Puhkus

Kui ma jaanuaris oma puhkuse augusti keskpaika sättisin, siis arvasin ma, et eks ma käin siis kummikutega seenemetsas ja jalutan niisama turule fliis seljas või käin Sipas marju korjamas ja kui päris sajab, siis koristan kappe. Ei oskanud uneski aimata, et minu puhkus tähendab 32C kraadi kuumust, ujumist iga päev ning 3 välisriigi külastust. Ka 10 päeva Pärnus olemist osutus meeldivaks ja rahulikuks ajaks, mis möödus eelmises postituses mainitud raamatuga. Pärnus midagi teha (kultuurilist) väga polnud, aga Anni Akadeemias sai L-ga esimest korda väikest titekat vabaõhuetendust vaadatud. Tivolis sai käidud (samuti L-le esimene kord), kuigi ma arvasin, et sinna ma oma jalga ei tõsta. Sõbranna Dianaga kohutusime, jutustasime ja lõhkusime Lime Lounges klaasi. Gunnariga käisime samuti 30C kraadises kuumuses öise Pärnu risti põiki läbi nii, et mu jalad lõid kõrgetest kontsadest tuld.
Kaks päeva veetsime Ivariga Riias, mis on imetore linn! Shoppajate ja kinga-friikide paradiis. Ööbisime luksuslikult ja sõime luksuslikult. Palju me seda kahekesi olemist ikka nautida saame.
Seejärel ootasin väga Tartusse minekut, et Kristile külla minna - üksi või äärmiselt juhul G-ga. Esmaspäeval tuli kõne, et ta peab Sveniga Norra kaasa minema. Mina muidugi meeleheitel ja sealt see siis tuli: "Ma tulen kaasa!"
Läksingi. G jäi Pärnusse, Lennarti viisin järgmisel päeval Tallinnasse Ivarile ning autogi sain alles teisipäeva hommikul kl 12 teenindusest kätte. Kõik toimis. Kell 18 olin ma Stockholmi laeval. Stockholmist sõitsime 550km Norra poole Fredikstadi, kus elas Kristi sõbranna Jane, kel oli norralasest abikaasa ja 9-kuune poeg Harald. Tema ämma-äia majas me siis elasime, ämm-äi olid suvilas ning elu oli ilus. Magada ei saanud, aga see oli minu isiklik unetuse probleem. Igatahes see oli reis on of a kind.
Koju jõudes oli Lennart kõrges palavikus ja tuju langes täpselt pöördvõrdeliselt Lennarti palavikuga allapoole. Siiski möödus palavik 30h-ga ja ma olin 3 päeva töölgi. Homsest algab mul uus puhkus, aga sellest tuleb hoopis teistsugune jutt.

Åre pildid

Åre

Lennart jäi kolmapäeva õhtul haigeks ja mina pidin neljapäeval Rootsi lendama. Palavikku oli kohe 39,2 nii, et mingit nalja polnud. Õnneks sai ema tulla koos Georgiga, kes oli ju Pärnus, hommikuse bussiga Tallinnasse. Nii ma siis jätsingi raske südamega oma palavikus lapse maha ja sõitsin Rootsi. Tõsi, sel hetkel kui ma ära läksin, tal ei olnud palavikku, aga ikkagi. Jube sant tunne oli, aga teadsin kindlalt, et minemata ma jätta ei saa ning kui lapse juures on hoolitsev isa ja meedikust vanaema, siis mida mina seal veel teen? Siiski - tean kindlalt, et haige laps vajab ainult oma ema.
Reis oli lahe! Lennukiga Vantaa'sse ja sealt 3 step it charterlennuga otse Östersundi. Esimesel päeval käisime linna peal ja lebotasime Sauna World und Spa's, aga teisel päeval käisime mäel mõnede aktiivsete ja vähem aktiivsete kolleegidega ja see oli järjekordne super-elamus! Algatuseks tasuta lastemäel ronisime ruttu vähe kangematele rohelisetele mägedele ning suures joovastuses läksin koos kahe kolleegiga ka sinisele mäele, aga kui 3/4 mäge oli otsas, siis taipasin, et see on liig, mis liig minu jaoks ning libistasin end liftilt maha. Tulin alla, jäin püsti, kuid see oli jube! Väga jube! Kord või paar jäin lausa seisma, hirm oli kohutav. Väga aeglaselt pidurdades (sahka) suutsin sealt kukkumata alla tulla, kuigi 1x siiski lasin end korra istukile ka. Üks lahke Rootsi naine juhatas mind kõrval asuvale rohelisele mäele, mis vahvalt all laskudes tunnelist läbi tuli ning seal tegin juba väga head sõitu! Suur oli mu kahetsus, et ma spa'd kohe suusa vastu ei vahetanud, aga spa oli tasuta ning olen tegelt ikka veeloom kah!
Lennart on endiselt palavikus, alustasin vastu tahtmist ab andmist arsti ja ema käsul. Ehk on sellest nüüd abi, muidu kurnab väikse päris ära, ta ei söö ka ju midagi. Homme jääb issiga koju. Tööl käimise pahupool...

