Kahekesi Lennuga

Lennart on hämmastav! Käib teist nädalat lasteaias nagu oleks seal eluaeg käinud. Hommikul ärkab üles ja kui ütlen, et lähme lasteaeda, siis ütleb: "Lennart ei saa üksi kodus olla!" Kinnitan talle, et kui ta natuke mängib, õues on, sööb ja tudub lasteaias, siis tuleb emme talle juba järgi. Lennart vastab: "Ma ootan!" Lasteaeda sõidame samuti hea tujuga, sest teel möödume ühest ehitatavast alajaamast, kus suure tõenäosusega võib mõnda koppa või traktorit näha ning praegu on seal kaks ülisuurt tõstukit tööl. Seejärel möödume parkimisplatsist, kus on samuti sageli üks huvitav ja suur kopp. Eks issi teab meil neid nimesid täpsemalt, aga ka Lennart parandab mind sageli: "Eii, see pole kopp, see on roomik-ekskavaator!" või siis "See on hoopis hüdrovasar!" Ok, 2a3k vanuse jaoks täiesti ülearused teadmised vist. Edasi sõidame mööda Laevaremondi tehase suurest alast, kus on loendamatu hulk kraanasid, laevu, vrakke ja muud põnevat - ükskord oli kopp laeva peal! No siis jätkus juttu sellest väga pikaks ajaks. Ka sõidame me pool teed kõrvuti trammiga ning alati on lõbus kommenteerida Lennarti meelest, kas on kollane tramm või sinine tramm parasjagu möödumas ja sageli peab emme trammile "järgi sõitma". Talvel taheti emme autos lakkamatult lastelaule kuulata, nii et emmel oli Entel-tenteli plaadist juba kopp ees, aga see huvi on õnneks jahtunud nüüdseks. Lasteaia ees on suur õu ja väärikas metallist värav, mida tahetakse alati ise sulgeda ja avada. Rühma sisenedes leiab ta ise oma kapi üles, võtab ära oma õuejalatsid ja mütsi ning emme aitab vahetusjalatsid jalga ja juba ukse peal hüüab ta õpetaja Marjule: "No tere!" Enne veel kallistame ja ma kinnitan talle veelkord, et oota emmet, emme tuleb kindlasti kindlasti varsti järgi. Või tuleb issi. Juba ta on mingite mänguasjade juures ja ma lahkun ilma, et ta mulle järgigi vaataks.
Georgiga nii lihtsalt ei läinud, aga Georgil pole ka Lennarti eriti vaprat ja südikat iseloomu ning eeliseid, milleks on venna tuttav lasteaed. Rühmas on ca 4 last praegu, käiakse palju õues, eile vaadati Lammas Shaun multifilmi ning tuduaeg on samuti meile jätkuvalt ülitähtis. Õpetaja Ülle ütles eile, et kuna päike paistab keskpäeval otse magamistuppa lasteaias, siis lapsed ei tahtnud hästi magama jääda. Tema käinud ja lehvitanud Kreekast toodud lehvikuga lastele tuult! Oh my God! No vaat sellised inimesed saavadki ainult lasteaias töötada - need, kel süda õige koha peal! Mäletan, kuidas õpetaja Maret käis Georgile pai tegemas, kui tal uni ei tahtnud tulla. Mul võtab silma märjaks, kui kuulen, et keegi võõras inimene minu lastesse niimoodi suhtub! Nii mõnigi oma inimene ei hooli....
Kuna meil on jätkuvalt +33C sooja ja magamistoas on +28,6, siis tassisin garaazhist reisivoodi alla korrusele ja magasime täna Lennartiga seal. All on konditsioneer ka, kuid seda ma terveks ööks tööle jätta ei julgenud. Parem oli magada küll, eriti hästi magas Lennart. Ivar on Lahtis kaks päeva, enne oli Helsingis, aga see objekt on vist läbi. Helistas just ja valis Georgile uut lego sünnipäevaks.
Homme tuleb Georg koju. Ootan teda väga ja üldse ootan ka puhkust, mis siis, et see peaaegu sügisel on .
Fotol on Kopli Lasteaed, foto on laenatud tallinnapostimees.ee

Everything's gonna be alright!

