Ilus kevad on käes. Aed on imeline - roheline, lõhnav, õites... mesilased, liblikad, linnukesed... roheline värv tuhandes erinevas toonis, sekka kollast, valget ja muid värve. Ei ole see kevad muretu ega rahulik, pingeid ja närvitsemist on palju. Siiski aitab soe ja päiksepaisteline ilm kaasa sellele, et tunda rõõmu elust ja kodus olemisest ja titaga tegelemisest. Õhtuks on väsimus suur ja nutt kerge tulema. Täna helistasin Katile, see andis kergema tunde tuleviku suhtes, kuigi põhiline ja olulisim asi on siiski, et oleks töökoht, kuhu minna ja töö, mida teha. Pühapäeval oli akude laadimise päev. Käisin jõusaalis ja ujumas, saunas, kohvikus ja shoppamas. Imelik oli mõelda, et on tohutult inimesi, kelle elu ongi päevast päeva selline. Mina igatsesin juba oma peret mõni tund pärast kodust lahkumist. Mõtlen tööle, kuid samas ju tean, et võimalust lapsega kodus olla mul enam ei tule ning midagi lihtsamaks ei lähe. Hakkan igatsema neid hommikuid, õues olemisi, turul käimisi, jalutuskäike, tudust ärkamisi ja enda pisikest aega üksikutel hetkedel, mis pojaga tegelemisest üle jäävad. Ometigi tundub, et hakkame üha rohkem teineteisest ära tüdinema. Pikk päev on mõlema jaoks kuidagi väsitav ja kurnav. Mänguasjad on ära tüüdanud ning hing ihkab midagi uut ja huvitavat. Õnneks pakub suvi võimalusi.
Fotol on kokkupandud välitoolid, mille kohta ütles mu 5-aastane poeg "voolavad toolid"
No comments:
Post a Comment