Ülehomme algab kevadkuu

Täna on veebruarikuu eelviimane päev ja ülehomme algab märts. See on väga hea, sest märts on ikkagi kevadkuu ja lumehaged ongi meetrikõrgused veel märtsi lõpuski, siis sulavad nad ikkagi kiiresti ja õhus on tunda kevadet. Nagu paljudel eelmistelgi aastatel, eriti aga viimastel aastatel, olen ka sel talvel jõudnud hetkel äratundmisele, et talv pole minu jaoks. Siin pole midagi lahedat. Kuigi mulle meeldib suusatada, nii mäest üles kui ka tasasel maal, olen teist aastat murdnud endale antud lubadust osta endale murdmaa suusad. Mitmendat aastat on õnnestunud käia lumelinnas, see on mulle lapsest saadik meeldinud. Uisutada meeldib mulle väga, kuigi aastaid pole saanud proovida. Kelgutada meeldib, ei põlga kunagi ära võimalust mäest kelguga alla lasta, vaatamata oma vanusele, mida natuke nagu on juba. Mulle meeldib värskelt sadanud lumi. Eriti siis, kui seda on ohjeldamatult palju. Tv ja raadio muust ei pasunda, kui lummetuisanud teedest ja LV saab pähe koristata lume pärast. Kõikjal on hanged ning valitseb üleüldine kaos. Mina aga võtan oma Nikoni ja lähen välja pildistama seda valget ilu. Ka on mul palju ilusaid ja kvaliteetseid talveriideid, millest osasid ei saa ma isegi kasutada talve jooksul. Teadagi, riideid on mul palju. Nii et tahtes kõvasti talve kiruda, olen ma hoopis siia ritta pannud kõik toredad asjad, mida talve jooksul teha saab.

Alati saab halvemaks minna!

Kunagi ei tasu öelda teatud asju: näiteks seda, et "halvemaks enam ei saa minna!". Alati saab. Kui kasutad väljendit "mitte kunagi", siis võid suht kindel olla, et varsti oma sõnu sööma pead. Oma elukogemusest tean, et kunagi ei tohi kiita laste tervist. Siis on kindlalt nad varsti haiged. Ja teadmiseks teile ning endale meeldetuletuseks - ma ei ole absoluutselt ebausklik!

Lühidalt - eile karjusin siin, et enam halvemaks minna ei saa, täna pean ütlema, et lisaks kahe poja kõrvapõletikule on minu nohu kujunemas põsekoopa põletikuks. Arenguruumi on.

EW 91

Nüüd siis olen punktis, millest ... saab halvemaks minna, aga siiski tundub, et mõnes mõttes põhi on käes. Mu mõlemad pojad on koos nohuga hankinud endale kõrvapõletiku ja mõlemad on antibiootikumide peal. Kas tõesti tuleb väiksemaga läbi käia see vaevarikas tee, mida 5,5 aastat suuremaga nähtud on?! Huvitav on see, et tavapärase masenduse ja nutu asemel, olen apaatne lihtsalt, emotsioonitu. Köögi aknalaual on kandik, mis on pilgeni rohtusid täis. Suure vaevaga pean meeles, kellele mis rohtu millal anda. Täna on Eesti Vabariigi aastapäev, homme on vastlad - minu elu on ikka päevast päeva samasugune, rohud ja tati pühkimine ja söögikorrad ja pee pesemine. Jumal tänatud, et elu nii on läinud, et laste vahe mul suur on - minusugune nõrganärviline oleks väikse vanusevahega laste puhul ammu Paldiski maanteel. Ei kujuta ette, et mul oleks kaks peed pühkida, kahed mähkmed vahetada... Igale antakse ikka jõudu mööda ja Jumal ise teab, et minu jõud ja ego on hetkel kaetud kak ras nende kahega.

Ühesõnaga paraadi vaatamise, kelgutamise, suusatamise ja muu laheda tegevuse asemel istume kodus ja ravime ennast kuidas oskame.

Lennu sai eile 11.kuuseks.

