Tere € !

Esimene €-ost oli kinopiletid kogu perele - 12 € :) Maksin kaardiga, kuna nii palju kroone polnud ja eure ka mitte, siis maksin kaardiga. Peale kino läksime Foorumi kohvikusse saiakesi sööma ning seal sain oma peaegu viimaste kroonide eest maksta ning sealt sain raha tagasi juba eurodes. Seejärel tahtsin osta bussipiletite raamatu R-kioskist, aga R-kioskis kaardimakse ei toiminud. Läksin teise R-kioskisse, seal toimis ning tegin kolmanda ostu - 10 bussitalongi.Kuna saatsin mehed bussiga koju, siis läksin huvi pärast Viru Keskusesse kaema - igal pool oli -50% ja -70%, rahvast oli palju, kassajärjekorrad mõnes poes ulatusid kümne meetrini ning enamus poodides olid sildid eurodes.Sellise tempoga alustades jätkub seda allahindlust vaid paariks nädalaks.
Kroonika tarbeks: Lennart käis esimest korda kinos täna, 2.jaanuaril 2011 ning Georg sõitis esimest korda üksi bussiga Tallinnast Pärnusse 22.detsembril 2010.

Sünnipäev, katamaraan ja Marx

Mõlemad lapsed on taas kodus ja minul on hea olla. Reedel pidasime Georgi sünnipäeva ja kuigi tal külalisi kutsuda eriti polnud, siis tulemuseks oli siiski väga vahva sünnipäev. Georg käis venna ja tädilastega Skypark'is batuutidel, ronikatel, täispuhutavas kindluses, pallimeres jms hüppamas, hullamas, ronimas, müramas. See on koht, mis on üks suurimaid omalaadseid terves Baltikumis ning see on parim koht poiste üleliigse energia maandamiseks, kui just pole käepärast trenni või mõnd muud tegevust või pole ilma minna randa või loodusesse või suusatama, kelgutama jne. Pärast käsiime villa Thais söömas - meie pere, õe pere ja täditütar ja tädipoeg. Sealsed söögid on tuntud oma headuses ja teenindus on 5+ ning eriti üllatav oli, et nad on imearmsa mängutoa noorimatele restoranikülastajatele teinud.
Laupäeval olime juba kl 10:20 Pikakari rannas. Pärast lõunat võtsime osa Tallinna Merepäevadest, käisime Lennusadamas lastega, need ronisid taas batuudil, liumäel ja mänguväljakul, seejärel käisime laevade peal ja sees ning isegi mootoriruumis, kuulasime taustaks kontserti, tegime pilte, sõime jäätist ja loomulikult vaatasime uue Meremuuseumi territooriumil seisvaid koppasid, mis on minu väikese Lennarti jaoks ikka põhiatraktsioon. Super üritus! Tasuta, aga ei mingit trügimist ega järjekordi. Kirss tordil oli väikelaevaga Vana-Sadamasse sõit ning sealt katamaraaniga tagasi Lennusadamasse! Kell 20:00 läksime Lennusadamast taas otse randa ujuma. Selline tõeliselt fantastiline suvepäev oli!
Pühapäeval pidime Sipasse minema, et vaarikaid ja mustsõstraid korjata, aga vihma hakkas sadama ja pöörasime juba Järvel auto ümber ning läksime Ülemiste keskusesse. Lapsed olid mängutoas tunnikese, meie natuke käisime mööda poode Ivariga. Pärast käisime Lidos söömas ning seejärel läks Georg issiga Solarisse kinno uut filmi Toy Story 3 vaatama. Meie Lennuga läksime koju, sest Lennart tahab hiljemalt kl 14 lõunaund magada. Õhtul sadas paduvihma alates kella 18:00st.
Esmaspäeval oli Georg minu töö juures pool päeva - mängis legodega ja oli arvutis ning teisipäeval läks ta endise lasteaiasõbraga taas Skypark'i. Marx oli hiljem meil ja Georgil oli tore päev! Käisime lasteaias Lennartil järgi, Marx ja Georg nägid oma endist õpetajat ning sealt läksime Sipasse marju korjama ning jõkke ujuma. Kõik kolm meest ujusid Kasari jões. Naabripoiss püüdis samas kalu ja pani nad ämbrisse vette, kus nad edasi elasid. Lennart võttis ühe suure särje kätte ja andis talle musi. Normaalne laps.
Täna on taas Marx meil külas ja mul on sellest hea meel, sest päev on muidu liiga pikk 7-aastase lapse jaoks üksi kodus olla. Eks mul süda valutab ka ikka, aga ta on tubli ja kuu aja pärast on koolilaps, kes peab ikkagi üksi kodus olemisega ja palju muuga hakkama saama!
Ilm on jätkuvalt ilus +26C

