Labiilne...

Hommikul on nii külm, et hambad plagisevad ja käed külmetavad. Surusin käed sügavale trenchcoat’i taskusse, et natukenegi sooja saada. G. on Pärnus olnud, aga eile tuli korraks koju memmega ja kuigi ma teda igatsesin väga ja tahtsin temaga koos olla, ei suutnud ma aega talle pühendada, sest Lennart oli palavikus ja mingil põhjusel ta jalga maha ei tahtnud panna, kaebas valu ja aevastas samuti pidevalt. Siis tuli väga halva ajastusega kõne mulle, mis mind samuti närvi ajas ja nii lõppeski meie kauaoodatud päev selliselt, et pidin poja peale häält tõestma, kuna ta ei kuulanud juba kolm korda öeldud nõuet oma mänguasjad kokku korjata. Siiani muidugi süümekad ja halb olla sellest.
Täna tundsin kui väga vajan ma stabiilsust ja rutiini oma elus! Töö on selles suhtes üks tänuväärt asi - mu kaalukesed lähevad kohe paika, kui saabun tööle ning saan rahulikult tööd teha või lihtsalt omi mõtteid mõelda. Kui on suht lihtsad arved, siis kuulan töö ajal Vikerraadiost järjejuttu või Raadio 2-st Rahva Oma Kaitset. Vahel jõuan lõuna ajal shoppama või lihtsalt jalutan paar tänavat. Mõnikord on kodust söök kaasas, sagedamini toon Kaubamajast, aga vahel käin kuskil läheduses söömas.
Pole midagi paremat stabiilussest ja rutiinist, kus lapsed on terved, mees tuleb koju, raha tiksub arvele ja töö ootab.
Pilt on telekavast, Lammas Shaun on minu pojakese suur lemmik!

Ikka solk-vesi-puud

Järjekordsed haiguspäevad on möödas. Algas Georgi jubeda köha-nohuga, korra oli väike palavik ka, aga rohkem ei midagi. Saatsime küll Georgi Kati juurde reedel (5.märts), et ei puutuks haige vennaga kokku, aga kohe, kui Kati juurest reedel tuli, oli selge, et midagi päästa pole õnnestunud ja juba õhtul oli nohu ka. Laupäeval tekkis väike 37,3 palavik ja see kestis kuni laupäevani (13.märts). Kuna nohu oli vesine ja läbipaistev kogu selle aja ja tavapärasest jonnis ka rohkem, siis hakkasin kahtlustama purihammaste tulekut. Ilmselt nii ongi, kuigi need hambad tulevad aeglaselt ja midagi näha endiselt pole. Hammaste tuleku ajal on laps nagunii vastuvõtlikum haigustele ka, eks ta mingi väikse viiruse sai ikka peale ka.
Kaalusime lapsi üle pika aja: Georg on 20,4kg ja Lennart 12,2kg.
Mina tahaks muidugi kaebelda ja nutta, kui raske mul on, aga tegelt pole häda midagi, eelmisel nädalal hoidis 3 päeva Märjamaa vanaisa lapsi ja homme tuleb ema - minu jaoks suur luksus. Paar ootamatut laekumist on rahalise seisu ka heaks teinud ja tervis on ka päris ok. Töö on hetkel selline koht, kus ma päriselt puhkan. Tõeliselt puhkan! Mul on palju tööd, asendan puhkajaid ja haigeid, aga ma puhkan siin tõesti. Järelduste tegemisega ma ei kiirustaks, lihtsalt haigused ja jonniv laps jm asjad on koduse õhkkonna teinud närviliseks. Mööduv nähtus. Põhiline, et päike paistab palju viimasel ajal.
Pilt on pärit siit www.art.com ja pildil on Madame Monet and Her Son

Countdown: 35

Novembrikuu lõpu õudused kiirabi kutsumisega ei lõppenud, jõudsime veel perearsti koju kutsuda ning ka haiglasse minna. 1.detsembril palavik siiski taandus ning praegu on väike poja terve. Kaks päeva on õueski juba käinud. Arvan endiselt, et november on kõige jälgim kuu terves aastas, kus ei ole mitte midagi head. Must, pime, porine, tuuline, vihmane ja kuna harva on miinuskraade, siis vohavad viirused täiest jõust.

