Pikk ootus ja palju valu sai otsa ning pühapäeval, 23.märtsil kell 23:12 sündis Lennart Edward keisrioperatsiooniga erahaiglas Fertilitas.Kõik algas peale 07.07.07 kui ma tulin Pärnust suvepuhkuselt kaheks päevaks koju, sest Musi oli Tallinnas tööl sel ajal ja meiega Pärnus puhata ei saanud, aga siinkohal detailidesse rohkem ei laskuks. 29.07.07 tulime imeliselt reisilt Soomest ning kohe järgmisel hommikul tegin rasedustesti ning enne kahe triibu nägemistki teadsin, et ootan titat. Tulevane issi oli megaõnnelik ning kihutas kohe Märjamaale oma isale uudist teatama.
Esimene kuu sai märkamatult mööda, teisel kuul kogesin seda kuulsat "morning sickness'i", mis ei kimbutanud üldse mitte ainult hommikuti, vaid suvalisel ajal. Kolmandal kuul sai uudisest teatavaks laiem üldsus ning meningiidilaadsed peavalud olid igapäevasteks kaaslasteks. Neljandal kuul tabas mind elu kohutavaim nohu ja köha ning samal ajal käisime võrratul reisil Hispaanias Costa del Soli's, kus oli oktoobrikuus uskumatud 30 kraadi! Seal oli väga mõnus ning see reis oleks võinud pikemgi olla ning ilmselt sain ka tervise tagasi just tänu sealsele minu jaoks ideaalsele Vahemere kliimale! Viiendal kuul kogesin suurt masendust ja stressi, mille ilmseks põhjustajaks oli mu vanema poja lakkamatu haigustelaviin ning mure tulevase adenoidiopi pärast. Kuuendal kuul, jõulude paiku, tundsin esimesi ebamugavaid ning kohati valusaid toonuseid. Seitsmedal kuul, olid toonused juba igapäevasteks kaaslasteks ning kui hakkasime kella pealt valude vaheaegu mõõtma juba, siis sain aru, et tuleb arsti juurde minna. 28.01.08 sõitsingi Fertilitase poole ning ning dr.Shois vaatas mu põhjalikult üle ning määras Gyniprali ning 2 süsti 12h tagant, et tita kopsud ette valmistada võimalikuks enneaegseks sünniks.
Niisiis sellest ajast olin „kõrgriskirase“ ning elasin teadmises, et see rasedus võib katkeda. Vedasin siis Gyniprali tablettidega välja veebruari lõpuni. 36.nädala saabumist tähistasime Ivari ja Georgiga Tallinna nn Kaksiktornides, 8.korruse üliedevas kohvikus. Nimelt võtab Fertilitas vastu sünnitaja alates 36.nädalast. Kuhugi mujal mul sel korral tahtmist minna ei olnud. 28.02.08 otsustas dr.Shois, et 26.03.08 tuleb plaaniline keiser juhul, kui laps ise varem sündima ei hakka. Kui hakkab siis otsustab keisri/sünnituse vahel hetkel valves olev arst. Algasid elu pikimad 27 päeva... lugesin päevi ja tunde ning minuteid... 11.03.08 olid valud juba ohkima ja hingama panevad ning ma helistasin Fertilitasse, kus juhuslikult oli valves minu oma dr. Shois, kes mu kohe ka haiglasse kutsus. Sõitsime kogu perega kl 00:50 haiglasse. Tehti UH, KTG ning kontrolliti avatust, mis oli 0. Tehti taas süst ning sain koju, kuna mingit sünnitegevust ei olnud, kuid valud jätkusid. Algasid elu raskeimad nädalad, mille jooksul sain voodist välja vaid loetud minutiteks. Valutasin ööl ja päeval, vannis ja padjakuhila otsas, õues ei käinud ma kogu selle aja, sest käimine oli piin.Raske aeg oli see mõlemale mu kallile mehekesele, aga sellest olen siin blogis juba kirjutanud. Õnneks viis Ivar pojakese Pärnusse Suurel Reedel, kuhu ta jäi nädalaks ning see oli parim kingitus minu emalt ning Anarylt, mida ma elus neilt saanud olen! Amen!Georg sündis ka täiskuu ajal... kui laupäeval täiskuud taevas nägin, siis mõtlesin tõsiselt, et kolmapäevani ei vea välja...