Kahekesi Lennuga

Lennart on hämmastav! Käib teist nädalat lasteaias nagu oleks seal eluaeg käinud. Hommikul ärkab üles ja kui ütlen, et lähme lasteaeda, siis ütleb: "Lennart ei saa üksi kodus olla!" Kinnitan talle, et kui ta natuke mängib, õues on, sööb ja tudub lasteaias, siis tuleb emme talle juba järgi. Lennart vastab: "Ma ootan!" Lasteaeda sõidame samuti hea tujuga, sest teel möödume ühest ehitatavast alajaamast, kus suure tõenäosusega võib mõnda koppa või traktorit näha ning praegu on seal kaks ülisuurt tõstukit tööl. Seejärel möödume parkimisplatsist, kus on samuti sageli üks huvitav ja suur kopp. Eks issi teab meil neid nimesid täpsemalt, aga ka Lennart parandab mind sageli: "Eii, see pole kopp, see on roomik-ekskavaator!" või siis "See on hoopis hüdrovasar!" Ok, 2a3k vanuse jaoks täiesti ülearused teadmised vist. Edasi sõidame mööda Laevaremondi tehase suurest alast, kus on loendamatu hulk kraanasid, laevu, vrakke ja muud põnevat - ükskord oli kopp laeva peal! No siis jätkus juttu sellest väga pikaks ajaks. Ka sõidame me pool teed kõrvuti trammiga ning alati on lõbus kommenteerida Lennarti meelest, kas on kollane tramm või sinine tramm parasjagu möödumas ja sageli peab emme trammile "järgi sõitma". Talvel taheti emme autos lakkamatult lastelaule kuulata, nii et emmel oli Entel-tenteli plaadist juba kopp ees, aga see huvi on õnneks jahtunud nüüdseks. Lasteaia ees on suur õu ja väärikas metallist värav, mida tahetakse alati ise sulgeda ja avada. Rühma sisenedes leiab ta ise oma kapi üles, võtab ära oma õuejalatsid ja mütsi ning emme aitab vahetusjalatsid jalga ja juba ukse peal hüüab ta õpetaja Marjule: "No tere!" Enne veel kallistame ja ma kinnitan talle veelkord, et oota emmet, emme tuleb kindlasti kindlasti varsti järgi. Või tuleb issi. Juba ta on mingite mänguasjade juures ja ma lahkun ilma, et ta mulle järgigi vaataks.
Georgiga nii lihtsalt ei läinud, aga Georgil pole ka Lennarti eriti vaprat ja südikat iseloomu ning eeliseid, milleks on venna tuttav lasteaed. Rühmas on ca 4 last praegu, käiakse palju õues, eile vaadati Lammas Shaun multifilmi ning tuduaeg on samuti meile jätkuvalt ülitähtis. Õpetaja Ülle ütles eile, et kuna päike paistab keskpäeval otse magamistuppa lasteaias, siis lapsed ei tahtnud hästi magama jääda. Tema käinud ja lehvitanud Kreekast toodud lehvikuga lastele tuult! Oh my God! No vaat sellised inimesed saavadki ainult lasteaias töötada - need, kel süda õige koha peal! Mäletan, kuidas õpetaja Maret käis Georgile pai tegemas, kui tal uni ei tahtnud tulla. Mul võtab silma märjaks, kui kuulen, et keegi võõras inimene minu lastesse niimoodi suhtub! Nii mõnigi oma inimene ei hooli....
Kuna meil on jätkuvalt +33C sooja ja magamistoas on +28,6, siis tassisin garaazhist reisivoodi alla korrusele ja magasime täna Lennartiga seal. All on konditsioneer ka, kuid seda ma terveks ööks tööle jätta ei julgenud. Parem oli magada küll, eriti hästi magas Lennart. Ivar on Lahtis kaks päeva, enne oli Helsingis, aga see objekt on vist läbi. Helistas just ja valis Georgile uut lego sünnipäevaks.
Homme tuleb Georg koju. Ootan teda väga ja üldse ootan ka puhkust, mis siis, et see peaaegu sügisel on .
Fotol on Kopli Lasteaed, foto on laenatud tallinnapostimees.ee

Everything's gonna be alright!