***

Nüüd on meeled valmis pandud tööle minekuks, vaatan kontori-riideid poes ning mõtlen kõigile vajalikele asjadele, mida oleks veel vaja enne ära teha, kuigi 3/5 või 4/5 töökoht võimaldab veidi aega kodule ka pühendada. Kesklinna elaniku parkimiskaart tuleks veel muretseda ning töölepingu muudatusele alla kirjutada. Midagi kerget ja lihtsat seal olema ei hakka, konkurents on praegustes tingimustest kindlasti suur ja ennast tuleb tõestada igal juhul ning kõigile lisaks jääb alati mure laste haiguste pärast töölt puudumise pärast. Ette ma ei muretse, olen üllatavalt optimistlik ning usun, et kõik läheb hästi. Ma lihtsalt ei ole loodud 24/7 kodus istumiseks ning mähkmete vahetamiseks. Peale selle on mul ilmselt pealinna parim lapsehoidja. Tehku ikka igaüks seda tööd, mida ta kõige paremini oskab.

Laste kasvatamise töö

Igipõline küsimus - kumb töö on raskem, kas lastega kodus 24/7 või töö tegemine mingil "mustal objektil" nagu mu vanem poeg kord põlastavalt isa töökoha kohta ütles. Valusalt, aga ausalt. Kas lastega kodus olemine on üldse TÖÖ? Kui see on töö, miks siis sellest tööst puhkust siis ei anta? Kui see on töö, siis miks seda nii vähe hinnatakse? Kui see on töö, siis miks tuleb töölt tulevat meest kohelda, nagu ta oleks mammuti koju tassinud, kuigi ta tunnikese on kohvikus lõunatanud sõbraga, 3h autoga sõitnud punktist A punkti B ning lahendanud X probleemi telefoniga rääkides. Alati on seal parem, kus meid ei ole, kuid hetkel mulle küll tundub, et istuda kontoris, teha haridusele vastavat ning meeldivat tööd 8st 5ni, selles ajavahemikus kohvitada kolleegidega vähemalt 2x ning tunnike või nüüd, masu ajal ilmselt vähem, käia lõunal shoppamas või niisama jalutamas, on ilmselgelt parem ja lihtsam valik päeva mööda saata, kui olla kahe väikse lapsega kodus, kellest üks on haige, hoidku jumal selle eest, et beebi haige poleks, ning siis teenindada neid ning rahuldada nende vajadusi joostes ühe juurest teise juurde, samas taluda süümepiinu, et suurem ei saa eakohaseid mänge mängida ning väiksemat ei ole jaksu õpetada poti peal istuma või ise putru sööma. Kui siis veel enne hommikust kohvi ja hambapesu on vaja juba kööki koristada mingist kaosest ning kakast peput pesta, on masekas kiire tulema. Tavaline koduse lastega naise elu? Ma ei väidagi vastupidist. Väidan, et ka see on töö, kuid kõik muu oleks nagu tähtsam, raskem ja auväärsem, kui see töö - kasvatada väikestest inimestest suured inimesed, kes on terved, tublid, targad ja saavad endaga hästi hakkama.

Mustale linnule....

Oh saaks juba tööle! Homme taas vaba päev, kuid ei oska sellega midagi peale hakata ning süümekad on ikkagi kiired ligi hiilima. Täna sai maja koristatud ja turul käidud, no mida ma homme selle vaba ajaga peale hakkan. Kuna asjaolud on vahepeal muutunud, siis trenni ma ilmselt ei lähe või vähemalt ei hakka ma regulaarselt kalli raha eest a la aeroobikas käima. Raha peab kokku hoidma ja ma ei saaks seal trennis end vabalt tunda, teades, et ma ei tea, millal ma tööle saan, kui saan... Säästud sulavad nagu kevadine lumi ja neid praegu trenni peale raisata on mõttetu. Seda enam, et stressi tõttu, mis mind ikka aeg-ajalt külastab kaalun ma jätkuvalt 56kg nii et rassida trennis peki pärast pole pointi. Parema une ja toonuse annab ka sörkjooks või kepikõnd ning kumbki raha ei küsi.

Täna tundsin, kuidas ma unistan ajast, mil mu mees taas palgatöölisena 8st 5ni leiba teeniks. See oma-firma-värk on ikka õudne nuss ja ma ei hakka isegi oma längvuitsi maindima. Aga mis teha, mehed on juba kord sellised, nad peavad riske võtma ja ennast tõestama. Paraku on muret siin küll juba rohkem kui rõõmu. Eks selgi medalil ole kaks külge - vähemalt oskab ja saab ta praegu endale ise tööd otsida, palgatöölisena oleks hirm koondamise jms ees. Gretakene on otsaga Paldiski maanteel - vaat sulle palgatöölise rahulikku elu!

Kui oled vihane, siis pane oma mõtted kirja, hakkab parem, aga põhiline - ära kirja ära saada, sest hommik on õhtust targem!