Täna on tähtis päev. Lennart läks esimest päeva lasteaeda. Emme-issi kahekesi viisid, väiksed käekesed emme-issi käes, rõõmsal meelel. Rühmas oli 2 last ning õpetaja Marju, kes on tuttav Georgi rühmast. Lennart tahtis kohe minna õue, nägi suurt kallurit. Rühmas valisime riidekapi ning pissipoti. Esimene sõber oli 2a Oliver, kellega läks kohe väikseks kismaks mängutraktori pärast. Juhataja soovitas enne magamist järgi tulla, aga otsustasime, et see pole vajalik. Lennart oli tubli, lehvitas emmele ja jäi rahulikult mängima. Juhataja helistas tund hiljem ja teatas, et poiss sõi pudrukausi tilgatumaks ja mängib nüüd rahulikult. Emmel on süda rahul, aga hing haige. Mitmel erineval põhjusel...
Nädalavahetusel sai kaks päeva rannas käidud, 29C oli sooja ning 2x sai isegi ujumas käidud. Igas muus suhtes oli nädalavahetus täielik katastroof ning ilmselt jätab see igaveseks ajaks igavesti armi minu südamesse ja hinge.
Minu sõnum on lihtne : inimene tehku ikka nii palju/vähe lapsi ainult, kui paljudele ta võrdselt armastust jagada suudab. Ja mitte ainult armastust.
Foto loomulikult potterybarn.com

Labiilne...

Hommikul on nii külm, et hambad plagisevad ja käed külmetavad. Surusin käed sügavale trenchcoat’i taskusse, et natukenegi sooja saada. G. on Pärnus olnud, aga eile tuli korraks koju memmega ja kuigi ma teda igatsesin väga ja tahtsin temaga koos olla, ei suutnud ma aega talle pühendada, sest Lennart oli palavikus ja mingil põhjusel ta jalga maha ei tahtnud panna, kaebas valu ja aevastas samuti pidevalt. Siis tuli väga halva ajastusega kõne mulle, mis mind samuti närvi ajas ja nii lõppeski meie kauaoodatud päev selliselt, et pidin poja peale häält tõestma, kuna ta ei kuulanud juba kolm korda öeldud nõuet oma mänguasjad kokku korjata. Siiani muidugi süümekad ja halb olla sellest.
Täna tundsin kui väga vajan ma stabiilsust ja rutiini oma elus! Töö on selles suhtes üks tänuväärt asi - mu kaalukesed lähevad kohe paika, kui saabun tööle ning saan rahulikult tööd teha või lihtsalt omi mõtteid mõelda. Kui on suht lihtsad arved, siis kuulan töö ajal Vikerraadiost järjejuttu või Raadio 2-st Rahva Oma Kaitset. Vahel jõuan lõuna ajal shoppama või lihtsalt jalutan paar tänavat. Mõnikord on kodust söök kaasas, sagedamini toon Kaubamajast, aga vahel käin kuskil läheduses söömas.
Pole midagi paremat stabiilussest ja rutiinist, kus lapsed on terved, mees tuleb koju, raha tiksub arvele ja töö ootab.
Pilt on telekavast, Lammas Shaun on minu pojakese suur lemmik!

Kuumarekord

Ilmast, kroonika tarbeks. Eile oli Tallinnas kõigi aegade kuumarekord +26C° Lapsed olid jätkuvalt paksude fliisidega lasteaias/hoidja juures, endal samuti õhkue riidest jope seljas, lõpuks läksin ikkagi T-särgiga turule ja oli ülipalav ikkagi. Korraks näitas autos isegi +31C° kraadi ja kohe pärast seda kärgatas kõu ja müristas ja nägin taevas kaht paralleelset piksenoolt. 2 korda õhtu jooksul tuli äikesevihma, aga üllatuseks temperatuuri alla ei löönud.
Ka täna on +24C° ja ilmselt tuleb samasugune ilm. Väga mõnus ja taaskord kahetsen, et mu pisipoja sünnipäev on ajal, mil hanged on rinnuni ja aias grillida ei saa. :(
*******
Georg sai eile NÜKE sisestel karatevõistlustel medali! Minu tubli väike poiss!
Fotol kolleegi pildistatud grill-lõhe restoranist Chedi.

