Suvi on läbi

Suvi on lootusetult otsas.
Mingid ennustused ütlesid, et september tuleb soe, aga praegu on 10,8 kraadi sooja ainult, lakkamatult sajab vihma ja päikest ei ole ma ka mitu päeva näinud. Lapsest on kahju, sest esimesed jahedad ilmad toovad talle nohu ja köha ning need mitmetunnised koduaias mängimised naabrilastega jäävad ka ainult suvisteks meenutusteks. Minul ei ole sügise vastu eriti midagi, külm mul ei ole naljalt, soojasid riideid on ülearugi ja minu enesetunne on natuke jahedama ilmaga üldiselt parem. Sügist ootan ma sel aastal ka sellepärast, et jahedal ajal on kergem oodata... Aga ikkagi on kurb vaadata seda närbuvat aeda ja pimedat päeva. Suvi läbi oli palju plaane, nüüd tahaks ainult kodus olla ja varsti ilmselt ka kaminasse tule teha. Niikaua kuni veel kalendrilehelt "august" vastu vaatab, seni on veel mingitki suve-tunnet, aga sedagi on jäänud veel 3 päeva...

I am a Canna What Flower Are You?

Sellise laheda testi leidsin ühest vôôrast blogist. Mulle meeldivad kôiksugu testid. Aga mis lill see olla vôiks?

Môned uudised...

Täna on isa sünnipäev!
Pärnusse me siiski ei lähe, sest homme on pojal tema vanatädidele külla minek ja ôde on Saaremaal pulmas. Meil siis Musiga lapsevaba päev. Arvatavasti lähme kinno ja sööma ja jalutama.
Eile käis sôbranna külas ning täna tema ingellikule ilmumisele sai ta ka toreda uudise teada minult. Mina omakorda sain temalt lubaduse anda mulle vajalikke asju ja neid oli päris palju ja päris kallid asjad on need ka. Arvan, et hoian sellega oma kümme tonni kokku, kuigi seekord seda vajadust ju pole ja hinges isegi natuke lootsin, et saan osta uusi asju. Eelmine kord seda vôimalust ei olnud.
Täna tuleb poja ristiema külla. Teen pannkooke ja räägime juttu, nagu vanadel headel aegadel. Hea, et on reede!

Kaks südant

13 mm pikk ja süda lööb 165 lööki minutis. Nüüd siis arsti poolt kinnitatud, et see väike ime on minu kõhus. Milline kergendus! Milline rõõm! Kui hea ja rahulik on olla! Väike pilt ka käekotis meenutamaks seda esimest kohtumist. 31.märts on tähtaeg ja töölt võin ära jääda 22.jaanuar. Nüüd on vaja kannatlikult oodata. Seni on mul kaks südant sees!

Rahu, ainult rahu!

Ma ei suuda siia midagi kirjutada praegu konkreetset, kuigi vajadus seda teha on suur. Tean, et täna on tähtis päev, ilus päev, ei ole liiga kuum ega vihmane. Tunnen end hästi, kuid ärevus on suur. Vaja on lihtsalt oodata ja paluda... Ja vaja on üles näidata kannatlikkust. Seda on mulle elu ôpetanud. Olgem siis kannatlik ja palugem kôigevägevamalt tervist ja ônne. Tänasel päeval kuluks rahulik meel ka ära.

Ootamine

Ootan ja ootan.
Pidevalt ma ootan midagi. Nüüd ootan reedet. Olen nii kannatamatuks muutunud juba, et kôik ümberringi ajab närvi. Söögiisu endiselt nagu pole, aga tegelikult söön pidevalt hirmust iivelduse ees. Poes käies ajavad paljud asjad südame pahaks, kuid samas on isu mônede kindlate asjade järgi, nagu näiteks pizza ja muidugi pasta. Meeletu isu sushi ja igasuguse kala järgi on kadunud, huvitav kauaks...?
Olen ennast pidanud kôvaks saladuse hoidjaks, aga praegu vaatan, et pole ma nii tegija midagi. Mõne inimese ees on seda eriti keeruline hoida. Tänane ôhtu kujuneb taas väljakutseks, kuid olen otsustanud oma sôna pidada ja kannatan veel 3 päeva ära...
Lahe on see, et saan selle suve lôpuni ilusti suveriideid kanda, mida on kokku ostetud rohkem kui kunagi varem. Kahju oleks olnud neid ootele panna... Järgmisel suvel kavatsen nad kôik jälle selga ajada, vähemalt selline plaan on. :)
Tööl ei ole midagi teha - 2 arvet päevas on tôeline tase, samas ei saa ma nuriseda 2h lôunate üle ning vôimaluse üle oma asja ajada.
Ootame siis.