Foto siit: www.japanfocus.org/data/US_Dollar.jpg

Ootamatu aprill

Ohoo, vahepeal on märkamatult saabunud aprill! Märts läks kuidagi eriti kiiresti. Alles ma kirjutasin siin, et kevadkuu kevadkuu... Nüüd on lehekuu käes. 1.aprillil käis Lennart esimest korda õues omal jalal. Talle väga meeldis ja mina olin ka rahul, kuna need hommikud enne magama minekut olid parajalt tüütud aegaajalt. Õues laps on rõõmus ja tegus ja, mis peamine, väsib kiiresti. Ainult see enne lõunaund söömine on nüüd minu jaoks küsimärk - ma ei saa ju ometi teda jäädagi õues pudelist toitma!

Eile kohtusin taas oma töökaaslastega, mis oli meeldiv vaheldus argipäevale. Tööisu tuli jälle hetkeks tagasi, aga lahkus siis taas. Ilusate ilmade saabumisega lähevad töömõtted ilmselt pikaks ajaks peitu. Täna pikutasin oma aia grillnurga pingi peal, vaatasin sini-sinist taevast, kirsipuu oksi ja päikest ning imelikke liikuvaid kepikesi silmamuna peal ning mõtlesin mitu kuud ma sellest unistanud olen. Ma näen nimelt alati lahtiste silmadega taevast vaadates selliseid väikseid kõveraid kepikesi, millel on mõned ringid nagu liigendkohtadeks. Nad liiguvad ilmselt mu klaasjal silmamunal koos vedelikuga, sest kui ma silmamuna liigutan, siis nad vahetavad suunda või kiirendavad oma liikumist. No kas on juba mõnel süda pahaks läinud?

Elul ON teine kvaliteet kui päike paistab ja ilm on soe. Meeleolu muutus on silmaga näha ning energiaküllus on käega katsutav. Erilist kevadväsimustki pole sel aastal tuvastanud. No kuidas saakski, kui ma ärkan hommikuti kell 8:15?

Täna siis reede, kaks päeva veel, kui Jumal annab...

Töö või töötus?

Sain teada, et mul on uus ülemus sügisest. Nagu ikka tekitab selline asi vastakaid tundeid. Igal asjal on plussid ja miinused. Plussideks on kindlasti see, et tegemist on ühega meie hulgast, aga ka see, et tal on minu Lennust 3 kuud vanem laps. Seega mõistab ta mingilgi määral lastega töötajate muresid. Samas - ka minu praegune ülemus, kes nüüd lapseootel, sai kõigest imehästi aru. Kunagi pole mul probleemi olnud sellega, et olen kodus haige lapsega.

Täna on mingid töömõtted peas. Mida ma teen aasta pärast? Kas tõesti pean tööle minema? Kas tahan tööle minna? Kas mul on, kuhu minna ja mida seal teha? Kas tööturg ootab mind? Kas võtab sama avasüli vastu nagu septembris 2004. Selge on see, et alla 3-aastast lasteaeda panna mõtet pole. Siis oleks vaja suhteid soojendada Katiga. Vastu suve ma ka tööle minna ei taha, kui siis 1.jaanuaril 2010... Lennuke siis alles 1a9k... Kui sügisel minna, siis on ta 2a6k. Nagu suur jälle... siis paneks juba lasteaeda. Oh, kes ütleks, mis on õige, mis vale? Kes ütleks, mis on vajalik, mis tähtis. Prioriteedid peaks paigas olema praeguseks ajaks. Ongi ju, aga elu on nad jälle sassi löönud veidi. Õigemini üks tegur selles virr-varris - raha. Midagi pole teha, kui teda on, siis on prioriteedid natuke teistsugused, kui teda pole, muutuvad ka prioriteedid.

Mis aasta pärast majanduses toimub? Kas tunnelis paistab valgus? Või on endiselt hämar? Kas saab ka olla pimedam kui praegu? Aasta pärast loen seda kirja ja saan vastused.

Mida ma tööl teen?

Tööl tagasi pärast elu pikimat puhkust.
Arvasin, et ôudne masendus, aga ei midagi! Täitsa lahe oli tööle tulla! Ega siin suurt midagi teha ka ei ole, sellepärast ka ei pôe eriti. Hea on siin olla ka sellepärast, et pean siin olema ainult 6 kuud, siis on jälle pikem kodusolemine ;)
Kasutan tööl olemise aega lugemiseks ja info otsimiseks internetist. Sügise poole vôib tööd palju olla ja siis ei saa netis surfata. Igasuguseid pônevaid kohti on internetis, kust saab palju kasulikke teadmisi... näiteks http://www.pregnancy.org/