Sitt suusailm nagu ikka

Ilmast, kroonika tarbeks. Külm on. Lastel on poolenisti talveriided seljas. Lennartil Lenne k/s jope ja püksid, seal all villane krae ja kampsun. Pükste all sukapüksid, peas voodriga tutimüts, mida ta ka talvel kandis, soojemate ilmadega (ca +10 kraadi) oleme selle vahetanud õhema k/s tutimütsi vastu. Georgil on samuti sukapüksid kilepükste all, pluusi peal on fliis ja seal peal olenevalt kraadidest kas puuvillase voodriga kilejope või Eriku vana jope, millega Erik vist talvel ka käis. Mina käin mõnda aega juba trenchcoat'iga, aga sellega on külm. Lihtsalt jala käimise maa ja aeg on nii väike, et kannatan ära. Lastega õues olen paksu fliisiga, jopega ning paksemate õuepükstega. Ka ei ole ma ikka veel ära pannud oma Timberlandi helesiniseid roomik/talvesaapaid ja tööl käin k/s saabastega, mitte kingadega ja isegi saabastega on külm, kui puuvillast sokki sisse ei pane vaid ainult sukkade otsa saapad tõmbad. Masendav.
***
Muud ei taha kirjutada. Täna on 4k taas tööl käidud, see mu elu ja vaimse tervise päästnud on, see on selge. Kui keegi oleks samas olukorras, siis ainus, mis ma talle ütleks, oleks see: "GET YOURSELF A LIFE!"
FOTO: www.borabora.com

Tagasiulatuvalt - Lennarti sünnipäev 23.märts

Lennarti sünnipäev algas öösel 39,5-kraadise palavikuga. Palavik tõusis juba eelmisel õhtul, Panadoliga läks alla ning siis kl 00:50 paiku tõusis taas meeletult kõrgele. Terve sünnipäev oli tal siis palavik, kuid kuna see oli siiski vaid 38,5, mis tema jaoks on suht vähe, siis sai sünnipäeva maha pidada ilma, et see palavik väga meid seganud oleks. Hommikul laulsime talle kõik kolmekesi, Georg oli ka üleval ja siis andsime kingituse. Laulu peale ütles Lennart, et ei taha, aga kingitus läks peale küll. Siis sai pilte tehtud ja kingitust vaadatud ja kuna emmel oli vaba päev, siis saatsime issi tööle ja olime siis päev otsa toas. Võtsime telefoni teel haletsusi ja õnnitlusi vastu ning muretsesime ja kraadisime ja magasime ka. Kell 16 läksime suure vennaga hoopis koolikatsetele, sadas lörtsi või peaaegu vihma ning oli sombune ja kole ilm. Emmel oli ka kook küpsetatud, kust Lennart korduvalt 2 küünalt ära puhus. Hilisõhtul, kui Lennart kl 23:12 kahe aastaseks sai, ta juba magas ning emme oli voodis ja vaatas kella ning meenutas kaks aastat tagasi juhunud sündmusi.

Head lõppu!

Viimane sissekanne sellesse aastasse. Istun nohuse lapsega kodus. Väljas on tohutud lumehanged ja koguaeg sajab juurde. Tallinnas lund ära ei viida, lihtsalt lükatakse laiali suurtesse läbitamatutesse hangedesse, millest ei pääse läbi ei jalakäijad ega autod. Ema käis Hiiul ja sai vastuseks, et vähki ei ole ja vähki ei tule. Küll aga on magu halvas seisukorras ning hapusid asju süüa ei tohi. Suur kergendus, kuigi ma uskunud, et seal midagi halvaloomulist on. Muret oli, aga sisetunne ei valetanud seekord. Georg tuleb täna Pärnust koju. Ivaril on viimane tööpäev. Lennarti nohu on taandumas. Tahaks õue minna, mulle hullult meeldib lund kaevata... Mingi õhupuuduse hoog oli jälle, nohu pole, aga nina on kinni, hingata ei saa, igat kuupmillimeetrit õhku tõmba kopsudesse lausa jõuga. See toob kaasa teatava paanikahoo, see omakorda teadagi mis... Peaks uuel aastal siiski allergoloogi juurde minema, see pole normaalne olukord. Kuigi mul on endal diagnoos olemas nagu ikka, paraku see mind ei aita. Homne päev on tavaline päev, aga loodan, et Ivar on kodus ja ma saan natuke toimetada ilma last hoidmata. Olen kuidagi liimist lahti ja tahaks väga veidi endale aega võtta ning tasakaalu leida. Hea, et jätkus mõistust homseks erilisi plaane mitte teha! Mees on mul ikka workoholic, sellega on ka vahel raske leppida, kuigi vastupidine variant oleks ja oli sadu kordi hullem. Inimene pole kunagi rahul olemasolevaga. Head, rahulikku, turvalist ja tervislikku aasta lõppu!

