"Minu kodu"

Autor: minu õde

Mu kodu, mu Eesti on tilluke riik.
Siit ookean kaugel, kuid järv on või tiik.
Meil palmid ei kasva, banaan küpseb kaua.
Kuid mustikad, pohlad ja seened me laual.

Meil sinine taevas, kus säramas päike.
On viljapõld must ja pääsuke väike.
Meil valge on lootus ja mõtted ja meel.
Meil suus on maailma ilusaim keel!

Ei!

Palun juua! Ei taha juua!
Palun mõmmit! Ei taha mõmmit!
Palun palli! Ei taha palli!
Palun õue minna! Ei taha õue minna!
Palun alla minna! Ei taha alla minna!
***
Sellist monoloogi kuuleb hommikust õhtuni ja ükskõik, mida sa pakud või küsid, on vastuseks ei taha ning kui sa oled ümber keeranud ja loobunud, siis hakkab ta järgmisel hetkel karjuma tahan, tahan! Hullumaja. Eitamise faas. Normaalne arenguetapp. Kuul pähe, kui väsitav!
***
Haigus on möödas, kindlasti on palju kaalu kaotanud, aga pole millega võrrelda. Hetkel kaalub 12 kg. Ehk saab teisipäeval Kati juurde. Kodus on hea olla, aga see oleneb noorhärra Lennarti tujust.
Foto: www.maalammas.ee

Åre pildid

Åre

Lennart jäi kolmapäeva õhtul haigeks ja mina pidin neljapäeval Rootsi lendama. Palavikku oli kohe 39,2 nii, et mingit nalja polnud. Õnneks sai ema tulla koos Georgiga, kes oli ju Pärnus, hommikuse bussiga Tallinnasse. Nii ma siis jätsingi raske südamega oma palavikus lapse maha ja sõitsin Rootsi. Tõsi, sel hetkel kui ma ära läksin, tal ei olnud palavikku, aga ikkagi. Jube sant tunne oli, aga teadsin kindlalt, et minemata ma jätta ei saa ning kui lapse juures on hoolitsev isa ja meedikust vanaema, siis mida mina seal veel teen? Siiski - tean kindlalt, et haige laps vajab ainult oma ema.
Reis oli lahe! Lennukiga Vantaa'sse ja sealt 3 step it charterlennuga otse Östersundi. Esimesel päeval käisime linna peal ja lebotasime Sauna World und Spa's, aga teisel päeval käisime mäel mõnede aktiivsete ja vähem aktiivsete kolleegidega ja see oli järjekordne super-elamus! Algatuseks tasuta lastemäel ronisime ruttu vähe kangematele rohelisetele mägedele ning suures joovastuses läksin koos kahe kolleegiga ka sinisele mäele, aga kui 3/4 mäge oli otsas, siis taipasin, et see on liig, mis liig minu jaoks ning libistasin end liftilt maha. Tulin alla, jäin püsti, kuid see oli jube! Väga jube! Kord või paar jäin lausa seisma, hirm oli kohutav. Väga aeglaselt pidurdades (sahka) suutsin sealt kukkumata alla tulla, kuigi 1x siiski lasin end korra istukile ka. Üks lahke Rootsi naine juhatas mind kõrval asuvale rohelisele mäele, mis vahvalt all laskudes tunnelist läbi tuli ning seal tegin juba väga head sõitu! Suur oli mu kahetsus, et ma spa'd kohe suusa vastu ei vahetanud, aga spa oli tasuta ning olen tegelt ikka veeloom kah!
Lennart on endiselt palavikus, alustasin vastu tahtmist ab andmist arsti ja ema käsul. Ehk on sellest nüüd abi, muidu kurnab väikse päris ära, ta ei söö ka ju midagi. Homme jääb issiga koju. Tööl käimise pahupool...

Terves kehas terve vaim

Kuu aega on tööl käidud. Ei ole tüdimust ega kahetsust, et kodust ära tulin. Vaba reedene päev on samuti abiks, kuid tunnen tõesti end endiselt hästi tööl ning üldjuhul mulle meeldib see, mida ma teen. Tegelen aktiivselt tervise parandamisega. Käisin kopsuarsti juures, kes avastas, et mul on 3a vanune väljaravimata hingamisteede põletik ning see mu õhupuudust ja hingamise raskusi ning turseid tekitabki. Sain antibiootikumid ja nasonexi ravi. Siis käisin veel LOR-arsti juures, kes mind kompuuter-uuringusse märtsi lõpus saadab. Lisaks võeti vereproov, millest ei leitud ühtki uut infektsiooni ning ka allergiaproov, mis osutus negatiivseks. M.O.T.T. Eile käisin trennis. Kummaline oli see, et taas avastasin, et (enda meelest) väga korraliku koormusega 55 minutit trenni tehes (3 paariminutilise puhkepausiga) ei läinud mul võhm välja ehk siis tunni möödudes avastasin kahetsusega, et teeksin veel trenni, jõudu-jaksu oli üle, aga aeg oli otsas. Pärast ujulas sinna otsa veel 4 basseinipikkust ujumise järel tundsin küll, et nüüd aitab, aga täna pole ükski lihas valus ega midagi... pole tunnetki, et eile 1,5 h oleks midagi tehtud. Hakka või uskuma, et kõige hullem ja raskem trenn on väikese lapsega päev otsa tegelemine. Käisin mõned kuud tagasi Kalevas - tegin 1h jõusaali ja 40 min ujumist - ja ei midagi erilist... imestasin juba siis. Samas ... laps kaalub 13kg... suur osa päevast on ta mul süles ning ma kõnnin vahemaid ja trepist üles-alla, tõstan teda 1,5m kõrgusse söögitooli istuma, tõstan teda autosse 1,2m kõrgusele, tõstan teda kiigele istuma 1m kõrgusele, tõstan teda poekärusse ca 1,5m kõrgusele istuma, tõstan teda pulgavoodist üle võrede sülle või maha - s.t tõstan 12kg vähemalt 1,5 m kõrgusele jälle, päevas 5x tõstan ta mähkimislaulae, mis asub 1,3m kõrgusel umbes, siis tõstan ta vanni..... jne jne vaevalt, et mul praegu situatsioonid meeldegi tulevad... mõni ime, et väikeste laste emad on tugevad nagu karud ja vastupidavad ja sitked loomad ja seda ma ei teinud mitte 1-2h, vaid hommikul kl 8st õhtu kl 21-ni ehk kokku umbes 12h päevas! Kokkuvõtlikult: väike laps on tegelikult kõige räigema koormusega trenn ehk nagu Gunnar tabavalt ja lühidalt ütles - 100 erinevat liigutust X aegadel ja sagedustel. Ja olen pidanud lubadust käia 1x kuus massööri juures. Tubli!

Foto pärit www.efektvalgus.ee