Täna on tähtis päev. Lennart läks esimest päeva lasteaeda. Emme-issi kahekesi viisid, väiksed käekesed emme-issi käes, rõõmsal meelel. Rühmas oli 2 last ning õpetaja Marju, kes on tuttav Georgi rühmast. Lennart tahtis kohe minna õue, nägi suurt kallurit. Rühmas valisime riidekapi ning pissipoti. Esimene sõber oli 2a Oliver, kellega läks kohe väikseks kismaks mängutraktori pärast. Juhataja soovitas enne magamist järgi tulla, aga otsustasime, et see pole vajalik. Lennart oli tubli, lehvitas emmele ja jäi rahulikult mängima. Juhataja helistas tund hiljem ja teatas, et poiss sõi pudrukausi tilgatumaks ja mängib nüüd rahulikult. Emmel on süda rahul, aga hing haige. Mitmel erineval põhjusel...
Nädalavahetusel sai kaks päeva rannas käidud, 29C oli sooja ning 2x sai isegi ujumas käidud. Igas muus suhtes oli nädalavahetus täielik katastroof ning ilmselt jätab see igaveseks ajaks igavesti armi minu südamesse ja hinge.
Minu sõnum on lihtne : inimene tehku ikka nii palju/vähe lapsi ainult, kui paljudele ta võrdselt armastust jagada suudab. Ja mitte ainult armastust.
Foto loomulikult potterybarn.com

Labiilne...

Hommikul on nii külm, et hambad plagisevad ja käed külmetavad. Surusin käed sügavale trenchcoat’i taskusse, et natukenegi sooja saada. G. on Pärnus olnud, aga eile tuli korraks koju memmega ja kuigi ma teda igatsesin väga ja tahtsin temaga koos olla, ei suutnud ma aega talle pühendada, sest Lennart oli palavikus ja mingil põhjusel ta jalga maha ei tahtnud panna, kaebas valu ja aevastas samuti pidevalt. Siis tuli väga halva ajastusega kõne mulle, mis mind samuti närvi ajas ja nii lõppeski meie kauaoodatud päev selliselt, et pidin poja peale häält tõestma, kuna ta ei kuulanud juba kolm korda öeldud nõuet oma mänguasjad kokku korjata. Siiani muidugi süümekad ja halb olla sellest.
Täna tundsin kui väga vajan ma stabiilsust ja rutiini oma elus! Töö on selles suhtes üks tänuväärt asi - mu kaalukesed lähevad kohe paika, kui saabun tööle ning saan rahulikult tööd teha või lihtsalt omi mõtteid mõelda. Kui on suht lihtsad arved, siis kuulan töö ajal Vikerraadiost järjejuttu või Raadio 2-st Rahva Oma Kaitset. Vahel jõuan lõuna ajal shoppama või lihtsalt jalutan paar tänavat. Mõnikord on kodust söök kaasas, sagedamini toon Kaubamajast, aga vahel käin kuskil läheduses söömas.
Pole midagi paremat stabiilussest ja rutiinist, kus lapsed on terved, mees tuleb koju, raha tiksub arvele ja töö ootab.
Pilt on telekavast, Lammas Shaun on minu pojakese suur lemmik!

Kroonika tarbeks ainult...

19.mai jätsime mähkmed ära.
24.mai võtsime lapselt luti ära.
3.juuni ütles ta R tähte. Esimene sõna oli RONIMA, teine sõna juba KARBURAATOR.
Endiselt on meil sõna "aamut" ja kui tuleb tasa olla siis on nimetisõrm nina peal. Jube armas. Georg oli 31.mai kuni 4.juuni ehk terve nädal üksi kodus. 1.juunil lausa 8,5h ilma, et keegi oleks kodus käinud. Õnneks lehvitasime ja rääkisime Skype'i vahendusel. Sai hästi hakkama. Eilsest jäi Georg Pärnusse. Lennart teatab sageli, et ta on Hell Lepatriinu. Lennart magab juba hästi öösel, ei nuta, ei ärka - ainult 1x on pissitada teda vaja, siis on kõik hästi.

Glamuurne elu!

Minu vanem poeg on teatavasti sünnist saadik kohe eriline "vaprate ja ilusate" magnet. Täna, kaunil soojal päikse ja sinise taevaga õhtul, on tema kutsutud suhteliselt valitud seltskonnaga uhiuue suure jahiga Pirita lahele seilama. Milline glamuurne elu! Juba sünnitusmajas olime kõrvuti Karmel Eikneriga oma suurt kõhtudega, seejärel aastaselt lapsehoidja juures koos Kärt Krossi poja Jakobiga, Erki Noole kahe pojaga, Tammerti tütrega ning Tõnu Kark'i poja Johannesega. Georg oli vaevalt 2a kui perekond Kark ta Draamateatrisse näitlejate laste jõuluetendusele kutsus. Kohe järgnesid sellele mitu sünnipäeva perekond Kark'ide kutsel. Kord Olümpias einestades, juhtus Georg Katariina Padari pojaga mängima, teinekord Jahtklubis einestades sattusid nad Katrin Väliga jutuhoogu. Koolielu pole veel alanud, kui tulevased klassikaaslased TIK-ist juba sünnipäeval kutsuvad. Ja see on vaid pisike ja osaline meenutus tema veel mitte 7-st eluaastast! Oeh, ta elu on juba praegu mõnusam kui minu oma.

