Everything's gonna be alright!

Täna on tähtis päev. Lennart läks esimest päeva lasteaeda. Emme-issi kahekesi viisid, väiksed käekesed emme-issi käes, rõõmsal meelel. Rühmas oli 2 last ning õpetaja Marju, kes on tuttav Georgi rühmast. Lennart tahtis kohe minna õue, nägi suurt kallurit. Rühmas valisime riidekapi ning pissipoti. Esimene sõber oli 2a Oliver, kellega läks kohe väikseks kismaks mängutraktori pärast. Juhataja soovitas enne magamist järgi tulla, aga otsustasime, et see pole vajalik. Lennart oli tubli, lehvitas emmele ja jäi rahulikult mängima. Juhataja helistas tund hiljem ja teatas, et poiss sõi pudrukausi tilgatumaks ja mängib nüüd rahulikult. Emmel on süda rahul, aga hing haige. Mitmel erineval põhjusel...
Nädalavahetusel sai kaks päeva rannas käidud, 29C oli sooja ning 2x sai isegi ujumas käidud. Igas muus suhtes oli nädalavahetus täielik katastroof ning ilmselt jätab see igaveseks ajaks igavesti armi minu südamesse ja hinge.
Minu sõnum on lihtne : inimene tehku ikka nii palju/vähe lapsi ainult, kui paljudele ta võrdselt armastust jagada suudab. Ja mitte ainult armastust.
Foto loomulikult potterybarn.com

Tagasiulatuvalt - Lennarti sünnipäev 23.märts

Lennarti sünnipäev algas öösel 39,5-kraadise palavikuga. Palavik tõusis juba eelmisel õhtul, Panadoliga läks alla ning siis kl 00:50 paiku tõusis taas meeletult kõrgele. Terve sünnipäev oli tal siis palavik, kuid kuna see oli siiski vaid 38,5, mis tema jaoks on suht vähe, siis sai sünnipäeva maha pidada ilma, et see palavik väga meid seganud oleks. Hommikul laulsime talle kõik kolmekesi, Georg oli ka üleval ja siis andsime kingituse. Laulu peale ütles Lennart, et ei taha, aga kingitus läks peale küll. Siis sai pilte tehtud ja kingitust vaadatud ja kuna emmel oli vaba päev, siis saatsime issi tööle ja olime siis päev otsa toas. Võtsime telefoni teel haletsusi ja õnnitlusi vastu ning muretsesime ja kraadisime ja magasime ka. Kell 16 läksime suure vennaga hoopis koolikatsetele, sadas lörtsi või peaaegu vihma ning oli sombune ja kole ilm. Emmel oli ka kook küpsetatud, kust Lennart korduvalt 2 küünalt ära puhus. Hilisõhtul, kui Lennart kl 23:12 kahe aastaseks sai, ta juba magas ning emme oli voodis ja vaatas kella ning meenutas kaks aastat tagasi juhunud sündmusi.

Kevad 2010

Lennart käis 1 päeva Kati juures ning täna koju tulles oli tal jälle 38,8 palavik. Andsin Panadoli, siis magas 30 minutit ning seejärel oli 39,1 kraadi palavikku. Nutt ei aita. Proovitud. Ootame ja palvetame ja loodame.
Georgil on koolikatsete aeg, õnneks talle meeldib ja ta tahab neis osaleda - see on ärev, aga samas ka põnev aeg. Ilm on ilus, päike paistab, mis viga koole mööda käia ja end proovile panna. Laps on rahul, ometi saab arvutada ja nuputada ja mõistatada ja kirjutada ja vastata. Selline ta on - minu tubli Georg! Naabrinaise arvates dresseeritud ahv. Ongi minu väike ahvike! Ainult, et dresseerinud on tema mind rohkem, kui mina teda!