Suur Hall

What a day, what a day! No jube päev, ausõna! Selline ahastus ja masendus, mida pole kaua kaua tundnud! Mis küll aitaks? Mida teha? Kuidas see asi küll nii hulluks läinud on? Närve pole ollagi! Hakkasin täna mõtlema, mis on mind erinevatel rasketel aegadel hulluks minemisest päästnud. Tulid mõned asjad minevikust meelde ja mõned on ka lisandunud olevikuga. Panen siia mõned asjad kirja, et neid siis vahel üle lugeda, kui jälle Suur Hall peale tahab tulla.

1. Koristamine. Ja mitte mingi väike tolmu võtmine, vaid suur ja põhjalik koristamine, küürimine, ära viskamine ja puhastamine.

2. Värskes õhus viibimine. Jalutamine, tempokas kõndimine, mis iganes väljas viibimine.Eelduseks päikesepaisteline või vähemalt pool-päiksepaisteline ilm.

3. Füüsiline koormus. See võib olla sport või töö. Näiteks kaminapuude tuppa tassimine, muru niitmine, aia riisumine, garaazhi koristamine (mnjah, see võib ka esimese punkti alla käia) või auto pesemine või lumest puhastamine.

4. Veeprotseduurid. Alati aitavad! Vann, dushi all käimine, saun, ujumine.

5. Shoppamine. Alati ei toimi. Üks masendus võib üle minna teiseks, mille põhjuseks on raha kulutamisest tekkinud süümekad. Enamasti siiski toimib minu puhul, kuna ei larista iialgi asjatult.

6. Alkohol. Võib teha asja palju kordi hullemaks. Ühele masendususele võib järgmisel hommikul lisanduda teine masendus purjuspeaga tehtud lollustest või valel ajal vales kohas valele inimesele öeldud valedest asjadest.

7. Kirjutamine/rääkimine. Enda tühjaks rääkimine või kirjutamine. Sageli pole inimesel, kellele muret kurta tahad aega sind kuulata. Kirjutamine vajab ka aega ja kohta ning kirjutatu postitamine ei pruugi alati õige otsus olla, kuna esimese südametäiega asjade väljaütlemine võib hiljem kaine peaga üle lugedes liialduseks osutuda.

8. Joogahingamine. Vajab harjutamist ja aega, aga töötab.

9. Nutmine. Vahel tuleb valu endast lihtsalt välja nutta.

10. Prozac, Xanax, Dazepam, Palderjan jms.

Nagu 10 käsku! :D Oleks siis mõistust ka neid õigel hetkel meelde tuletada ja kasutada!

...

Teksti ei tule. Need lilled on ühele emale, kes oma tütre kaotas. Ma ei tunne neid, aga mul on kahju. Ja mul ei ole sõnu, sest nii masendav on. Lihtsalt olen palvetes selle emaga koos, et tal natukenegi kergem oleks. Kui see üldse võimalik on...

Kodused mõtted

Lennart magab jätkuvalt kehvasti öösiti. Vahepeal tegi selliseid öid juba, kus ainult korra või kaks ärgata tema pärast tuli, aga nüüd on asi jälle käest ära. Viriseb läbi une ning ärkab mitmeid kordi. Ka on võimalik teda voodist leida kümnest eriasendist kord jalad akna pool, kord vastupidi. Uskumatu, et see on see sama laps, kes 6.ndast elupäevast alates kuni 7.elukuuni magas nagu nott õhtust hommikuni.

Täna olen kahega kodus, kuna Georgil oli reede hommikul palavik ja kurk punane. 2 päevaga see haigus kadus, kuigi ta jõi selle aja jooksul vaid 2 leiget kummeliteed ning sõi 2 Hall'si kommi. Homme läheb igatahes lasteaeda.

Eile tegin muffineid ja nagu ikka maitsesid minu küpsetised suurepäraselt, kuigi kaubanduslikku välimust neil polnud. Kanawok on ka mu viimase ajal absoluutne lemmik, kuigi porgandeid imepeenikesteks kepikesteks viilutada on suht tüütu. Seller on viimase aja avastus, tuleb välja, et see kõlbab mujale ka kui bloody mary sisse. :D

Homme lähme Lennuga kardioloogi juurde. Kuna EKG-s oli miski asi "pilbastunud", siis saatis pediaater meid südamearsti juurde. Ma eriti mures ei ole, sest Georgiga oli sama asi ja minul endal olid ka kahinad, mis siiski kasvuea iseärasusteks osutusid, aga käime ikka ära, siis ei ole kahtlusi ja kõhklusi. 1k ja 1nädala pärast saab Lennukene 1 aastaseks. Selleks ajaks on juba kevad, kuigi lootust soojale ilmale on vähe.