Pojakesed tublid...kallid....

Lennart on 3.ndat päeva mähkmevaba.Tuli üleeile Kati juurest koju ja oli issiga 3h õues kui tuppa tulid ja issi potitada teda tahtis, siis selguski, et polegi mähkmeid all. Ööseks ikka panime mähkmed alla, aga ka terve eilne päev oli poja ilma mähkmeteta, käis Kadrioru pargis ja püksi ei tulnud midagi.
Georg sai eile karate eksamil kollase vöö. Oli katas ühe vea teinud (maha vaatanud), aga muidu oli kõik hästi ja kollane vöö on käes! Mul on südamest hea meel, et laps on leidnud endale niivõrd meelepärase spordiala, mis veel igati kasuks ka poisile tuleb. Ta on hea poiss - ja õnneks tuletas mulle üks eluline situatsioon jälle meelde, kui tähtis on see, et pere hoiaks ühte ja oleks teineteise eest väljas ning usuks ja usaldaks üksteist. Sest kui pere seda ei tee, kes siis veel? Laps peab teadma, et kodu on see koht, kuhu ta võib tulla ja mure ära rääkida ka siis, kui ta ongi mingi pahateoga hakkama saanud. Kodused ei tohi teda (emotsionaalselt) hüljata mingil juhul! Laps peab olema kindel, et kodus on ta kaitstud ja mõistetud.

Mai lõpp kohe käes!

Soojad ilmad jätkuvad, kuid Lennart sai vist külma ja köhis paar päeva. Georgil on 7 päeva veel lasteaias käia, siis algab suvepuhkus. Juuni alguses läheme koolivormi ja tekkelit ostma ning edasi läheb poja Pärnusse. Juuli lõpus on karate laager, aga muid plaane suveks pole. Minu puhkus on kahjuks alles 9.augustil ning sedagi nädalake ainult. 3 nädalat puhkust on mul võetud 1 septembrist, aga see ei ole mingi puhkus, sest ilmad on selleks ajaks juba sügisesed, laps käib koolis, kuhugi sõita ei saa ja eks need esimesed haigusedki juba liiguvad sel ajal ringi. Samas on minu kodus olemine ilmselt vajalik, kuna ka Lennart käib lasteaias ja kodus on palju tegemist sel ajal.
Lennart ei saa lutist lahti, kuid seda on väga vaja, kuna tema uni on muutunud nii häirituks ja katkendlikuks, et oleme kõik magamata tema pärast. Teine asi on see, et peaks juba olema mähkmevaba, aga sellega ei saa tegeleda, kui alles lutistki on lahti saamata. Tegeleme ühe asjaga korraga. Lõikasime lutil otsa ära ja andsime õhtul kätte. Lennart ei saanud midagi algul aru, pani suhu ja siis sai aru, et midagi valesti, sest tõmbas sealt ju õhku ainult. Vaatab, imestab, ütleb, et lutt on katki. Palun teist lutti. Ütlesime, et ei ole. Tõmbas juba sae käima, seejärel andsime talle kätte ühe teise luti, mida ta pole kunagi tahtnud, sest see on kõva ja ebamugav. Aga mis sa hing teed, kui paremat pole? Pani selle suhu ja tötsutas mõnuga hommikuni. Järgmisel päeval hakkasin rääkima, et kõik lutid lähevad varsti katki, enam pole vaja lutti. Lennart vaatas mulle otsa ja ütles: "Palandab äla! Onu mondib äla!" Lennarti kõrgeim hinnang ja parim kompliment on see, kui kui ta ütleb näiteks, et ta on issi poja või memme poja või venna poja - maal kuulsin ma, et ta on "muluniiduki poja", sest kaks päeva sisuliselt istuti väikese traktor-muruniiduki peal. Eile tegi Lennart mulle musi ja kalli ja pai ja ma ütlesin talle, et küll sa oled hell mees! Selle peale ütles Lennart, et ta on "hell lepatriinu!"
Eile ostsime SPARTA jõusaali kaardi kahepeale Ivariga - Cherry.ee müüs neid poole hinnaga. Täna lähen vataan, kuidas seal on. Ivar käib innukalt jooksmas ja orienteerumas, ilmselt sai mingi spordipisiku sellest rattamatkast endale sisse. Nii et sportlik perekond!
Loodus on imeline, ilusaim aeg on käes - rohelise toone on looduses hoomamatult palju, lilled õitsevad, päike paistab. 15-25 kraadi on sooja. Mõnus!