Ikka solk-vesi-puud

Järjekordsed haiguspäevad on möödas. Algas Georgi jubeda köha-nohuga, korra oli väike palavik ka, aga rohkem ei midagi. Saatsime küll Georgi Kati juurde reedel (5.märts), et ei puutuks haige vennaga kokku, aga kohe, kui Kati juurest reedel tuli, oli selge, et midagi päästa pole õnnestunud ja juba õhtul oli nohu ka. Laupäeval tekkis väike 37,3 palavik ja see kestis kuni laupäevani (13.märts). Kuna nohu oli vesine ja läbipaistev kogu selle aja ja tavapärasest jonnis ka rohkem, siis hakkasin kahtlustama purihammaste tulekut. Ilmselt nii ongi, kuigi need hambad tulevad aeglaselt ja midagi näha endiselt pole. Hammaste tuleku ajal on laps nagunii vastuvõtlikum haigustele ka, eks ta mingi väikse viiruse sai ikka peale ka.
Kaalusime lapsi üle pika aja: Georg on 20,4kg ja Lennart 12,2kg.
Mina tahaks muidugi kaebelda ja nutta, kui raske mul on, aga tegelt pole häda midagi, eelmisel nädalal hoidis 3 päeva Märjamaa vanaisa lapsi ja homme tuleb ema - minu jaoks suur luksus. Paar ootamatut laekumist on rahalise seisu ka heaks teinud ja tervis on ka päris ok. Töö on hetkel selline koht, kus ma päriselt puhkan. Tõeliselt puhkan! Mul on palju tööd, asendan puhkajaid ja haigeid, aga ma puhkan siin tõesti. Järelduste tegemisega ma ei kiirustaks, lihtsalt haigused ja jonniv laps jm asjad on koduse õhkkonna teinud närviliseks. Mööduv nähtus. Põhiline, et päike paistab palju viimasel ajal.
Pilt on pärit siit www.art.com ja pildil on Madame Monet and Her Son

Åre

Lennart jäi kolmapäeva õhtul haigeks ja mina pidin neljapäeval Rootsi lendama. Palavikku oli kohe 39,2 nii, et mingit nalja polnud. Õnneks sai ema tulla koos Georgiga, kes oli ju Pärnus, hommikuse bussiga Tallinnasse. Nii ma siis jätsingi raske südamega oma palavikus lapse maha ja sõitsin Rootsi. Tõsi, sel hetkel kui ma ära läksin, tal ei olnud palavikku, aga ikkagi. Jube sant tunne oli, aga teadsin kindlalt, et minemata ma jätta ei saa ning kui lapse juures on hoolitsev isa ja meedikust vanaema, siis mida mina seal veel teen? Siiski - tean kindlalt, et haige laps vajab ainult oma ema.
Reis oli lahe! Lennukiga Vantaa'sse ja sealt 3 step it charterlennuga otse Östersundi. Esimesel päeval käisime linna peal ja lebotasime Sauna World und Spa's, aga teisel päeval käisime mäel mõnede aktiivsete ja vähem aktiivsete kolleegidega ja see oli järjekordne super-elamus! Algatuseks tasuta lastemäel ronisime ruttu vähe kangematele rohelisetele mägedele ning suures joovastuses läksin koos kahe kolleegiga ka sinisele mäele, aga kui 3/4 mäge oli otsas, siis taipasin, et see on liig, mis liig minu jaoks ning libistasin end liftilt maha. Tulin alla, jäin püsti, kuid see oli jube! Väga jube! Kord või paar jäin lausa seisma, hirm oli kohutav. Väga aeglaselt pidurdades (sahka) suutsin sealt kukkumata alla tulla, kuigi 1x siiski lasin end korra istukile ka. Üks lahke Rootsi naine juhatas mind kõrval asuvale rohelisele mäele, mis vahvalt all laskudes tunnelist läbi tuli ning seal tegin juba väga head sõitu! Suur oli mu kahetsus, et ma spa'd kohe suusa vastu ei vahetanud, aga spa oli tasuta ning olen tegelt ikka veeloom kah!
Lennart on endiselt palavikus, alustasin vastu tahtmist ab andmist arsti ja ema käsul. Ehk on sellest nüüd abi, muidu kurnab väikse päris ära, ta ei söö ka ju midagi. Homme jääb issiga koju. Tööl käimise pahupool...

