Olen oma tervise parandamise "kätte võtnud". Peale seda, kui 6-aastane küsis mu käest: "Emme, miks sul kogu aeg midagi valutab?" otsustasin, et see pole normaalne ning 35-aastaselt on seda ikka veel vara küsida. Niisiis, vastupidiselt mõne arvamusele ei läinud ma mitte arsti juurde, vaid massöör-kondiväänaja juurde. Ja õigesti tegin, sest sellesse on mul usku ja fakt on see, et mul midagi meditsiiniliselt VIGA ei ole. Kui praegu vereproov mulle tehtaks, siis tõenäoliselt see midagi eriti ei näitaks. Seega, milleks arsti juurde minna ja talle kutrma hakata, et mul on stress ja kõik kohad valutavad, kui ta ilmselt midagi teha minuga ikkagi ei oskaks. No jooksutaks natuke mööda EKG-sid ja muid eriarste, aga ma tunnen, et sellest poleks abi. Tegelikkuses on nii, nagu Aivar eile ütles - lihased on kohutavas pinges ning selletõttu on närvid nende vahele pigistatud ning see teebki haiget. Ja ma ei suutnud teda ka ära petta öeldes, et ju ma kuskil "tõmbasin ära"... Heee, ta ütles kohe, et ei see on pikema aja vältel kestnud pinge. Õigust räägid. Maksan selle eest küll ka hingehinda, aga no tervise heaks mul väga millestki kahju pole. Lisaks on mul nüüd veekuur. 1,5l puhast vett päevas, et mürgid ja muu jama välja saada. Lisaks lähen trenni, ilmselt mõnda algajate aeroobikasse, sest tahan peale trenni end pesta ja saunas käia. See on suur lisaboonus igasuguse trenni juures ja kahjuks seda ei ole peale joogatrenni ning tunnen sellest suurt puudust. Kepikõnniga pole ma ikka veel algust teinud, suvi on läbi ja vaevalt, et ma pimedal ja tuulisel ja vihmasel sügisel sellega tegeleda viitsin. Kahju küll ja häbi on ka! Jalgarattaga olen mõned korrad sõitnud, aga sellele on hooldus vaja teha ja selleks mul ka nagu aega ja tahtmist pole. Ometi on paar viimatinimetatud liikumisviisi tasuta ja vägagi kättesaadavad, aga just nendega tegelemiseks on kuidagi eriti palju tahtejõudu vaja. Vähemalt algus on tehtud ja kavatsen korralikult massaazhis käia seekord ning vett juua. USK on sellejuures kõige tähtsam ja seda mul on.