Tagasiulatuvalt - Lennarti sünnipäev 23.märts

Lennarti sünnipäev algas öösel 39,5-kraadise palavikuga. Palavik tõusis juba eelmisel õhtul, Panadoliga läks alla ning siis kl 00:50 paiku tõusis taas meeletult kõrgele. Terve sünnipäev oli tal siis palavik, kuid kuna see oli siiski vaid 38,5, mis tema jaoks on suht vähe, siis sai sünnipäeva maha pidada ilma, et see palavik väga meid seganud oleks. Hommikul laulsime talle kõik kolmekesi, Georg oli ka üleval ja siis andsime kingituse. Laulu peale ütles Lennart, et ei taha, aga kingitus läks peale küll. Siis sai pilte tehtud ja kingitust vaadatud ja kuna emmel oli vaba päev, siis saatsime issi tööle ja olime siis päev otsa toas. Võtsime telefoni teel haletsusi ja õnnitlusi vastu ning muretsesime ja kraadisime ja magasime ka. Kell 16 läksime suure vennaga hoopis koolikatsetele, sadas lörtsi või peaaegu vihma ning oli sombune ja kole ilm. Emmel oli ka kook küpsetatud, kust Lennart korduvalt 2 küünalt ära puhus. Hilisõhtul, kui Lennart kl 23:12 kahe aastaseks sai, ta juba magas ning emme oli voodis ja vaatas kella ning meenutas kaks aastat tagasi juhunud sündmusi.

Kooliralli

Kõige värskemad muljed on Inglise Kolledzist. Maja annab esmamulje ja see on väga hea. Suur avar hall, kus on garderoob, pingid ootamiseks, kõrged laed ja suured aknad. Juba kooliukski on massiivne ja väärikas. Hea mulje jättis kooli direktor, kes isiklikult kõiki koolikatsetele tulijaid tervitas ja edasi juhatas. Lapsed anti 5-kaupa õpetajatele ning nad läksid edasi inglise keele katsetele. Seal õpetati lastele 6 inglisekeelset sõna. Tund pärast sõnade õppimist olid tal need meeles. Seejärel räägiti hääldusest ja paluti hääldada erinevaid silpe ja häälikuid. Tunni aja pärast leidsin poja ootamas klassiukse taga, kus ühekaupa kutsuti sisse, et vestelda eesti keele ja matemaatika teemal. Minu üllatuseks sai sinna ka lapsvanem kaasa minna. Olin kindel, et Georg mind kaasa ei soovi, aga kuna teised lapsed kõik oma emad-isad kaasa vedasid, siis mõtles temagi ümber. Viimasena viiest lapsest kutsuti meid sisse. Olin juba muretsema hakanud, sest lapsel hakkas kõht tühjaks minema ja tüdimus tuli ka juba peale. Oodata tuli klassiukse taga tund aega. Lõpuks siis olime klassis ja kaks õpetajat hakkasid teda küsitlema. Kõigepealt paluti valida, kas ta soovib teksti lugeda trükitähtedega või kirjatähtedega. Georg valis trükitähed. Luges soravalt, korra kaotas rea ära. Pärast paluti teksti järgi jutustada, kellest oli jutt ja millest see rääkis. Enam vähem oli ta kõigest aru saanud ja oskas vastata, vaid viimase küsimusega jäi hätta – ei mäletanud jutu viimast lauset ilmselt. Seejärel anti värvline pilt talle ette ja ta pidi jutustama pildi järgi, mida ta näeb. Georg jutustas 3-4 täislausega, mida ta pildil nägi. Mõte jooksis kinni tal siis, kui küsiti, mis need linnud seal vee kohal teevad. No tõesti, mis nad siis teevad!? Seejärel asus matemaatikaõpetaja teda küsitlema:
„Palju on 3+5? 11-7? 5+4?“ Ja veel paar tehet. Georg vastas kõikidele küsimustele õigesti. Seejärel oli tekstülesanne: „Klassis on 11 last, neist 6 on poisid, mitu tüdrukut on klassis?“ Georg vastas õigesti.
Seejärel öeldi:“Kuula hoolega! Vihik, pliiats, joonlaud. Mis need on?“
„Koolitarbed!“
„Kas sa oskad veel mõnda nimetada?“
„Käärid, kustukumm!“
„Väga tubli!“ ütles õpetaja.
Seejärel paluti võrrelda laeva ja lennukit. Georg ütles, et üks sõidab vees, teine taevas. Paluti midagi lisada, kuid Georg ütles, et ta ei taha midagi lisada. No ilmselt suurusi taheti võrrelda, aga samas ei öeldud midagi vihjeks a la kumb on suurem. Aga ma pole kindel.
Siis küsis taas eesti keele õpetaja, et mis sa vabal ajal teed ning Georg sai rääkida karatest, et see on võitluskunst ja ta õpib seda selleks, et ennast kaitsta. „Kas igal ajal võib karated teha?“ küsis õpetaja ning Georg ütles, et ei. Siis taheti teada, kas ta on viimasel ajal kinos või teatris käinud ning Georg rääkis, et ta käis „Jääaega“ vaatamas ja varsti läheb „Alice Imedemaal“ vaatamas. Sellega olid TIK koolikatsed läbi.