Titevaba päev

Täna oli mees väikse pojaga Märjamaal ja meie suurema pojaga terve päev kahekesi kodus. Küll oli hea olla vahelduseks! Küpsetasin muffineid, tegin kanavokki ja triikisin 2h pesu. Käisin korra poes ka, sel ajal oli mu vapper poja 37-se palavikuga üksi kodus. Vahel unistan, et saaks olla kodus, ilma et titega koguaeg tegelema ei peaks, aga kui ta siis silmapiirilt kadunud on, ei läinud 3 tundigi kui ma juba igatsust tundsin. Ka Georgike tundis igatsust venna järgi kuigi vennast on tal ainult jama, kuna tema pisikesed legod on Lennartile ohtlikud. Ka ei lase Lennu tal joonistada ega katalooge vaadata. Ja ikkagi igatseb ta seda väikest käpastajat.

Fotol Kasari jõgi Sipas mais 2008... oh tuleks juba kevad!

Hädad käivad koos

Mu väike vapper pojake sai 4 päeva lasteaias käia ning täna hommikul oli tal palavik 38,7 ning kurk oli punane. Loomulikult käib sinna juurde ka oksendamine. Nüüd on terve hommikupooliku voodis teki all olnud, paar suutäit jõi vett, aga see tuli kohe välja. Masendus võtab ikka täiega maad, nutt on varuks ja meel on mõru. Püüan kogu aeg meelde tuletada, et paljudel on olukord sadu kordi hullem. Pean olema õnnelik, et mul on kaks tervet last ja kõik muud asjad, mis elus olulised on. Väsinud ja tüdinenud olen ma sellest kliimast, talvest, külmast, haigustest ja stressist, mis on kõikjal, mis meid ümbritseb. Raske on seda mitte enda sisse lasta. Keeruline on jääda rõõmsaks ja rahulolevaks, kui ümberringi valitseb kaos. Peidan end oma koju, oma inimeste ja asjade keskele ja püüan ümbritsevaga vähe tegemist teha, sest my home is my castle, kuigi see inglise vanasõna on kahetsusväärselt paljude eestlaste jaoks praegu väärtusetu.

Oh jah..

Mitu päeva juba kibelen siia kirjutama, aga miski nöörib kurku ja mõtted ja äng sõnadeks ei muutu. Kui juba hoog üles võetud ja kirjutama asutud, siis selgub, et pole millestki kirjutada. Õieti kirjutada on küll, aga sellest, mis südame peal, ei saa kirjutada. Kas ma kardan seda sõnadesse panna või pole ma veel kindel, mis mu põhiliseks mureks on? Igatahes see jama, mis ümberringi toimub, ajab sita keema ja ma olen närviline ja kurb. Mul on kahju neist inimestest, kes töötuks jäävad. Mul on kahju neist inimestest, kes oma kodud kaotavad. Mul on kahju neist lastest, kes milleski süüdi pole. Mul on kahju neist noortest, kes jälle nullist alustama peavad. Mul on kahju neist vanematest, kes lastele elementaarset osta ei saa. Mul on kahju neist meestest, kes oma perekonda ülal pidada ei saa. Mul on kahju neist inimestest, kes stressi tõttu haiged on. Ma püüan olla tugev ja tänan Jumalat, et asjad on nagu nad parajasti on. Kui ma saan, siis aitan, keda vaja ja kui ma suudan, siis ma ei kaota lootust ja usku. Poleks arvanud, et meie stabiilne ja turvaline elu niivõrd habras on. Kõik on kõigile võlgu, midagi müüa ei saa, kuhu sa ka ei vaata ikka on surnud ring. M a s e n d a v. Igatahes, säilitagem rahu, tehkem tööd, hoidkem kokku (igas mõttes) ja pidagem vastu!