Lumi

Selle talve esimesest lumest sai pilti tehtud. Lumi oli puhas ja valge, nagu väikese lapse südametunnistus. Viimastel päevadel on tuju hea olnud ja kuidagi mõnus on olla. Väikse mehe nohust saime 6 päevaga võitu! Ise ka ei jäänud haigeks, kuigi tavaliselt ei õnnestu mul küll nohu vältida, kui tited tatised on. Lootus paari kuu pärast tööle saada hoiab tuju üleval ja paneb nautima viimaseid kuid kodusolemist. Täna leidsime back-up lapsehoidja tänu naabri-Kristile! See on suur asi, annab palju kindlustunnet! Magan ka normaalselt jälle.. eks see unetus ikka kõik ole mul peas kinni... pole ma ju midagi teinud. Jooksma pole ikka jõudnud, korra käisin Salme-Vabriku-Graniidi-Kalevi ringil, aga see 5min ring ei kvalifitseeru ju isegi mitte sörgiks. Lumi on maas, ilm on ilus, tuulevaikus hoiab oksad lumised, autod pole teid siin kõrvaltänavates veel poriseks sõelunud ning koerad pole jõudnud veel kollaseid ja pruune laike lumehunnikutele teha. Kõik on ilus ja valge.

Haruldane päike

Reedest saadik on päikesepaistelised ilmad, mis on absoluutne haruldus novembrikuises Eesti kliimas ja täpselt reedest saadik olen nohuse lapsega kodus ning välja ei saa. Veel eelmine nädal pidin ka kerge vihmaga õues seisma, sest Lennart tahab väga õues olla - nüüd päike sirab sinises taevas, aga õue minna ei saa. Täna juba teisipäev, aga meie istume kodus nagu vangis. Õhtul saan minna välja, aga kuna kella 17st juba pime, siis päikest ikka ei näe! Jama lugu.

Päike ja vihm vaheldumisi

Viimasel ajal vahelduvad vihmasajuhood imeilusa päikesepaistega. Vikerkaart olen sel sügisel näidud rohkem, kui viimase 5a jooksul kokku. Päike on ilus küll sügisel, kuid iga paari tunni tagant taevast pudeneva vihma (ja rahe) tõttu on õue minek mõttetu. Jõuad end ja last riidesse toppida, kui juba õuest tuppa varju pead jooksma.

Samamoodi on ka minu meeleolu - vahelduv. Päike ja vihm vahelduvad ehk teisisõnu pisarad ja naeratus on igapäevased kaaslased. Õnneks tunnen mitu korda päevas õnnetunnet erinevatel põhjustel, kuid samas on nutt varuks ja olemine hallimast hallim. Pisarad voolavad mul kergesti nagu see juba aastaid olnud on, kuid tavaliselt ikka põhjus ka. Väike tita on nohus, suur poja on tujukas, kaasa ajab vihale tegemise või tegemata jätmiste pärast.

Hetkel on suur vihm möödas ja päike paistab - nii õues kui ka minu sees.

P.S. For the record - ma kaalun 56,8kg (ainult mulle endale vajalik info)

Sündmusterohke august

Lennartil tuleb niimoodi uusi sõnu, et ma ei jaksa neid siia enam kirja panna. Ta ütleb järgi peaaegu kõike, kui see pole just sõna "assotsiatsioonid" vms. Uuematest TATU (auto) ja POPP (kopp) ja INNU (linnu) ja ENNA (Lennart)...

Täna tulime Haapsalust tittedega (never never tahaks karjuda, aga teadagi never say never!) ning homme lähme Helsingisse tittedeta! Väga oodatud ja mõnus vaheldus.

Ilusad ilmad on õues, Pikakari rannas on mõned korrad käidud, absoluutne lemmikrand muide. Vees ujumas pole käinud, va Sipas jões, aga siis oli vesi külm ja mingit mõnu ma sellest ei tundnud. Lasteaed on ka peale hakanud, kuid Georgi sinna ei pane veel, las magab veel hommikuti, palju tal seda võimalust varsti ei tule enam ning loomulikult on mõlemad tited ka kuskilt endale nohu hankinud.

Madonna kontserdil käisin mehega. Oleks vabalt võinud fännitsooni koha osta. Lahe oli.

Ülemusel ja sõbrannal Madridist on tütred sündinud. Pärnus kohtasin Itaalia sõbrannat. Tartu sõbrannaga käisin väljas Si-Si-s. Üllatusi jagus mitmel rindel.