Eile käisime Gustav Adolfi Gümnaasiumis koolikatsetel ehk kooliküpsusvestlusel ja praktilistel töödel. Maja vanalinnas jättis taas unustamatu mulje, see pole kool, vaid muuseum või kirik. Imelised võlvid, ruumid, trepid, saalid, aknad ja vaated! Väga heal tasemel vastuvõtt. Lastevanemate hulgas oli Evelin Ilves ja Kätlin Maran tütardega. 5-kaupa jagati lapsed õpetajatele ning viidi klassidesse. Paraku Georgi nime ei hüütud ning meie jäime viimaseks. Õnneks sellest probleemi ei olnud – Georg liitus viimase grupiga. Lastevanematetele tehti ekskursiooni ja näidati koolimaja. Lonkisin Evelini sabas terve selle suurepärase maja läbi ning võin kinnitada, et koolimajal ja koolimajal on suur vahe! Vähem kui tunni pärast leidsin Georgi juba sealt, kust ta õpetajaga kaasa läks ning rahulolev pilk tema silmas ja kommentaar „Hehh, titekas!“ võtsid pinged maha. Muusika osas paluti rütmi koputada, laul laulda ja õpetajale järgi laulda. Teises osas pidi arvutama, joonistama ning lugema. Georgi sõnul sai ta kõigega hakkama. Mingil põhjusel Georg siiski sinna kooli minna ei taha, kas olen süüdi mina selles, kuna rääkisin kellegiga telefonis sellest koolist suhteliselt negatiivsest. Õigemini mitte koolist, vaid direktorist. Mulle jättis kool kõigele vaatamata väga hea mulje. Ikkagi Eesti vanim kool!

Eelmisel pühapäeval käisime oma armsa Reaalkooli katsetel ja seal läks väga hästi just see, et olime vara kohal, sattusime samasse klassi, kus laps on septembri kuust alates eelkoolis käinud ja isegi samasse pinki, kus ta alati istus. Ilmselt andis see palju enesekindlust talle ja mind saadeti ära öeldes:“Sa võid nüüd ära minna!“ Maja on õnnetukene, laseb vihmavett läbi ja on külm ja kulunud, kuid just selle maja kohta ütles Georg pärast esimest eelkooli tundi – siin on õppimise lõhn! Kahjuks läheb see maja remonti ning Reaalkooli algklassid hakkavad käima Liivalaia Gümnaasiumis! Milline pettumus! See on tulevik ja kas minu lapse tulevik, see selgub alles 2 nädala pärast. Tunni pärast leidsin Georgi üksi all välisukse lähedal istumas ja mind ootamas. Esialgu ehmatasin ära, et midagi on juhtunud või klassist minema saadetud, kuid ta ütles, et ta lihtsalt sai teisena kõik valmis. Üks väga raske matemaatika ülesanne oli olnud, ta polnud aru saanud, kuidas seda teha, aga pärast, kui teised ülesanded olid tehtud, siis ta oli ära tabanud, millest point oli. Ta tahab väga sinna kooli saada. Teised ülesanded olid tema sõnul lihtsad olnud. Mulle jätsid katsed hea mulje, kõik möödus pingevabalt ja kiiresti.
Enamuses koolides kordusid lapsed ja nende vanemad. Georg oli igas koolis palju tuttavaid nii lasteaiast, tennisetrennist, eelkoolist kui ka karatest. Esimese kümne minutiga oli tal Inglise Kolledzis 4 uut poissi, kellega treppidel mingeid mänge juba mängiti – hämmastav võime kiiresti sõbruneda ja sotsialiseeruda! Päritud – teadagi kellelt.
Koolist kooli kordusid samad lapsed ja samad lapsevanemad ning see annab lootust, et konkurss 1:8 on siiski suur mull ja õhku täis.
Ühelt lapsevanemalt TIKi koridoris kuulsin, et Prantsuse Lütseumi katsed olid kõige halvemini korraldatud. 500 last korraga oli kohale kutsutud, midagi kuulda üldisest lärmist ei olnud ja aeg läks ka tohutult.
Ühed katsed on veel ees. 7.aprill käime veel 21.Koolis, kuigi 2 päeva varem oleme teada saanud nii GAG kui ka TIK tulemused. Ootan huviga.
Pilt on siit www.teadus.ee