Soojalt maalt tagasi

Käisime Türgis Alanya kuurtortis Delphin Botanik ***** hotellis. Kõik hinna sees tähendas seda, et rahakoti võis hommikul välja minnes tuppa jätta. Väga hea puhkus oli, kuigi halvad sündmused enne reisi kodus, mõjutasid ilmselt minu unerahu ja isu. G sai igatahes hea vee- ja päikesepuhkuse, õppis lõpuks ometi iseseisvalt veetorudest alla laskma ning mina puhkasin koristamisest ja söögitegemisest. Päris palavad ilmad olid, kuni 32 nägime ära, samas saime ka korraliku troopilise tormi nähtud, mis purustas lähedalasuva shopping centeri ehk türgi keeles bazaar'i aknaklaasid ja varikatused. Käisime türgi saunas ehk hamam'is ning Alanya linna ekskursioonil. Suurema osa ajast veetsime Vahemere ääres, basseini ääres või Pool Baris, kus tasuta mochitosid ja vodka energy kokteile nautisime. Ujusime palju, päevitasime 30se faktoriga ning sõime ka head paremat hoommikust õhtuni. Pole julgenud veel kaalule astuda, aga kilo või paar on kindlalt juures. Mõlemad mehed said eelviimasel päeval nohu ning ükspäev sadas ikka terve päev vihma ka. Muidu igati vajalik ja tore puhkus. Hispaaniaga võrreldes - söögid olid Hispaanias paremad ning kuna Hispaanias oli tore reisiseltskond, siis oli seal kindlasti ka huvitavam. Samas luksust oli Türgis rohkem ja paremad ostud sai ka just Türgis tehtud.

Nüüd on kodus jälle hea olla!

Sündmusterohke august

Lennartil tuleb niimoodi uusi sõnu, et ma ei jaksa neid siia enam kirja panna. Ta ütleb järgi peaaegu kõike, kui see pole just sõna "assotsiatsioonid" vms. Uuematest TATU (auto) ja POPP (kopp) ja INNU (linnu) ja ENNA (Lennart)...

Täna tulime Haapsalust tittedega (never never tahaks karjuda, aga teadagi never say never!) ning homme lähme Helsingisse tittedeta! Väga oodatud ja mõnus vaheldus.

Ilusad ilmad on õues, Pikakari rannas on mõned korrad käidud, absoluutne lemmikrand muide. Vees ujumas pole käinud, va Sipas jões, aga siis oli vesi külm ja mingit mõnu ma sellest ei tundnud. Lasteaed on ka peale hakanud, kuid Georgi sinna ei pane veel, las magab veel hommikuti, palju tal seda võimalust varsti ei tule enam ning loomulikult on mõlemad tited ka kuskilt endale nohu hankinud.

Madonna kontserdil käisin mehega. Oleks vabalt võinud fännitsooni koha osta. Lahe oli.

Ülemusel ja sõbrannal Madridist on tütred sündinud. Pärnus kohtasin Itaalia sõbrannat. Tartu sõbrannaga käisin väljas Si-Si-s. Üllatusi jagus mitmel rindel.

Mina tunnen ennnast paremini. Ja olen tublim. Enda vajadused on vaja ikka etteotsa seada ja oledki rahu ja malbus ise! Lihtne!

Ja täna saab kuu aega päevast, mil ma kõrva lasin augud teha. Ja kirbuturul käisin müümas - täielik eneseületamine, aga lahe oli.

Laulupidu

Täna käisime kinos Jääaeg 3 vaatamas. Mina oleks tahtnud muidugi Laulupeole minna, aga kuhu sa ikka nende tittedega lähed! Ühel on tuduaeg ja söögiaeg, teine ei jaksa pikalt käia ega pikalt seista. Peale muu veel vihmahood, mida ma ise ei pelga, kuid tatisele lapsele on need ilmselt liig mis liig. Jälgin Laulupidu tv-st, kuid väike kahetsus on ikka hinges, et ise kohale ei läinud. Ah, eks nad kasvavad ju suureks ja siis saab igale poole minna, iseasi, kas nad siis enam emme-issiga koos tulla tahavad... Homme siis Lene sünnipäev ning seejärel Pärnusse. Annyl ja Ruthil on puhkus, seega peaks olema seltsis segasem ja ehk ka lõbusam. Eks vaatab, mis edasi saab siis. Plaanide kohaselt peaks Georg Saaremaale minema. Meie ei lähe ilmselt - hoiame madalat profiili, sest ajad on sellised.