Ööl vastu pühapäeva ma magasin loetud tunnid, sest valu enam vastu hommikut järgi ei andnud, nagu tavaliselt. Päeva veetsin diivanil valutades, nagu tavaliselt, ainult et üldse valu järgi ei andnud. Tavaliselt andis valu ikka tibake järgi mingiks ajaks. Söögiisu ka ei olnud päeval, aga mingeid sünnitusele viitavaid märke polnud. Kella 19 paiku läksin vanni, kus olin tund aega, kuid valud ära ei kadunud - see tegi juba ettevaatlikuks. Kell 20 tulin vannist, kuid haiglasse sõita ei raatsinud veel, kuna vaja oli Kreisiraadiot TV-st vaadata! Ka Ärapanijat oli plaanis vaadata, aga valud olid jätkuvalt tugevad. Helistasin Fertilitasse ning järjekordselt oli juhuslikult minu oma ämmaemand valves ning kuigi tundsin ennast kui simulant, kutsus ta mind ikkagi haiglasse. Hoiatas veel, et tulge tasakesi, teed on libedad. Nagu ikka, ainuüksi Janika rahuliku hääle kuulmisest ja Fertilitase mainimisest hakkas mul parem ning valud kadusid üsna mõneks ajaks ära. Tekkis ka söögiisu ning Ivar lubas, et kui Fertilitasest tulime, siis lähme võtame koju kaasa pizzat. Kell 21:00 startisime Fertilitase poole. Haiglakott oli ka kaasas nagu alati, aga uskusin kindlalt, et tuleme veel samal päeval kodu poole tagasi.Haiglasse jõudsime 21:30 ning kohe pandi meid lebotama ühte palatisse, minule KTG ümber. KTG küljes olin ca 30 min ning selle ajal tundsin mitut tugevat toonust, mis olid üsnagi regulaarsed juba. Kui ämmaemand tuli, siis ütles ta lause, mis on mulle mällu sööbinud: "KTG näitab emaka kokkutõmbeid iga 6 minuti tagant!" See tähendas juba sünnitegevust! Küsisin ka, mida tita tunneb, kui mul need valusad toonused on ning ämmakas ütles, et teda pigistatakse. Siis mõtlesin esmakordselt, kui palju see väike sündimata inimene kannatanud on... Ämmaemand läks valvearstiga nõu pidama ning tuli tagasi üllatavalt kiiresti. Ta küll alustas lauset, nagu küsiks mu arvamust, aga tegelikult olid nad juba kõik ära otsustanud - brigaad oli välja kutsutud ning otsus keisriks tehtud. Niisiis öeldi meile, et võiks täna "ära lõigata", jah umbes-täpselt sellist väljendit kasutatigi. Küsisin veel, et kas saan paar tundi vaimu valmis panna, kuid ämmaemand ütles, et veel täna toimub operatsioon. See võttis jala värisema...
Meid saadeti perepalatisse, kus ma riietusin ja kus pandi mulle külge kanüül ja tilguti. Tuli dr.Väin, kes rääkis midagi keisrist, kuid seda ma kahjuks ei mäleta, mida ta mulle rääkis. Jäi meelde vaid see, et lastearst, kes ka kohale kutsuti, oli rõõmustanud, et tita andis märku ISE ilmale tulla. Seejärel katsus ta emakakaela avatust ning see lause on mul taas mällu sööbinud: "Emakakael on nii kinni ja toores, et isegi minu väikese sõrme ots ei mahu läbi!" - see oli siis minu 3 nädalase valutamise tulemus!?Aeg omandas minu jaoks sel hetkel uue tähenduse, olin mingis mullis ja nägin kõike kuidagi eemalt.. Ivar, intensiiviõde, ämmaemand, arst.... järsku saatis ämmaemand mind ümber piha armsalt toetades (selline veider asi on meeles...) ruumini, millel seisi suur nimetus OPERATSIOONIBLOKK. Sisenesin sealt, mult võeti ära hommikumantel, Ivari slaalomipõlvikud (mu jalad külmetasid viimasel ajal kogu aeg) ning plätud. Läksin opi saali, kus oli palju palju inimesi. (Imestasin veel, et miks nii palju!?) Öösärk võeti ära ning ma pidin külili opi laual lebama. Põlved suruma vastu rinda ning pea samuti nii palju alla painutama kui võimalik. Anestesioloog oli vene aktsendiga keskealine mees, kes mu selgroo vahele nõela ajama hakkas. See ei olnud valus, tegelikult vist oli, aga ma ei tundnud midagi. Teadmine, et kohe kohe kohtun oma noorema pojaga, mõjus mulle nii, et ma ei kuulnud ega näinud suurt midagi enda ümber. Mäletan, et kui alakeha enam ei tundnud, siis võttis keegi mul käest kinni. Ivar oli opratsioonisaali kutsutud ning ma ei tundnud teda operatsiooniriietes ning maskis ära. Mul hakkas kerge õhupuudus ning anestesioloog pani mulle hapnikumaski pähe. Siis tundsin, kuidas minu kõhuga toimetati, kuulsin mingite riistade klõbinat ning seda, kuidas mind sikutati, aga valus see muidugi üldse ei olnud. Pigem oli hea rahulik seal lihtsalt lamada ning teada, et minust ei sõltu enam midagi. Mingil hetkel vajas Musi äkki nuuskpiiritust (tundus, et nii igaks juhuks...) ning samal ajal nägin ka kuidas ämmaemand, rätik süles, valmistus last vastu võtma.
