Vahel tundub, et ainult mul on raske. Tegelikult see pole nii - ma lihtsalt märkan ainult neid, kel tõepoolest kergem, kui minul. Viimasel ajal on jälle unetud ööd, kuna mõtted ei anna rahu... Kuidas ma ka ei püüa muule mõelda, ikka on kibe tunne sees ebaõiglusest siin maailmas. Süüdi olen paljuski ise, sest ei ole osanud elada endale. Kes ütleb sulle aitäh selle eest, et sa oma vajadused tahaplaanile lükkad ja kõigega ise toime tuled? Mina muidugi ei tule kõigega ise toime ka veel! Ma ei pane 95% ajast last magama, ma ei vannita 98% juhtudel last, ma ei toimeta temaga enamasti ajavahemikus 18-22 ning nädalavahetusel, kui me just ei tee midagi kogu perega koos, on ta enamasti issiga. Samas on 95% kodutöödest minu õlgadel, seega on kõik tasakaalus ilmselt. Peaksin isegi õnnelik olema, sest tavalise eesti naise elu on see, et 90% tegeleb tema lastega ja 90% on ka kodutööd tema õlgadel. No tegelt on vist viimastel aegadel see trend siiski muutunud, kui lugeda ajakirju ja foorumeid, siis on mehed ikka hakanud palju rohkem osalema nii laste kasvatuses kui ka kodutööde tegemises. Ikkagi mulle tundub, et olen liiga koormatud ja aega enesele jääb ahastavalt väheseks. Kaeblen siin juba mitmendat korda, endalegi vastik... kuid seisan ikka paigal. Saan sellest õnneks nüüd "kaine peaga" aru, stressi kui sellist siiski pole. Homme saan ma 36 ning parimad aastad on kindlasti veel ees! Nüüd ma lähen pojale pai tegema.
No comments:
Post a Comment