Mina tunnen ennnast paremini. Ja olen tublim. Enda vajadused on vaja ikka etteotsa seada ja oledki rahu ja malbus ise! Lihtne!

Ja täna saab kuu aega päevast, mil ma kõrva lasin augud teha. Ja kirbuturul käisin müümas - täielik eneseületamine, aga lahe oli.

Auto, aastapäev, aknad

Nüüd on suvi täies hoos ja mõtted on liikvele läinud. Mida teha jaanipäeval, millisele reisile minna (saab), millal suvilasse, millal Pärnusse, kuhu ja kellega aega veetma, sest suvi on kohe kohe otsas ja siis kahetsed, et ei teinud seda ja toda. Ilmad on kehvad, kuid ilmajaam lubab siiski kuiva ja sooja pärast jaani. Saab näha. Lapsed on mul mõlemad täielikud õuesõltlased ja loomulikult on see üldjuhul ainult hea. Pisipoja lihtsalt ei saa veel ilma meieta õues olla ning see fakt röövib päris palju kasulikku toas olemise aega minult. Õnneks on Ivar samasugune õuesõltlane ja on meelsasti lastega õues. Mina saan toas toimetada. Kaks liitrit maasikamoosi on juba sügavkülmas (20,-kr/l). Täna käisime minu uut autot registreerimas ARK-is, seekord on mul siis A6 Avant, taas tumesinine, ilus värv, seest ka hästi puhas ja korralik, ainult väike mõlk tagaluugil ning kahjuks üsna raske rool, mis mul tuju ära viis, kuna mul on nõrgad käed. Makiga on ka mingi jama, aga selle saab korda. Aga jah, teine päris oma ostetud auto, maksis sama palju nagu BMW aastal 2006, sulas maksime, jumal tänatud jälle liisingukohustusest vabad! Minu nimel on see 3.auto elus. Sellised asjad siis meil siin parasjagu päevakorras. Olgu kroonika mõttes üles tähendatud ka see, et homme on igasuvine traditsiooniline firmagrill koos peredega ning pühapäeval on meie 4. Aastapäev. Vau! 4 aastat koos - seda on rohkem, kui kellegi teisega minu elus kooselu olnud on. Sellel tähtpäeval veel peatun ilmselt siin. Halbu asju polnudki seekord rääkida, tuju on hea ja kõik muu on ka okay. Võibolla mängib selles rolli minu kodu ülemise korruse mööbli ringi tõstmise mõju, mis on tagasihoidlikult väljendudes kolossaalne! Idee sain Simon Browni raamatust "Feng Shui piibel". Arusaamatu lihtsalt, kuidas ma olen suutnud peaaegu 3 aastat olla toas, mis mind ahistas ja piiras! Nüüdne akende esine avarus ja toa (näiline) suurus annavad mulle hea enesetunde, rahu ning lausa mõnu vaikset õhtupoolikut kodus veeta, pingeid maha laadida ja lihtsalt nautida tunde, mis jäävad laste magamapaneku ja enda une vahele. Ja need tunnid on kuldsed! Ja oh, kui vajalikud!

Vihm, külm ja sääsed

Juuni on käes, ilm on kehv, Ivar oli nohus ning mina olin nädalakese Pärnus, et lapsi järjekordsest nohust päästa. See on siis suvi, mida me 9 kuud ootanud oleme! Oeh... Varem see mind ei häirinud, sest lastetul vallalisel beibel ei ole sellest ilmast midagi, küll aga on see oluline, kui ilmast sõltub su laste tervis ning sa pead pidevalt muretsema, kas neil ikka külm ei ole jne. Lapsed on isaga õues, kuid hetk tagasi tuli Ivar väiksemaga tuppa ning teatas, et lapsel on külm. Lennul on seljas pikkade varrukatega body, suvejope (voodriga) ning kootud kampsun (kah voodriga)! Jalas sellised impregneer-materjalist püksid ning sokid ja kummikud. No see on ju sügise riietus! Georgil on sulevest! :D Pikad püksid ja kummikud. Täna on 13.nes, kusjuures ma mäletan, et eelmisel aastal oli meil firma suvegrill samal ajal ja Georgil oli see sama sulevest seljas. Oi ma vinguks selle ilma teemal lõputult, aga kellel seda huvitav lugeda on? Noh mul endal siiski on, nii kroonika mõttes.

Ilmajuttu kah...