Täitumata unistus

Mu viimase aja harrastus on lugeda välismaal elavate eestlaste blogisid... See sai alguse sellest, et mu üks töökaaslane läks Londonisse tööle ja jättis oma blogi-aadressi mulle ja nüüd kirjutab oma elust-olust Londonis. Ja kui ma ütlesin "välismaal elavate eestlaste", siis ma môtlesin selle all täiesti vôôraid tavalisi inimesi, mitte tuntud inimesi a la Neeme Raud... Ahh, milline pisike konnatiik see Eesti ikka sealse elu kôrval tundub... huvitav lugemine... vôrdleks seda dokumentaalfilmi vaatamisega, everything is real.
Kui ma midagi oma elus kahetsen (seegi pole päris ôige sôna), siis ehk seda, et ma ei ole kunagi saanud välismaal ôppida ega töötada. Töötada olen natuke saanud, sest minu praegune töökoht eriti varasematel aastatel komandeeris mind ühtelugu Soome ja olin seal paar korda ka 2 ja 3 nädalat järjest, aga no kamoon - Vantaa? 20 min lennukiga Tallinast... sageli läksin hommikul kell 8 ja ôhtul kell 5 olin juba kodus tagasi... Aga töötada/ôppida Londonis, Frankfurdis, Pariisis (ok seal jääks keelega jänni) vôi (minu unistuste sihtkohas) New York'is... vaat see on mul elus tegemata jäänud. Väga kaheldav, kas ma seda kunagi teha saan. Hetkel olles 4-aastase ema ja teine kevadel sündimas, kahtlen väga, kas mul sellist vôimalust niipea tuleb, kui üldse. Lisaks lastele on mul ka kallis armas mees, kel ilmselt vôôrsil mitte kui midagi teha ei oleks...
Nooruses oleks pidanud selle vôimaluse ära kasutama. Ôhkôrn vôimalus mul selleks isegi oli, aga samas ikkagi ei midagi käega katsutavat. Kui oleks ikka reaalne vôimalus olnud, küllap ma oleks ka läinud siis.
Lugedes neid blogisid, tekib mingi kummaline rahutus ja erutus mu hinge.. ja taban end môttelt, et KUNAGI ma siiski lähen sinna (USA-sse näiteks) ja mitte mingi lolli turistina, vaid nii et ma saan seal OLLA ja nautida aega ja olemist ja palju näha ja ... See ON mul unistus, mis ükskord täitub. Vôiks môelda, et mis seal keerulist - osta pilet, taotle viisa ja mine! Aga ei... nagu ma ütlesin, ma ei taha nii minna... tahan minna nii, et mind seal keegi ootaks, et minu minekul oleks mingi point ja et mu USA külastus oleks kohe pikaajalisem... no vähemalt kuu aega.
Muidugi vôiksid mu lapsed vôi 1 minu lastest minu unistuse reaalsuseks muuta - oleksin ônnelik, kui nad saaksid Euroopas vôi USA-s ôppida vôi töötada. Muidugi on seal ka miinused... ikkagi lapsed ja kaugel ... kodust ära. Aga ma ei keelaks seda neile iialgi, sest tean, mis tundega ma praegu sellele teemale môtlen ja teiste seiklustest ja elust välismaal, eriti USA-s loen...
Seni unistan. See on tasuta. Ja ega ma nüüd ajaratast tagasi keerata ka ei tahaks, seda mitte. Iga asi omal ajal.

Edu teile, Eesti inimesed, seal kaugel maal.

Foto internetist, täpset asukohta ei mäleta kahjuks

Reisile minek

Nüüd siis taas uue reisi ootuses - seekord siis Soome. Seal on nii palju käidud, et ei ole mingit ärevust ega reisipalavikku. Lähme Muumimaale ja Särkäniemi lõbustusparki, loodetavasti ka IKEA-sse ja mujale shoppama. Elamine on hotellides, mis on väga mugav. Ma arvasin, et olen matkaja ja telkija tüüp ka, aga üks mugav hotell teeb ikka sääski täis telgile silmad ette ja hea restoran ise sussitatud lihale samuti. No mis teha, olen jah läinud mugavaks ja luksust armastavaks...