Terves kehas terve vaim

Kuu aega on tööl käidud. Ei ole tüdimust ega kahetsust, et kodust ära tulin. Vaba reedene päev on samuti abiks, kuid tunnen tõesti end endiselt hästi tööl ning üldjuhul mulle meeldib see, mida ma teen. Tegelen aktiivselt tervise parandamisega. Käisin kopsuarsti juures, kes avastas, et mul on 3a vanune väljaravimata hingamisteede põletik ning see mu õhupuudust ja hingamise raskusi ning turseid tekitabki. Sain antibiootikumid ja nasonexi ravi. Siis käisin veel LOR-arsti juures, kes mind kompuuter-uuringusse märtsi lõpus saadab. Lisaks võeti vereproov, millest ei leitud ühtki uut infektsiooni ning ka allergiaproov, mis osutus negatiivseks. M.O.T.T. Eile käisin trennis. Kummaline oli see, et taas avastasin, et (enda meelest) väga korraliku koormusega 55 minutit trenni tehes (3 paariminutilise puhkepausiga) ei läinud mul võhm välja ehk siis tunni möödudes avastasin kahetsusega, et teeksin veel trenni, jõudu-jaksu oli üle, aga aeg oli otsas. Pärast ujulas sinna otsa veel 4 basseinipikkust ujumise järel tundsin küll, et nüüd aitab, aga täna pole ükski lihas valus ega midagi... pole tunnetki, et eile 1,5 h oleks midagi tehtud. Hakka või uskuma, et kõige hullem ja raskem trenn on väikese lapsega päev otsa tegelemine. Käisin mõned kuud tagasi Kalevas - tegin 1h jõusaali ja 40 min ujumist - ja ei midagi erilist... imestasin juba siis. Samas ... laps kaalub 13kg... suur osa päevast on ta mul süles ning ma kõnnin vahemaid ja trepist üles-alla, tõstan teda 1,5m kõrgusse söögitooli istuma, tõstan teda autosse 1,2m kõrgusele, tõstan teda kiigele istuma 1m kõrgusele, tõstan teda poekärusse ca 1,5m kõrgusele istuma, tõstan teda pulgavoodist üle võrede sülle või maha - s.t tõstan 12kg vähemalt 1,5 m kõrgusele jälle, päevas 5x tõstan ta mähkimislaulae, mis asub 1,3m kõrgusel umbes, siis tõstan ta vanni..... jne jne vaevalt, et mul praegu situatsioonid meeldegi tulevad... mõni ime, et väikeste laste emad on tugevad nagu karud ja vastupidavad ja sitked loomad ja seda ma ei teinud mitte 1-2h, vaid hommikul kl 8st õhtu kl 21-ni ehk kokku umbes 12h päevas! Kokkuvõtlikult: väike laps on tegelikult kõige räigema koormusega trenn ehk nagu Gunnar tabavalt ja lühidalt ütles - 100 erinevat liigutust X aegadel ja sagedustel. Ja olen pidanud lubadust käia 1x kuus massööri juures. Tubli!

Foto pärit www.efektvalgus.ee

Head lõppu!

Viimane sissekanne sellesse aastasse. Istun nohuse lapsega kodus. Väljas on tohutud lumehanged ja koguaeg sajab juurde. Tallinnas lund ära ei viida, lihtsalt lükatakse laiali suurtesse läbitamatutesse hangedesse, millest ei pääse läbi ei jalakäijad ega autod. Ema käis Hiiul ja sai vastuseks, et vähki ei ole ja vähki ei tule. Küll aga on magu halvas seisukorras ning hapusid asju süüa ei tohi. Suur kergendus, kuigi ma uskunud, et seal midagi halvaloomulist on. Muret oli, aga sisetunne ei valetanud seekord. Georg tuleb täna Pärnust koju. Ivaril on viimane tööpäev. Lennarti nohu on taandumas. Tahaks õue minna, mulle hullult meeldib lund kaevata... Mingi õhupuuduse hoog oli jälle, nohu pole, aga nina on kinni, hingata ei saa, igat kuupmillimeetrit õhku tõmba kopsudesse lausa jõuga. See toob kaasa teatava paanikahoo, see omakorda teadagi mis... Peaks uuel aastal siiski allergoloogi juurde minema, see pole normaalne olukord. Kuigi mul on endal diagnoos olemas nagu ikka, paraku see mind ei aita. Homne päev on tavaline päev, aga loodan, et Ivar on kodus ja ma saan natuke toimetada ilma last hoidmata. Olen kuidagi liimist lahti ja tahaks väga veidi endale aega võtta ning tasakaalu leida. Hea, et jätkus mõistust homseks erilisi plaane mitte teha! Mees on mul ikka workoholic, sellega on ka vahel raske leppida, kuigi vastupidine variant oleks ja oli sadu kordi hullem. Inimene pole kunagi rahul olemasolevaga. Head, rahulikku, turvalist ja tervislikku aasta lõppu!