Ja sealt ta tuli - ilusa näoga roosa suur poiss! Poja toodi mu näo juurde ning sain teda ühe käega katsuda. Ta tegi kohe suht mehelikku häält ja nägi välja pigem paarinädalane kui vastsündinu. Värske issi ja ämmaemand läksid koos titaga opitoast ära. Lastearst vaatas ta üle ning jäi igati temaga rahule (hinne 9/9), pikkust oli pojal 53cm ja kaalu 3670gr – peaaegu täpselt niipalju, kui dr.Shois ennustas. Mind õmmeldi kokku ja viidi intensiivpalatisse. Enestunne oli uskumatult hea, lebasin voodis, miljon juhet küljes ning vaatasin aknast välja suurt kollast täiskuud.
Umbes poole tunni pärast toodi minu juurde pojake ning seal me siis kolmekesi istusime mitu mitu tundi. Poole kolme paiku läks pojake issiga perepalatisse, kus nad veetsid esimese öö kahekesi koos. Mina kahjuks magada ei saanud, aga see polnud üllatus, ka Georgi sündimise ööl ei maganud ma silmatäitki.
Koju sõitsime neljapäeval, kui 2-päevane lumetuisk oli möödas, päike paistis ning me olime üliõnnelikud.
Esimene kuu sai märkamatult mööda, teisel kuul kogesin seda kuulsat "morning sickness'i", mis ei kimbutanud üldse mitte ainult hommikuti, vaid suvalisel ajal. Kolmandal kuul sai uudisest teatavaks laiem üldsus ning meningiidilaadsed peavalud olid igapäevasteks kaaslasteks. Neljandal kuul tabas mind elu kohutavaim nohu ja köha ning samal ajal käisime võrratul reisil Hispaanias Costa del Soli's, kus oli oktoobrikuus uskumatud 30 kraadi! Seal oli väga mõnus ning see reis oleks võinud pikemgi olla ning ilmselt sain ka tervise tagasi just tänu sealsele minu jaoks ideaalsele Vahemere kliimale! Viiendal kuul kogesin suurt masendust ja stressi, mille ilmseks põhjustajaks oli mu vanema poja lakkamatu haigustelaviin ning mure tulevase adenoidiopi pärast. Kuuendal kuul, jõulude paiku, tundsin esimesi ebamugavaid ning kohati valusaid toonuseid. Seitsmedal kuul, olid toonused juba igapäevasteks kaaslasteks ning kui hakkasime kella pealt valude vaheaegu mõõtma juba, siis sain aru, et tuleb arsti juurde minna. 28.01.08 sõitsingi Fertilitase poole ning ning dr.Shois vaatas mu põhjalikult üle ning määras Gyniprali ning 2 süsti 12h tagant, et tita kopsud ette valmistada võimalikuks enneaegseks sünniks.