Reedeseid mõtteid...

Täna juba reede. Esimene lasteaia nädal on möödas. Poja on tubli olnud, kordagi nutma ei ole hakkanud. Kuigi talle ei meeldi see rühm ja oma kasvatajatest tunneb ta ka puudust. Kui saaks sinna Kopli lasteaeda koha, siis vist ikkagi paneks ta sinna lasteaeda... kuigi jube kahju on teisest küljest, et keele ôppimine pooleli jääb... Ta saab nii palju juba vene keelest aru, aga 1 aastast on ikkagi vähe, et see kõik mällu kinnistuks, pealegi olime sel esimesel aastal pidevalt haigusega kodus. Eks näis... parem, kui keegi minu eest otsustaks.
Eile käisime Vana Baskini suveteatris. Jälle pean kiitma oma 4a last, kes 2,5h oli paigal ning jälgis etendust. Ei ta virisenud ega rääkinud kôva häälega ega nihelenud. Ütlesin veel Musile, et ei tea, kas 4a pärast teisega ka samamoodi etendusel käia saame...? Usun, et saame. Loomulikult on inimese iseloom kaasa antud juba eostamise hetkel, aga palju sôltub ka kasvatusest.
Minu enesetunne on parem, iiveldus on veidi järgi andnud, aga söön ka rohkem. Kôht peab pidevalt pooltäis olema, väga tühjaks ei tohi kôhtu lasta. See kuumus ei ole mulle ka väga meelepärane, väsitab kohutavalt ja magada on kehv.

Erna Retk

Tahtsime eile näha Erna Retke dessanti maale Salmistu rannas, kuid jäime hiljaks (väga mitte-meielik). See, mis välja kujunes, ei olnud mitte Erna Retke vaatamine, vaid ise Erna Retke läbimine! Kuna jôudsime hiljem ja inimesed hakkasid juba tagasi tulema, siis pidime laveerima läbi inimeste ja kitsukesele maateele môlemale poole pargitud atuode vahel, mis tähendas seda, et tuli astuda kraavi ja läbi kôrge rohu sumbata edasi, puu- ja pôôsaoksi ees sammujalt vastu vahtimist saades. Auto olime jätnud nii kaugele, et randa minna oli tôeliselt pikk tee.
Kui lôpuks kohal olime, pidime tôdema kurvastusega, et dessant oli läbi. Inimesed hakkasid just ära tulema ja tekitasid tohutu ummiku. Meie istusime liival, poja käis suht külmas vees ujumas ning siis otsustasime, et Musi läheb auto järgi ning kuna ta ranna poole sôita ei saa, siis kohtume Valkla rannas. Meie pojaga läksime Valkla Randa mööda mereäärt. See minek oli iseenesest tore, kuna mina läksin ees, tegin liivale jäljed ning väikemees tuli minu järel üritades minu jälgedesse astuda enne kui merelaine need ära kustutas. Muidugi oli ka see vahemaa päris pikk, vähemalt 4-aastasele, aga ainsatki vingumist ega hädaldamist minu kôrv ei kuulnud. Saabudes Valkla Puhkekeskuse hoovi selgus, et Musi istub autoga ummikus ja pole teada, millal edasi liikuda saab. Ka Valkla Puhkusekeskuse metsavahe tee oli umbes ja liiklus toimis ainult ühes suunas - seega hakkasime aga jala edasi astuma... autod tulemas selja tagant, sageli oli rada tee ääres parkivatest autodest nii kitsas, et pidi autosid läbi laskma enne kui edasi sai minna... Pojakesel olid sandaalid liivaste jalgade otsas ja ta kôndis vapralt mu käe kôrval, ei palunud sülle ega halisenud, et jalad on väsinud.
Imeline laps. Vapper ja arusaaja. Môistlik ja usaldatav. Teist sellist ei ole. Aga vôibolla tuleb....