Countdown: 35

Novembrikuu lõpu õudused kiirabi kutsumisega ei lõppenud, jõudsime veel perearsti koju kutsuda ning ka haiglasse minna. 1.detsembril palavik siiski taandus ning praegu on väike poja terve. Kaks päeva on õueski juba käinud. Arvan endiselt, et november on kõige jälgim kuu terves aastas, kus ei ole mitte midagi head. Must, pime, porine, tuuline, vihmane ja kuna harva on miinuskraade, siis vohavad viirused täiest jõust.

***

Nüüd on meeled valmis pandud tööle minekuks, vaatan kontori-riideid poes ning mõtlen kõigile vajalikele asjadele, mida oleks veel vaja enne ära teha, kuigi 3/5 või 4/5 töökoht võimaldab veidi aega kodule ka pühendada. Kesklinna elaniku parkimiskaart tuleks veel muretseda ning töölepingu muudatusele alla kirjutada. Midagi kerget ja lihtsat seal olema ei hakka, konkurents on praegustes tingimustest kindlasti suur ja ennast tuleb tõestada igal juhul ning kõigile lisaks jääb alati mure laste haiguste pärast töölt puudumise pärast. Ette ma ei muretse, olen üllatavalt optimistlik ning usun, et kõik läheb hästi. Ma lihtsalt ei ole loodud 24/7 kodus istumiseks ning mähkmete vahetamiseks. Peale selle on mul ilmselt pealinna parim lapsehoidja. Tehku ikka igaüks seda tööd, mida ta kõige paremini oskab.

40 ja kiirabi

Lennartil on 2 päeva kõrge palavik ning paukuv köha. Palavik tuleb Panadoliga küll alla mõneks tunniks, kuid tõuseb taas. Täna oli palavik 40 ning ma helistasin kõigepealt 1220 Perearsti Nõuandetelefonile ning sealt soovitati kutsuda kiirabi. Kiirabi tuli 5 minutiga. Kuulati, anti hapnikku ning tehti süst. Esialgselt arvati, et viiakse haiglasse, kuid siiski jäime koju. Jälgime, usume, loodame, palvetame.

Lumi

Selle talve esimesest lumest sai pilti tehtud. Lumi oli puhas ja valge, nagu väikese lapse südametunnistus. Viimastel päevadel on tuju hea olnud ja kuidagi mõnus on olla. Väikse mehe nohust saime 6 päevaga võitu! Ise ka ei jäänud haigeks, kuigi tavaliselt ei õnnestu mul küll nohu vältida, kui tited tatised on. Lootus paari kuu pärast tööle saada hoiab tuju üleval ja paneb nautima viimaseid kuid kodusolemist. Täna leidsime back-up lapsehoidja tänu naabri-Kristile! See on suur asi, annab palju kindlustunnet! Magan ka normaalselt jälle.. eks see unetus ikka kõik ole mul peas kinni... pole ma ju midagi teinud. Jooksma pole ikka jõudnud, korra käisin Salme-Vabriku-Graniidi-Kalevi ringil, aga see 5min ring ei kvalifitseeru ju isegi mitte sörgiks. Lumi on maas, ilm on ilus, tuulevaikus hoiab oksad lumised, autod pole teid siin kõrvaltänavates veel poriseks sõelunud ning koerad pole jõudnud veel kollaseid ja pruune laike lumehunnikutele teha. Kõik on ilus ja valge.

Ärge muretsege, hakake elama!

Olen üks suur muretseja, aga täna tegi sõbrants mulle nö silmad ette! Tema nimelt teeb strateegilisi plaane jaanuariks veebruariks, mil seagripp Eestisse jõuab ja kuna vaktsiini pole, siis on see kindel surm enamusele. Kohutav lugu iseenesest, kuid mida siis teha, kui midagi teha pole? Lapsed trennist, koolist, lasteaiast ära võtta? See tähendaks enamusele ka töölt ära tulekut, sest palju neid koduseid või kodus töötavaid inimesi ikka on?