Tahaks ilma kiruda... Kord on vihm, kord paistab päike. Tundub, et kogu suvi tuleb selline. Sisuliselt tähendab see seda, et kõik väliüritused kukuvad läbi ja millelegi loota ei ole. Kõik 3 kuud tassi topelt riideid, vihmavarju ja kilesid kaasas. Mingit grillimist ja chillimist planeerida ei saa. Kuna olen titega hõivatud, siis väga suurt kurvastust ma sellest ei tunnegi, sest titt magab jaheda ilmaga paremini kui soojaga. Kuhugi eriti minna temaga nagunii ei saa. Kuigi vihmase ilmaga suvel toas istuda on siiski halvimast halvim variant. Ta on juba praegu täielik õue-sõltlane. Ja eks see päikesepaiste määra ikka mu tuju ka päris kõvasti. Nädalavahetuseks lubab 26 kraadi sooja. Eks näis.

Kevad täies hoos

Ilus kevad on käes. Aed on imeline - roheline, lõhnav, õites... mesilased, liblikad, linnukesed... roheline värv tuhandes erinevas toonis, sekka kollast, valget ja muid värve. Ei ole see kevad muretu ega rahulik, pingeid ja närvitsemist on palju. Siiski aitab soe ja päiksepaisteline ilm kaasa sellele, et tunda rõõmu elust ja kodus olemisest ja titaga tegelemisest. Õhtuks on väsimus suur ja nutt kerge tulema. Täna helistasin Katile, see andis kergema tunde tuleviku suhtes, kuigi põhiline ja olulisim asi on siiski, et oleks töökoht, kuhu minna ja töö, mida teha. Pühapäeval oli akude laadimise päev. Käisin jõusaalis ja ujumas, saunas, kohvikus ja shoppamas. Imelik oli mõelda, et on tohutult inimesi, kelle elu ongi päevast päeva selline. Mina igatsesin juba oma peret mõni tund pärast kodust lahkumist. Mõtlen tööle, kuid samas ju tean, et võimalust lapsega kodus olla mul enam ei tule ning midagi lihtsamaks ei lähe. Hakkan igatsema neid hommikuid, õues olemisi, turul käimisi, jalutuskäike, tudust ärkamisi ja enda pisikest aega üksikutel hetkedel, mis pojaga tegelemisest üle jäävad. Ometigi tundub, et hakkame üha rohkem teineteisest ära tüdinema. Pikk päev on mõlema jaoks kuidagi väsitav ja kurnav. Mänguasjad on ära tüüdanud ning hing ihkab midagi uut ja huvitavat. Õnneks pakub suvi võimalusi.

Fotol on kokkupandud välitoolid, mille kohta ütles mu 5-aastane poeg "voolavad toolid"

Ootamatu aprill

Ohoo, vahepeal on märkamatult saabunud aprill! Märts läks kuidagi eriti kiiresti. Alles ma kirjutasin siin, et kevadkuu kevadkuu... Nüüd on lehekuu käes. 1.aprillil käis Lennart esimest korda õues omal jalal. Talle väga meeldis ja mina olin ka rahul, kuna need hommikud enne magama minekut olid parajalt tüütud aegaajalt. Õues laps on rõõmus ja tegus ja, mis peamine, väsib kiiresti. Ainult see enne lõunaund söömine on nüüd minu jaoks küsimärk - ma ei saa ju ometi teda jäädagi õues pudelist toitma!

Eile kohtusin taas oma töökaaslastega, mis oli meeldiv vaheldus argipäevale. Tööisu tuli jälle hetkeks tagasi, aga lahkus siis taas. Ilusate ilmade saabumisega lähevad töömõtted ilmselt pikaks ajaks peitu. Täna pikutasin oma aia grillnurga pingi peal, vaatasin sini-sinist taevast, kirsipuu oksi ja päikest ning imelikke liikuvaid kepikesi silmamuna peal ning mõtlesin mitu kuud ma sellest unistanud olen. Ma näen nimelt alati lahtiste silmadega taevast vaadates selliseid väikseid kõveraid kepikesi, millel on mõned ringid nagu liigendkohtadeks. Nad liiguvad ilmselt mu klaasjal silmamunal koos vedelikuga, sest kui ma silmamuna liigutan, siis nad vahetavad suunda või kiirendavad oma liikumist. No kas on juba mõnel süda pahaks läinud?

