Nutan. Ma ei tea miks. Lihtsalt täna on nutu-päev. Pinged kasvavad üle pea ja ajab üle ääre. Eilne vahejuhtum sünnipäeval rikkus terve tänase päeva. Ei saanud sellest ärritusest jagu ei päeva jooksul lastega tegeledes ega ka joogas...õigemini joogas sain, aga kodus tabas mind üks tühine ootamatus ning läksin taas liimist lahti. Ärritusin asjata ning ei suutnud kuidagi enam rahuneda. Keegi süüdi milleski ei olnud, lihtsalt arusaamatus ning nagu ma ikka keeran end üles ning enam pidama ei saa. Miks ma selline olen, ei tea, aga usun, et olen ajapikku siiski rahulikumaks muutunud. Viimasele ajal on mingi tagasilöök tulnud, kuid eks see kodus istumine käib igal juhul enesehinnangu pihta ning üles poole sa seda juba kodusistumisega ei upita. Oh jumal küll, õnneks on mul inimene kõrval, kes minust aru saab ja oskab (enam-vähem) minuga käituda. Tunnen end lõpuks süüdi siiski, kuigi ma midagi ei teinud. Ma ei taha, et lapsed väiksematki hääletõstmist kuuleksid. Aga no tuleb ikka ette, mis teha, jumal näeb, et ma kohe pean aegajalt häält tõstma. Väljastpoolt saadud pingeid ei tohiks kodus välja lahvatada. Ka Pärnust sain täna infot, mis mind kurvastas. Kadedaks tegi? Ei tea... pigem ikka kurvastas. Kes minu lastele süüa teeb, kui nad koolist tulevad? Kes neid trenni viib või koolist koju ootab? Pole neil ei vanaema ega vanaisa, ei vanatädisid ega ka tädisid. Teeb natuke kurvaks, eks ju? Mitte kadedaks. Kadedus on halb, väga halb. Kurb olla on lubatud. Nutad natuke ja läheb paremaks. Nii ma siis nutan. 3 mind armastavat meest on all korrusel ja mina nutan. Täitsa tobe. Põhjust pole ju. Ikkagi. Nutan. Sest hakkab kergem. Alati hakkab.
No comments:
Post a Comment