Niisiis sellest ajast olin „kõrgriskirase“ ning elasin teadmises, et see rasedus võib katkeda. Vedasin siis Gyniprali tablettidega välja veebruari lõpuni. 36.nädala saabumist tähistasime Ivari ja Georgiga Tallinna nn Kaksiktornides, 8.korruse üliedevas kohvikus. Nimelt võtab Fertilitas vastu sünnitaja alates 36.nädalast. Kuhugi mujal mul sel korral tahtmist minna ei olnud. 28.02.08 otsustas dr.Shois, et 26.03.08 tuleb plaaniline keiser juhul, kui laps ise varem sündima ei hakka. Kui hakkab siis otsustab keisri/sünnituse vahel hetkel valves olev arst. Algasid elu pikimad 27 päeva... lugesin päevi ja tunde ning minuteid... 11.03.08 olid valud juba ohkima ja hingama panevad ning ma helistasin Fertilitasse, kus juhuslikult oli valves minu oma dr. Shois, kes mu kohe ka haiglasse kutsus. Sõitsime kogu perega kl 00:50 haiglasse. Tehti UH, KTG ning kontrolliti avatust, mis oli 0. Tehti taas süst ning sain koju, kuna mingit sünnitegevust ei olnud, kuid valud jätkusid. Algasid elu raskeimad nädalad, mille jooksul sain voodist välja vaid loetud minutiteks. Valutasin ööl ja päeval, vannis ja padjakuhila otsas, õues ei käinud ma kogu selle aja, sest käimine oli piin.Raske aeg oli see mõlemale mu kallile mehekesele, aga sellest olen siin blogis juba kirjutanud. Õnneks viis Ivar pojakese Pärnusse Suurel Reedel, kuhu ta jäi nädalaks ning see oli parim kingitus minu emalt ning Anarylt, mida ma elus neilt saanud olen! Amen!Georg sündis ka täiskuu ajal... kui laupäeval täiskuud taevas nägin, siis mõtlesin tõsiselt, et kolmapäevani ei vea välja...Ööl vastu pühapäeva ma magasin loetud tunnid, sest valu enam vastu hommikut järgi ei andnud, nagu tavaliselt. Päeva veetsin diivanil valutades, nagu tavaliselt, ainult et üldse valu järgi ei andnud. Tavaliselt andis valu ikka tibake järgi mingiks ajaks. Söögiisu ka ei olnud päeval, aga mingeid sünnitusele viitavaid märke polnud. Kella 19 paiku läksin vanni, kus olin tund aega, kuid valud ära ei kadunud - see tegi juba ettevaatlikuks. Kell 20 tulin vannist, kuid haiglasse sõita ei raatsinud veel, kuna vaja oli Kreisiraadiot TV-st vaadata! Ka Ärapanijat oli plaanis vaadata, aga valud olid jätkuvalt tugevad. Helistasin Fertilitasse ning järjekordselt oli juhuslikult minu oma ämmaemand valves ning kuigi tundsin ennast kui simulant, kutsus ta mind ikkagi haiglasse. Hoiatas veel, et tulge tasakesi, teed on libedad. Nagu ikka, ainuüksi Janika rahuliku hääle kuulmisest ja Fertilitase mainimisest hakkas mul parem ning valud kadusid üsna mõneks ajaks ära. Tekkis ka söögiisu ning Ivar lubas, et kui Fertilitasest tulime, siis lähme võtame koju kaasa pizzat. Kell 21:00 startisime Fertilitase poole. Haiglakott oli ka kaasas nagu alati, aga uskusin kindlalt, et tuleme veel samal päeval kodu poole tagasi.Haiglasse jõudsime 21:30 ning kohe pandi meid lebotama ühte palatisse, minule KTG ümber. KTG küljes olin ca 30 min ning selle ajal tundsin mitut tugevat toonust, mis olid üsnagi regulaarsed juba. Kui ämmaemand tuli, siis ütles ta lause, mis on mulle mällu sööbinud: "KTG näitab emaka kokkutõmbeid iga 6 minuti tagant!" See tähendas juba sünnitegevust! Küsisin ka, mida tita tunneb, kui mul need valusad toonused on ning ämmakas ütles, et teda pigistatakse. Siis mõtlesin esmakordselt, kui palju see väike sündimata inimene kannatanud on... Ämmaemand läks valvearstiga nõu pidama ning tuli tagasi üllatavalt kiiresti. Ta küll alustas lauset, nagu küsiks mu arvamust, aga tegelikult olid nad juba kõik ära otsustanud - brigaad oli välja kutsutud ning otsus keisriks tehtud. Niisiis öeldi meile, et võiks täna "ära lõigata", jah umbes-täpselt sellist väljendit kasutatigi. Küsisin veel, et kas saan paar tundi vaimu valmis panna, kuid ämmaemand ütles, et veel täna toimub operatsioon. See võttis jala värisema...