Elul ON teine kvaliteet kui päike paistab ja ilm on soe. Meeleolu muutus on silmaga näha ning energiaküllus on käega katsutav. Erilist kevadväsimustki pole sel aastal tuvastanud. No kuidas saakski, kui ma ärkan hommikuti kell 8:15?

Täna siis reede, kaks päeva veel, kui Jumal annab...

Hakitud mõtted

Elu läheb omasoodu edasi, meie pere pidustused on selleks korraks peaaegu möödas. Homme teeme väikse koosolemise Georgi ristiema perega ja siis on lõbu taas teiste pidudel käia. Täna tegin sidruni-kohupiima kooki, mis tuli välja täitsa maitsev, kuid nagu ikka minu asjadel - kaubanduslikku välimust eriti pole. Siiski ilmselt pakun seda homme sõbrannale, loodame, et ta oskab hinnata minu ponnistusi. Peaks veel interneti kokaraamatust vaatama, mida neile pakkuda. Omal ideid pole.

Olen endiselt kahe lapsega kodus, praegu olukord muutusteta, ootame, palume Taevaisa ja loodame. Kahtlustan, et ilma Georgita pole harjunud enam ei mina ega ka Lennart (töö)päevi veetma. Georgil on hädasti vaja lasteaeda ja sõpru, sest ta on sotsiaalne laps ning vajab omavanustega suhtlemist.

Mulle tohutult meeldib siit blogist vaadata oma aastataguseid postitusi, sest huvitav on vaadata, mida ma tegin samal ajal aasta tagasi. Ka on mulle alati meeldinud oma vanu märkmikke ja kalendreid vaadata. Ilmselt see näitab seda, et mulle meeldib tagasi minevikku pilk heita. Hea meelega heidaks ka tulevikku pilgu, aga pole võimalik. Peas mingid pildid liiguvad juba, aga kas minu peas olevad pildid lähevad kokku reaalse eluga aastal 2010? Sellest töövärgist olen varem ka kirjutanud - ilmselt ilmub sõna "töö" siia sissekandesse üha sagedamini.

Aga muidu on kõik ok, kevad tuleb iga sammuga lähemale (kuigi hetkel sajab vihma ja hommikul oli lumetuisk ja öösel lubas -13 kraadi külma). Ikkagi, ikkagi... Kalendris on ikkagi kohe aprill ja see on lehekuu ja lume sulamine ja teisiti ei ole mõeldav.

Täna öösel keerame kella - see on see nõme kellakeeramine - tund aega edasi. Mul on lihtne kellakeeramisi meeles pidada: kevad on hea, kellakeeramine nõme (edasi) ning sügis on nõme, kuid kellakeeramine hea (tagasi). Primitiivne. Ehk siis läheb jälle varem pimedaks. Just oleme jõudnud rõõmustada valgete hommikute ja pikkade valgete õhtute üle, kui algab taas pimendamine. Mitte linnavalitsuse pimendamine, mis nüüd lõppes, vaid ma ei teagi kelle vahel kokku lepitud pimendamine. Energia säästmiseks - nii seda kunagi põhjendati.

Mõtted on hakitud nagu mu elugi - millega püsivalt ja pikema kontsentratsiooniga tegeleda ei saa. Kõik toimingud võib iga kell katkestada ühe väikemehe püksi tehtud kaka või ärkamine lõunaunest, sülle tahtmine või kisa mängunurgast.

Foto on teinud minu 5-aastane poeg.

Kevad 13:44

Täna kl 13:44 algab kevad. Jumal, kuidas ma seda kevadet oodanud olen! Raske ja pikk talv on läbi ning kuigi väljas on hanged, kalendris ja õhus on kevad. Möödunud talv oli üks raskemaid, mis viimastel aastatel olnud on. Georg oli küll tervem kui eelmistel aastatel, aga mõlema lapse ning minu enda 2 kuu pikkune haigus oli ikkagi kannatuste tipp. See talv oli raske ka muus mõttes. Kärped, piirangud, allahindlused, loobumine, kokkuhoid, sääst, tarbimise vähendamine – kõik need märksõnad olid sel talvel meie peres kõneaineks. Kahjuks ei ole veel paranemist paista, kuigi tööd on. Katsume vaikselt ja rahulikult edasi elada. Hoida madalat profiili (X5-ga see ei taha küll eriti õnnestuda, aga see pole meie süü) ning püüda säilitada kodurahu ja soojad suhted. Jah keegi on õigesti öelnud, et ega häid aegu ei osataks hinnata, kui raskeid aegu poleks. Teine õige ja huvitav väide, mis viimaste aegade ja sündmuste valguses mulle meelde on jäänud, ütleb, et inimene areneb ainult tänu raskustele. Kindlasti õige.