Kuidagi imelik oli seda juttu kuulata. Istusin Georgi toas akna all kirjutuslaua taga. Päike paistis, muru oli roheline, ja seda novembris! Laps magas rahulikult kõrvaltoas, 6 päeva kestnud nohu on möödas ja mul oli hea kerge tunne. Ja siis see seagripi jutt, paanika, vaktsineerimine, laste koduarestis hoidmine.... Kahju hakkas kohe. Nagu ma talle ka ütlesin - emana saan ma temast väga hästi aru, kuid pidevalt mõelda mingite epideemiate peale, kahtlustada igat köhatust, muretseda kättesaamatu arstiabi pärast, näha igas asjas ohtu ja baktereid ja viiruseid ja nakkust... näha igas söögis keemiat, mürke ja surmalõkse... No milles asi, kallis sõbranna? Üks tobe raamatupealkiri kõlab: "Ärge muretsege, hakake elama!" Mina küll muretsen ja jään ka edaspidi muretsema, aga lausa epideemiateks igapäevaselt ei valmistu - selle asemel küpsetasin täna leiba, tegin woki ning käisin 2x Lennartiga õues. Lapsed rõõmsad ja väsinud, endale pea selge ja kõigil kõht täis.

Fotol meie magamistuba täpselt aasta tagasi Narva-Jõesuu SPA hotellis

Haruldane päike

Reedest saadik on päikesepaistelised ilmad, mis on absoluutne haruldus novembrikuises Eesti kliimas ja täpselt reedest saadik olen nohuse lapsega kodus ning välja ei saa. Veel eelmine nädal pidin ka kerge vihmaga õues seisma, sest Lennart tahab väga õues olla - nüüd päike sirab sinises taevas, aga õue minna ei saa. Täna juba teisipäev, aga meie istume kodus nagu vangis. Õhtul saan minna välja, aga kuna kella 17st juba pime, siis päikest ikka ei näe! Jama lugu.

Ikka veel hoovõtt...

Ujumine? Aeroobika? Vesivõimlemine? Kepikõnd? Jõusaal? Jooks? Mõtted liiguvad, aga ass pole veel siiani liikunud, häbiasi! Pime ja märg november on käes, enamus inimesi on unised, minul aga uni ei tule. Imovane'st on paari päevaga sõltuvus, muud looduslikud tabletid ei aita, "Hea une tee" ja "Rahustav tee" mõju ei tunne, palderjanitablettidesse on kõige suurem usk - ilmselt ka sellepärast, et vene päritolu purk maksab 10,- :D

Samas olen hakkama saanud üliedukalt poja trennivahetusega - tennis on minevik ning teisipäevast on Georg Nüke Karateklubi õpilane! Ühe päevaga õnnestus mul ta vanast trennist ära võtta, uute kirjutada ning samaks päevaks oli ka trennikutse juba olemas! Vähemalt saab mu laps sporti teha ja ei kannata minu otsustusvõimetuse all.

Start on antud!

Olen oma tervise parandamise "kätte võtnud". Peale seda, kui 6-aastane küsis mu käest: "Emme, miks sul kogu aeg midagi valutab?" otsustasin, et see pole normaalne ning 35-aastaselt on seda ikka veel vara küsida. Niisiis, vastupidiselt mõne arvamusele ei läinud ma mitte arsti juurde, vaid massöör-kondiväänaja juurde. Ja õigesti tegin, sest sellesse on mul usku ja fakt on see, et mul midagi meditsiiniliselt VIGA ei ole. Kui praegu vereproov mulle tehtaks, siis tõenäoliselt see midagi eriti ei näitaks. Seega, milleks arsti juurde minna ja talle kutrma hakata, et mul on stress ja kõik kohad valutavad, kui ta ilmselt midagi teha minuga ikkagi ei oskaks. No jooksutaks natuke mööda EKG-sid ja muid eriarste, aga ma tunnen, et sellest poleks abi. Tegelikkuses on nii, nagu Aivar eile ütles - lihased on kohutavas pinges ning selletõttu on närvid nende vahele pigistatud ning see teebki haiget. Ja ma ei suutnud teda ka ära petta öeldes, et ju ma kuskil "tõmbasin ära"... Heee, ta ütles kohe, et ei see on pikema aja vältel kestnud pinge. Õigust räägid. Maksan selle eest küll ka hingehinda, aga no tervise heaks mul väga millestki kahju pole. Lisaks on mul nüüd veekuur. 1,5l puhast vett päevas, et mürgid ja muu jama välja saada. Lisaks lähen trenni, ilmselt mõnda algajate aeroobikasse, sest tahan peale trenni end pesta ja saunas käia. See on suur lisaboonus igasuguse trenni juures ja kahjuks seda ei ole peale joogatrenni ning tunnen sellest suurt puudust. Kepikõnniga pole ma ikka veel algust teinud, suvi on läbi ja vaevalt, et ma pimedal ja tuulisel ja vihmasel sügisel sellega tegeleda viitsin. Kahju küll ja häbi on ka! Jalgarattaga olen mõned korrad sõitnud, aga sellele on hooldus vaja teha ja selleks mul ka nagu aega ja tahtmist pole. Ometi on paar viimatinimetatud liikumisviisi tasuta ja vägagi kättesaadavad, aga just nendega tegelemiseks on kuidagi eriti palju tahtejõudu vaja. Vähemalt algus on tehtud ja kavatsen korralikult massaazhis käia seekord ning vett juua. USK on sellejuures kõige tähtsam ja seda mul on.