Meid saadeti perepalatisse, kus ma riietusin ja kus pandi mulle külge kanüül ja tilguti. Tuli dr.Väin, kes rääkis midagi keisrist, kuid seda ma kahjuks ei mäleta, mida ta mulle rääkis. Jäi meelde vaid see, et lastearst, kes ka kohale kutsuti, oli rõõmustanud, et tita andis märku ISE ilmale tulla. Seejärel katsus ta emakakaela avatust ning see lause on mul taas mällu sööbinud: "Emakakael on nii kinni ja toores, et isegi minu väikese sõrme ots ei mahu läbi!" - see oli siis minu 3 nädalase valutamise tulemus!?Aeg omandas minu jaoks sel hetkel uue tähenduse, olin mingis mullis ja nägin kõike kuidagi eemalt.. Ivar, intensiiviõde, ämmaemand, arst.... järsku saatis ämmaemand mind ümber piha armsalt toetades (selline veider asi on meeles...) ruumini, millel seisi suur nimetus OPERATSIOONIBLOKK. Sisenesin sealt, mult võeti ära hommikumantel, Ivari slaalomipõlvikud (mu jalad külmetasid viimasel ajal kogu aeg) ning plätud. Läksin opi saali, kus oli palju palju inimesi. (Imestasin veel, et miks nii palju!?) Öösärk võeti ära ning ma pidin külili opi laual lebama. Põlved suruma vastu rinda ning pea samuti nii palju alla painutama kui võimalik. Anestesioloog oli vene aktsendiga keskealine mees, kes mu selgroo vahele nõela ajama hakkas. See ei olnud valus, tegelikult vist oli, aga ma ei tundnud midagi. Teadmine, et kohe kohe kohtun oma noorema pojaga, mõjus mulle nii, et ma ei kuulnud ega näinud suurt midagi enda ümber. Mäletan, et kui alakeha enam ei tundnud, siis võttis keegi mul käest kinni. Ivar oli opratsioonisaali kutsutud ning ma ei tundnud teda operatsiooniriietes ning maskis ära. Mul hakkas kerge õhupuudus ning anestesioloog pani mulle hapnikumaski pähe. Siis tundsin, kuidas minu kõhuga toimetati, kuulsin mingite riistade klõbinat ning seda, kuidas mind sikutati, aga valus see muidugi üldse ei olnud. Pigem oli hea rahulik seal lihtsalt lamada ning teada, et minust ei sõltu enam midagi. Mingil hetkel vajas Musi äkki nuuskpiiritust (tundus, et nii igaks juhuks...) ning samal ajal nägin ka kuidas ämmaemand, rätik süles, valmistus last vastu võtma.
Ja sealt ta tuli - ilusa näoga roosa suur poiss! Poja toodi mu näo juurde ning sain teda ühe käega katsuda. Ta tegi kohe suht mehelikku häält ja nägi välja pigem paarinädalane kui vastsündinu. Värske issi ja ämmaemand läksid koos titaga opitoast ära. Lastearst vaatas ta üle ning jäi igati temaga rahule (hinne 9/9), pikkust oli pojal 53cm ja kaalu 3670gr – peaaegu täpselt niipalju, kui dr.Shois ennustas. Mind õmmeldi kokku ja viidi intensiivpalatisse. Enestunne oli uskumatult hea, lebasin voodis, miljon juhet küljes ning vaatasin aknast välja suurt kollast täiskuud.
Umbes poole tunni pärast toodi minu juurde pojake ning seal me siis kolmekesi istusime mitu mitu tundi. Poole kolme paiku läks pojake issiga perepalatisse, kus nad veetsid esimese öö kahekesi koos. Mina kahjuks magada ei saanud, aga see polnud üllatus, ka Georgi sündimise ööl ei maganud ma silmatäitki.
Koju sõitsime neljapäeval, kui 2-päevane lumetuisk oli möödas, päike paistis ning me olime üliõnnelikud.