Kevad 2010

Lennart käis 1 päeva Kati juures ning täna koju tulles oli tal jälle 38,8 palavik. Andsin Panadoli, siis magas 30 minutit ning seejärel oli 39,1 kraadi palavikku. Nutt ei aita. Proovitud. Ootame ja palvetame ja loodame.
Georgil on koolikatsete aeg, õnneks talle meeldib ja ta tahab neis osaleda - see on ärev, aga samas ka põnev aeg. Ilm on ilus, päike paistab, mis viga koole mööda käia ja end proovile panna. Laps on rahul, ometi saab arvutada ja nuputada ja mõistatada ja kirjutada ja vastata. Selline ta on - minu tubli Georg! Naabrinaise arvates dresseeritud ahv. Ongi minu väike ahvike! Ainult, et dresseerinud on tema mind rohkem, kui mina teda!

Ikka solk-vesi-puud

Järjekordsed haiguspäevad on möödas. Algas Georgi jubeda köha-nohuga, korra oli väike palavik ka, aga rohkem ei midagi. Saatsime küll Georgi Kati juurde reedel (5.märts), et ei puutuks haige vennaga kokku, aga kohe, kui Kati juurest reedel tuli, oli selge, et midagi päästa pole õnnestunud ja juba õhtul oli nohu ka. Laupäeval tekkis väike 37,3 palavik ja see kestis kuni laupäevani (13.märts). Kuna nohu oli vesine ja läbipaistev kogu selle aja ja tavapärasest jonnis ka rohkem, siis hakkasin kahtlustama purihammaste tulekut. Ilmselt nii ongi, kuigi need hambad tulevad aeglaselt ja midagi näha endiselt pole. Hammaste tuleku ajal on laps nagunii vastuvõtlikum haigustele ka, eks ta mingi väikse viiruse sai ikka peale ka.
Kaalusime lapsi üle pika aja: Georg on 20,4kg ja Lennart 12,2kg.
Mina tahaks muidugi kaebelda ja nutta, kui raske mul on, aga tegelt pole häda midagi, eelmisel nädalal hoidis 3 päeva Märjamaa vanaisa lapsi ja homme tuleb ema - minu jaoks suur luksus. Paar ootamatut laekumist on rahalise seisu ka heaks teinud ja tervis on ka päris ok. Töö on hetkel selline koht, kus ma päriselt puhkan. Tõeliselt puhkan! Mul on palju tööd, asendan puhkajaid ja haigeid, aga ma puhkan siin tõesti. Järelduste tegemisega ma ei kiirustaks, lihtsalt haigused ja jonniv laps jm asjad on koduse õhkkonna teinud närviliseks. Mööduv nähtus. Põhiline, et päike paistab palju viimasel ajal.
Pilt on pärit siit www.art.com ja pildil on Madame Monet and Her Son

Åre

Lennart jäi kolmapäeva õhtul haigeks ja mina pidin neljapäeval Rootsi lendama. Palavikku oli kohe 39,2 nii, et mingit nalja polnud. Õnneks sai ema tulla koos Georgiga, kes oli ju Pärnus, hommikuse bussiga Tallinnasse. Nii ma siis jätsingi raske südamega oma palavikus lapse maha ja sõitsin Rootsi. Tõsi, sel hetkel kui ma ära läksin, tal ei olnud palavikku, aga ikkagi. Jube sant tunne oli, aga teadsin kindlalt, et minemata ma jätta ei saa ning kui lapse juures on hoolitsev isa ja meedikust vanaema, siis mida mina seal veel teen? Siiski - tean kindlalt, et haige laps vajab ainult oma ema.
Reis oli lahe! Lennukiga Vantaa'sse ja sealt 3 step it charterlennuga otse Östersundi. Esimesel päeval käisime linna peal ja lebotasime Sauna World und Spa's, aga teisel päeval käisime mäel mõnede aktiivsete ja vähem aktiivsete kolleegidega ja see oli järjekordne super-elamus! Algatuseks tasuta lastemäel ronisime ruttu vähe kangematele rohelisetele mägedele ning suures joovastuses läksin koos kahe kolleegiga ka sinisele mäele, aga kui 3/4 mäge oli otsas, siis taipasin, et see on liig, mis liig minu jaoks ning libistasin end liftilt maha. Tulin alla, jäin püsti, kuid see oli jube! Väga jube! Kord või paar jäin lausa seisma, hirm oli kohutav. Väga aeglaselt pidurdades (sahka) suutsin sealt kukkumata alla tulla, kuigi 1x siiski lasin end korra istukile ka. Üks lahke Rootsi naine juhatas mind kõrval asuvale rohelisele mäele, mis vahvalt all laskudes tunnelist läbi tuli ning seal tegin juba väga head sõitu! Suur oli mu kahetsus, et ma spa'd kohe suusa vastu ei vahetanud, aga spa oli tasuta ning olen tegelt ikka veeloom kah!
Lennart on endiselt palavikus, alustasin vastu tahtmist ab andmist arsti ja ema käsul. Ehk on sellest nüüd abi, muidu kurnab väikse päris ära, ta ei söö ka ju midagi. Homme jääb issiga koju. Tööl käimise pahupool...