Magnettormid jälle või mis?

Georg sai eile uue laua oma tuppa. Nüüd on meie suurel poisil päris oma kirjutus- ja õppimislaud! Muutus teine kohe suuremaks ja asjalikumaks mu silmis! Lennart ei taha ikka veel potil olla - see on päevast päeva suurenev mure mul, kuigi õnneks aega nagu ikka veel on. Ka on kurb see, et meie tubli vannisolija poiss kardab vanni, eriti aga dushi. Miks need lapsed niimoodi päeva pealt muutuvad, ei tea, kuid vanniga, täpsemalt just dushiga toimus sama asi Georgiga ka, kuid natuke vanemana. Minul on ka vana krooniline haigus ägenenud, ravin seda omal käel, tundub, et saan jagu. Muret teeb see, et ka see haigus pidi taastulema tänu stressile. Pea valutab täna terve päev ja kehv on olla. Päeval olin ka Georgi käitumise pärast kurb ja ärritunud.

Üks telefonikõne tõi igatahes täiega naeratuse suule ja kerge "sumin" jäi sisse õhtuni. Aitäh sulle, Kersti.

Lennarti sõnu veel: TUTTU, MANU (palun), KIIGU (kiisu), BOBU (hobune)., ALLA (nii alla kui üles),...

Sündmusterohke august

Lennartil tuleb niimoodi uusi sõnu, et ma ei jaksa neid siia enam kirja panna. Ta ütleb järgi peaaegu kõike, kui see pole just sõna "assotsiatsioonid" vms. Uuematest TATU (auto) ja POPP (kopp) ja INNU (linnu) ja ENNA (Lennart)...

Täna tulime Haapsalust tittedega (never never tahaks karjuda, aga teadagi never say never!) ning homme lähme Helsingisse tittedeta! Väga oodatud ja mõnus vaheldus.

Ilusad ilmad on õues, Pikakari rannas on mõned korrad käidud, absoluutne lemmikrand muide. Vees ujumas pole käinud, va Sipas jões, aga siis oli vesi külm ja mingit mõnu ma sellest ei tundnud. Lasteaed on ka peale hakanud, kuid Georgi sinna ei pane veel, las magab veel hommikuti, palju tal seda võimalust varsti ei tule enam ning loomulikult on mõlemad tited ka kuskilt endale nohu hankinud.

Madonna kontserdil käisin mehega. Oleks vabalt võinud fännitsooni koha osta. Lahe oli.

Ülemusel ja sõbrannal Madridist on tütred sündinud. Pärnus kohtasin Itaalia sõbrannat. Tartu sõbrannaga käisin väljas Si-Si-s. Üllatusi jagus mitmel rindel.

Mina tunnen ennnast paremini. Ja olen tublim. Enda vajadused on vaja ikka etteotsa seada ja oledki rahu ja malbus ise! Lihtne!

Ja täna saab kuu aega päevast, mil ma kõrva lasin augud teha. Ja kirbuturul käisin müümas - täielik eneseületamine, aga lahe oli.

Järg "Ehmatusele"

Eile, 1.mai päeval kl 14 tõusis Lennul taas palavik 38,7. Õhtul kl 28 ajal jälle ning öösel vastu 2.maid oli tal samuti kl 4 paiku palavik. Täna, 2.mai päeval jälle kl 14 palavik 39,8. Helistasin Lastehaigla arstile (dr.Nurm) koju või kus iganes ta oma mobiiliga oli ning rääkisin talle meie uuest haigushoost. Ta ütles, et sellel paragripil pidavatki olema kaks palaviku sakki. Nii ta täpselt ütleski. Oli palavik ja siis kadus ning nüüd on jälle palavik. Arvas, et kui laps palavikuhoogude vahel ringi jookseb, siis pole hullu midagi ning alati on võimalik Lastehaiglasse tagasi minna, teha uued analüüsid ning saada teada, kas on midagi halvemaks läinud. Hetkel me haiglasse ei lähe, ootame ja vaatame, kas palavik taandub. Arstile tundus, et see on selle paragripi loomulik kulg.

