Monday, February 18, 2008

Pärnus ja Haapsalus


Paar nädalat tagasi arvasin, et ei lahku enam Tallinnast igaks juhuks. Kuna tervis on siiski enam vähem kontrolli all, siis käisime nädalavahetusel Pärnus. Esimest korda sel aastal. Pärnus oli olla nagu ikka, söögid, saun, lapsed, jutuajamine emaga poole ööni, tiirud linna peal. Isegi magada oli täitsa hea, kuigi olen 3 tabletilt 1 tabletini jõudnud.
Täna käisime Haapsalus. Vaatasime linnas ringi, käisime ühel "objektil", seejärel sõime Hermannuse Pubis ning siis käisime ronge vaatamas. Georg oli selle üle eriti õnnelik, tal oli suvine käik meeles ning ta väga ootas seda, et saaks jälle neid vanu nõuka-aegseid vedureid ja vaguneid näha. Küsis iga veduri juures, mis aastal see valmistatud on ning ronis seal otsas. Tegime pilte ja tundsime end hästi. Tagasiteel jäi poja magama ning meil jäi musiga üle konstanteerida taas fakti, et 4a7k laps on ikka titt mis titt veel... no ei vea ilma lõunauneta õhtuni välja! Siis rääkisime sellest, et peaks ikka hea beebimonitori muretsema ja kuigi Katre lubas meile enda oma laenata, siis arvas musi ikkagi, et võiks ise osta, muidu ei saagi midagi osta titele! Täitsa õige, ega polegi midagi suurt tite jaoks osta saanud - kõik on olnud olemas või laenatud või olen mina väiksemad asjad ostnud. Siis arvas mu kallis mees, et beebimonitor peaks olema 3-osaline - 1 osa lapse juures, 1 osa minul toas ja 3.osa tema autos, et ta ka kuuleks, kui tita nutma hakkab. "Ja kui sa piisavalt kiiresti tita juurde ei lähe, siis ma sõidan koju ja võtan malaka kaasa!" Nii armas! :) Kuigi jah, kardan üha rohkem, et tal on tõsi taga. Noh, las ollagi. Armas ikka.

Sunday, February 3, 2008

enne veel kui...


Suur, kohmakas, ümmargune, väsinud, vaevlev, vinguv, aeglane, ebaseksikas ning raske. Selline ma olen endaarvates. Ometigi seisan ühel päeval vannitoa uksel, mees vaatab mind diivanilt ja ma kuulen, kuidas ta südamepõhjast ütleb: "Sa oled nii ilus!" See on midagi, mida ma meenutan ka 40a pärast.
Tervis on hetkel tablettide abiga kontrolli all. Aeg läheb küll ruttu veel, aga siiski on tähtaeg hirmutavalt lähedal ja iga päev mõtlen asjadele, mida oleks vaja teha enne, kui...
Üks neist asjust oli pojaga hambaarsti juurde minek. See on nüüd tehtud. Ja saan aru oma emast, kes alati rääkis, et ta on uhke oma laste (käitumise) üle! Kus iganes me olime või mida tegime, iial ei teinud me talle millegagi häbi. Sama tundsin mina laupäeva hommikul hambaarsti kabinetist oma 4,5-aastase pojaga välja astudes. Kui täiskasvanulikult ja korralikult oskab käituda minu poeg! Kui ilusasti peab ta ennast ülal, kui täpselt täidab arsti käske ning talub hamba puurimist ja kogu seda suus askeldamist! Imepärane!
Veel oleks vaja sõbranna juures katsikul ära käia, haiglakott oleks vaja ära pakkida, koristada magamistuba põhjalikult, teha tita riietele ruumi...
Praegu on veel aega.