Niisiis kevad. Ootan ilmade soojenemist, terve olemist, töö juurde tulemist, raha kiiremat liikumist. Olen kindlasti rahulikum, optimistlikum ja rõõmsam, kuna kevadel järgneb suvi ja see on ilus aeg ning ainus aastaaeg, mida üldse oodata tasub. Ootan aega, mil saan näha väikse poja kõndimist meie koduaias. Rõõmustan kindlasti tema uudistava näokese üle, kui teda esimest korda tipa-tapa õue viin. Puud lähevad lehte ja muru muutub roheliseks. Linnud laulavad ja loodus ärkab. Kulunud fraasid, aga ahh kui hea on neid ikka ja jälle korrata päeval, mis päriselt algab kevad!

Ülehomme algab kevadkuu

Täna on veebruarikuu eelviimane päev ja ülehomme algab märts. See on väga hea, sest märts on ikkagi kevadkuu ja lumehaged ongi meetrikõrgused veel märtsi lõpuski, siis sulavad nad ikkagi kiiresti ja õhus on tunda kevadet. Nagu paljudel eelmistelgi aastatel, eriti aga viimastel aastatel, olen ka sel talvel jõudnud hetkel äratundmisele, et talv pole minu jaoks. Siin pole midagi lahedat. Kuigi mulle meeldib suusatada, nii mäest üles kui ka tasasel maal, olen teist aastat murdnud endale antud lubadust osta endale murdmaa suusad. Mitmendat aastat on õnnestunud käia lumelinnas, see on mulle lapsest saadik meeldinud. Uisutada meeldib mulle väga, kuigi aastaid pole saanud proovida. Kelgutada meeldib, ei põlga kunagi ära võimalust mäest kelguga alla lasta, vaatamata oma vanusele, mida natuke nagu on juba. Mulle meeldib värskelt sadanud lumi. Eriti siis, kui seda on ohjeldamatult palju. Tv ja raadio muust ei pasunda, kui lummetuisanud teedest ja LV saab pähe koristata lume pärast. Kõikjal on hanged ning valitseb üleüldine kaos. Mina aga võtan oma Nikoni ja lähen välja pildistama seda valget ilu. Ka on mul palju ilusaid ja kvaliteetseid talveriideid, millest osasid ei saa ma isegi kasutada talve jooksul. Teadagi, riideid on mul palju. Nii et tahtes kõvasti talve kiruda, olen ma hoopis siia ritta pannud kõik toredad asjad, mida talve jooksul teha saab.

8 kuud

Minu kallis väike poiss on 8-kuune!

Palju õnne armas Lennu! Täna hakkas emme-issi voodi peal käputama. Kõhuli olla enam ei taha, kogu aeg on püsti asjade najal. Oskab ise püsti olekust ka maha minna. Roomab armsalt, üks käsi ees ja teine käsi ees, nagu suusataja. Sööb tublisti, Holle piima joob hästi, 5x päevas ka emme piima veel.

Täna oli tohutu lumetorm, samasugune ilm oli 8 kuud tagasi, kui ma Fertilitase aknast välja vaatasin. Ma välja ei saanudki, kui Lennuga koju läksime, siis lumi juba sulas ja päike paistis. Täna hakkasin kahtlema oma mõistuses. Asjad aina kaovad siin majapidamises. Midagi tuleks ette võtta - mingi suurpuhastus või sorteerimine või... lähen hullumajja nii lõpuks. Aga lahenes lõpuks hästi. Siiski olen väsinud sellest murest. Jõin täna üle pika pika aja (ca 18kuud) 330ml purgi Kopparbergi pirnisiidrit, mu lemmikut. No ei ole minu jaoks...veel.

Kolmapäeval ristipoja sünnale ja reedel Controventosse sõbranna sünnale. Kui Jumal tervist ja ilma annab. Suur poja lasteaeda järgmisel nädalal ei lähe, sest antibiootikumide kuur kõrvapõletiku raviks lõpeb alles kolmapäeval.

8 pikka kuud... nii ilusad, muretud ja armsad kuud täis sellist rõõmu ja armastust, mida ma kunagi näinud pole.

Jälle tuiskab, vahepeal jäi järgi juba. Lahe talv - homme saab autosid välja kaevata - see mu lemmiktegevus talvel!