Ilmselt järgneb...

3.mai: Palavik tõusis õhtul kl 19 jälle 39 kraadini, öö möödus rahulikul, palavikku ei tulnud.

Foto: http://www.potterybarnkids.com/

Ehmatus

Teisipäeval panin Lennu õue magama. Napilt tunni pärast hakkas ta nutma ning ma käisin teda kiigutamas lootes, et ta jääb uuesti magama. Jäi küll vaikseks, aga magama ei jäänud. Jätsin ta õue, sest mul oli tuhat toimetust pooleli ja arvasin, et küllap ta uinub taas. Aga ei läinud 20 minutitki, kui ta uuesti nutma hakkas. Beebimonitorist kuulsin sellist virilat nuttu, mis vahel vaibus ning siis ta "hüüdis" mind taas. Läksin siis varsti välja, kuna arvasin, et ta on liiga soojalt riides ja ilmselt tal uni seetõttu enam ei tule. Nii oligi - võtsin lapse kärust sülle ja... ta oli tohutult tuline. Esimese hooga arvasin, et ta on lihtsalt ülekuumenenud. Väljas oli 20 kraadi sooja, kuid tal oli õhukese kombe alla pikkade käistega body ning sukapüksid. Tule taevas appi, mul on kaks last ja ma ei oska ikka veel beebit õues magamiseks riietada!! Tõin ta tuppa, võtsin ta body väele, kuid ta oli ikka väga kahtlaselt tuline ning nuttis. Panin kraadiklaasi alla ning varsti elavhõbedaga kraadiklaasi vaadates ... vaat siit maalt kaob mul selge pilt eest ja mälu ära. No mulle tundus, et seal kraadiklaasil oli vähemalt 45 ees. (Jah, mitu päeva hiljem selgus, et sellist numbrit polegi kraadiklaasil, aga sel hetkel.. ) Läksin paanikasse, jooksin laps süles trepist alla, võtsin tal ära mähkme ja body, panin ta pikali jaheda nahkdiivani peale. Helistasin emale ja mehele, hüüdsin midagi neile röökides telefoni, samal ajal panin paracetamoli küünla ning tegin märjaks käterätiku, et last ülehõõruda. Vaene lapseke röökis muidugi kohutavalt! Siis helistasin kiirabi, rääkisin nendega nutuselt, kuid rahulikult. Mind ühendati lastearstiga, kuid saadeti masin teele. Kiirabi tuli ca 15 minutiga. Kaks lahket kiirabinaisarsti tegid Lennukesele süsti ning siis me kraadisime teda taas. Palavik oli 39,8. Siis tegi kiirabiarst ettepaneku nendega koos haiglasse sõita. Panin asjad kokku ja sõitsime kiirabiautos Lastehaiglasse. Seal vaatas Lennu kõrvu LOR-arst dr.Glimonov ja seejärel pediaater dr.Gill, kes ta ka haiglasse sisse jättis. Kurk oli punane, aga kopsud puhtad ning vaja oli teha analüüse. Samal ajal jõudis ka murest murtud Ivar kohale. Lennule pandi kanüül kätte, võeti verd ning seejärel võeti uriiniproov. Uriiniproov oli korras, veres oli leukotsüüte liiga palju. Järgmisel päeval võeti ninast külv. Nii me siis olimegi seal kahekesi haiglas neljapäevani, mil tehti veel üks vereproov ning siis lasi lastearst dr.Nurm meid koju. Kaasa andis diagnoosi "paragripp". Vot selline õudne lugu. Kodus täna vaatasin, et kraadiklaasil lõpeb skaala 42-ga, seega võis see palavik olla 40,5 või isegi 41,5. Igatahes sellist shokki ja närvivapustust, nagu ma 2 päeva tagasi läbi elasin, ei mäleta teist sestsaadik, kui 3-kuuse Georgiga Lastehaiglasse sattusin.

