut, natuke aega on veel valge... Meie pere läheb loodetavasti pikendama suve sel sügisel Hispaaniasse, Costa del Soli. Ma väga ootan seda reisi ja loodan, et oleme terved. Igatahes palmid, liivarand, Vahemeri , nelja tärni hotell ja kaks basseini ning Vahemere köök ootavad meid. Seni joon ravimteed, annan lapsele vitamiine ja palun jumalat, et kõik hästi oleks selleks ajaks.
Enesetunne on hea, arvan, et sel ajal reisile minek on hea ajastus, sest 4.kuu jookseb ja kõht ei ole veel suur, kuid energiat on piisavalt ja üldse peaks olemine olema super! Ainult et mida selga panna, seda ei tea, suve riided selga ei lähe ja uusi ostma pole mõtet hakata, sest loodan järgmiseks suveks ikka vanad suveriided uuest selga panna.
Vaat sellised plaanid on meil, aga ütleb ju vanasõnagi, et kui inimene plaane teeb, siis Jumal naerab.

Foto: www.miafilms.com