Lasteaeda minek

Ilus suvi jätkub. Nüüd läks ilm veel soojaks ka! Eile käisime Pärnu rannas. Sellel suvel oleme nii palju jôudnud teha ja paljudes kohtades käia. Aga üht-teist on veel tegemata ka: Äksis pole jôudnud käia ja meres/järves pole saanud ujuda.
Poja läks täna lasteaeda. Pelgas teine natuke seda suurte rühma ja mulle lehvitades läks näoke kurvaks, aga see väike inimene on täis sellist vaprust, mida isegi minu sees vist ei ole... Ta tegi halva mängu juures hea näo ning jooksis vapralt teiste juurde, kuigi tuttavaid lapsi oli vähe ja mis veel halvem, oma kasvatajaid ei näinud ta üldse. Aga ta on vapper, nii vapper... seda ta on alati olnud! Kui pidi arsti juurde minema vôi pidi Raineri juurde minema, kuhu ta minna ei tahtnud, ikka tegi vapra näo pähe ja läks ilma nututa enamasti, et emmet mitte kurvastada.
Aga päevad on veel pikad ja valged ning nii tundub talle, et ma lähen talle vara järgi. Õhtul lähme Erna retke dessanti vaatama, mis on pônev ja kuna on ilus ilm, siis on üldse tore ôues olla.
Endiselt on hea olla, tänahommikune iiveldus oli pigem sellest, et kell 7:00 on minu jaoks ebanormaalselt vara üles ärgata.

Vastakad tunded

Täna Pärnusse minek. Homseks lubab ilusat ilma ning siis on Pärnus lahe olla.
Saan kokku sôbrannaga, keda pole näinud 4a. Temaga seoses valdavad mind vastakad tunded, sest geograafiline distants on tekitanud ka distantsi meie suhtlemises, kuigi msn ja skype on ometi meid ühendamas... kuid kui ikka pikka aega isiklikku kontakti ei ole, siis ei teki ka enam seda lähedust, mis varem oli.
Seekordsel Pärnusse minemisel on veel üks oluline tähendus. Aga ka siin on mul vastakad tunded - teavitada lähedasi millegist, mida arstki veel kinnitanud pole? Samas ma teeksin seda ema puhul ju nagunii igal juhul... Seega on ôigem rääkida oma kallite lähedastega, pakkudes neile rôômu ja lootust ja ootust ja vôimalust elada kaasa meie väiksele kasvavale perele.
Mul on palju vastakaid tundeid. Ei jôua ega tahagi neid siia kirja panna. Eks see ole vist praegu normaalne ka, aga ... Samas on mul palju rôômu ja kindlustunnet, mida pole varem kogenud. Musi lauset: "Sa saad kôik mida sa tahad!" vôib tôlgendada mitmeti, kuid minu jaoks tähendas see antud kontekstis ainult ühte: "Olen üliônnelik!"
Nii et kôik on hästi, vaatamata hulgale vastakatele tunnetele! :)

August

Viimane suvekuu käes!
Tööl midagi eriti teha ei ole, aeg liigub aeglaselt ja kôik maailma kellad oleks nagu seisma jäänud.
Taas tore titeuudis - kolleeg on lapseootel 5.kuud ning teine kolleeg teatas, et haub samu plaane. Itsitasin môttes endale ette kujutades, kuidas see naiste kollektiiv siin järsku hôrenema hakkab. Enesetunne on hea, kuigi väsimus on kallal. Ootan Pärnu minekut, sest igatsen ema ja ôde näha. Mul on ôe lastele kingitusi Soomest. Tahaks juba môningast konkreetsust teatud asjades, kuid peab veel ootama...
Naise elu ongi üks suur ootamine. Kôigepealt oota printsi valgel hobusel, siis oota abiellumist, siis päevi, siis oota päevade ärajäämist, siis oota last, siis meest koju, siis last koolist, siis last peolt, siis meest peolt.... Praegu ma ootan tööpäeva lôppu.