Tänan Lastehaigla personali, kiirabiarste, 112 vastajat, Ivarit ning Jumalat!

Foto: www.potterybarnkids.com

Palavikuviirus

Neljapäeval kl 14 tõusis Lennartil palavik 39,8 ning paracetamoli küünlaga langes palavik kella 17 ks. Kell 21 tõusis taas kõrge palavik ning Lennart sai teist korda paracetamoli. Öösel kl 4 tõusis kolmandat korda palavik ning kolmandat korda pidin panema paracetamoli küünla. Praegu on kl 15 ja palavikku tõusnud ei ole. Hommikul sõi hirsiputru maasikamoosiga ning jõi mustikamehu. Nüüd sai kõrvitsa-riisi-piima ning jäi 14:10 magama.

Magas 2,5 tundi ehk kuni 16:40, sellest viimane pool minu süles. Sõi õige vähe putru, jõi jogurtijooki ning kell 18:00 hakkas taas palavik tõusma.
Foto on tehtud vastasmajast 5-aastase venna poolt

Haiglas

See sissekanne tuleb eriline. Kirjutan seda Lastehaiglas palatis. WIFIt siin pole, kirjutan Wordi. Parem ongi, et internetti pole, kuna imelik oleks last operatsioonilt oodata, ise internetis chattides. Oleme Georgiga lastehaiglas, kus parajasti sel kellaajal tehakse Georgile adenoidioperatsiooni. Palat on suur, päikesepoolne ning siin on 4 suurt voodit ning üks pulgavoodi. Meie hõivasime Georgiga kohe kaks voodit endale, aga pärast selgus, et need hoitakse vaid lastele. Emadele on mõeldud välivoodid. Eks näis.
Algas kõik nii, et tulime kell 8 haiglasse ning meie pettumuseks pidime tegema uue vereproovi, kuna eelmises oli leukotsüüte 4,9 (norm 6-13). Sai ju Georgile lubatud, et enam teda ei torgita, aga no mis teha. Aeg, mil ootasime vereproovi tulemust, oli kõige pikem ja raskem tänases päevas. Tegelikult kestis see veidi üle poole tunni. Mõtlesin, et kui see op nüüd ära jääb, siis uuesti ma seda ette võtnud enam polekski. Siis oleks tõesti uskunud, et saatus takistab seda operatsiooni. Seejärel saabus dr.Lüüs ning hüüdis juba kaugelt 6,0. Issand, milline kergendus see oli! Läksime garderoobi ning seejärel palatisse. Palatis on tv, wc ja dush ning 4 suurt akent. Opi ajal ma närvis polnud, käisin kohvikus söömas ning rääkisin palatis 3a lapse emaga juttu.
Kui Georgike intensiivist ära toodi, läks jama lahti – ta sonis, nuttis, magas, kurtis kurguvalu ja seda kõike vahelduva eduga umbes 20 sekundiliste tsüklikena. Tund aega oli asi hull, seejärel andsin talle üle LEGO karbikese, mis talle isegi naeratuse näole tõi. Tasapisi nutt kadus ning kurtmine valusa kurgu üle muutus harvemaks. Umbes 1,5h möödudes tuli arst, ütles, et olid olnud suured adenoidid, kuid väiksemad kui sama palati kahel tüdrukul ning kiitis Georgi käitumist ja rääkis veel, kuidas Georg oli armsalt oma vennakesest rääkinud. Seejärel sõi Georg juba jäätist ning jõi vett. Kui õde süstis kanüüli mingit rohtu, siis läks Georg järsku näost valgeks nagu lubi ning hakkas uuesti iiveldama. Veidi pikali olnuna, kosus ta kiiresti ning hakkas taas mängima. Siis aga ütles, et ta on väsinud ja jäi silmapilkselt magama. Kahjuks hakkasime varsti kolima kõrva-nina-kurgu osakonnast kirurgia osakonda, et nakkusohtu vähendada. Haigeid palavikus lapsi pidi nii palju olema, et kõik tuleb ära mahutada. Meie palati 3 last on ainsana terved. Nii ma siis pidin seda ligi 20-kilost last süles tassima, et korrus kõrgemale uude palatisse minna.
Nüüd on õhtu juba käes, kell on 18:15. Kell 19:00 on õhtusöök, seejärel vaatame tv-d, dvd-d, loeme raamatuid, käime pesemas ning kl 21:00 ongi öörahu siin majas.