40 ja kiirabi

Lennartil on 2 päeva kõrge palavik ning paukuv köha. Palavik tuleb Panadoliga küll alla mõneks tunniks, kuid tõuseb taas. Täna oli palavik 40 ning ma helistasin kõigepealt 1220 Perearsti Nõuandetelefonile ning sealt soovitati kutsuda kiirabi. Kiirabi tuli 5 minutiga. Kuulati, anti hapnikku ning tehti süst. Esialgselt arvati, et viiakse haiglasse, kuid siiski jäime koju. Jälgime, usume, loodame, palvetame.

Laste kasvatamise töö

Igipõline küsimus - kumb töö on raskem, kas lastega kodus 24/7 või töö tegemine mingil "mustal objektil" nagu mu vanem poeg kord põlastavalt isa töökoha kohta ütles. Valusalt, aga ausalt. Kas lastega kodus olemine on üldse TÖÖ? Kui see on töö, miks siis sellest tööst puhkust siis ei anta? Kui see on töö, siis miks seda nii vähe hinnatakse? Kui see on töö, siis miks tuleb töölt tulevat meest kohelda, nagu ta oleks mammuti koju tassinud, kuigi ta tunnikese on kohvikus lõunatanud sõbraga, 3h autoga sõitnud punktist A punkti B ning lahendanud X probleemi telefoniga rääkides. Alati on seal parem, kus meid ei ole, kuid hetkel mulle küll tundub, et istuda kontoris, teha haridusele vastavat ning meeldivat tööd 8st 5ni, selles ajavahemikus kohvitada kolleegidega vähemalt 2x ning tunnike või nüüd, masu ajal ilmselt vähem, käia lõunal shoppamas või niisama jalutamas, on ilmselgelt parem ja lihtsam valik päeva mööda saata, kui olla kahe väikse lapsega kodus, kellest üks on haige, hoidku jumal selle eest, et beebi haige poleks, ning siis teenindada neid ning rahuldada nende vajadusi joostes ühe juurest teise juurde, samas taluda süümepiinu, et suurem ei saa eakohaseid mänge mängida ning väiksemat ei ole jaksu õpetada poti peal istuma või ise putru sööma. Kui siis veel enne hommikust kohvi ja hambapesu on vaja juba kööki koristada mingist kaosest ning kakast peput pesta, on masekas kiire tulema. Tavaline koduse lastega naise elu? Ma ei väidagi vastupidist. Väidan, et ka see on töö, kuid kõik muu oleks nagu tähtsam, raskem ja auväärsem, kui see töö - kasvatada väikestest inimestest suured inimesed, kes on terved, tublid, targad ja saavad endaga hästi hakkama.

Iseseisva elutee algus

Täna, 13.novembril, reedel, 10 päeva enne aasta ja 8 kuu vanuseks saamiseni, alustas Lennart oma iseseisvat eluteed. Meie väike poja on nüüdsest esmaspäeviti ja reedeti lapsehoidja juures. Eile, neljapäeval tegime väikese proovipäeva, mis kestis tegelikult ainult 1,5h, sest selle ajaga oli selge, et mingit harjutamist see laps ei vaja ning minu sealolek pigem häiris teda. Õhtul sai siis veel üle korratud, kuhu me lähme homme ja mis me seal teeme ning hommik algaski rõõmsa hüüatusega :"Poistega mängima!" (omas keeles muidugi). Kui alla korrusele tulime, siis mindi kohe esikusse ja hakati saapaid jalga panema ise mind tagant utsitades: "Kiiesti, kiiesti!" Kui puder sai söödud ja riidesse pandud, siis mindi juba väga hea tujuga autosse ning sõideti Kadriorgu. Õues sai Lennart Kati ja kahe kutsuga kokku, seltskonnaga liitus veel kaks sõpra ning jalutuskäik parki võis alata. Lennart võttis jalutuskäru äärest kinni ja hakkas kõndima, nagu ta oleks seda teinud viimased pool aastat iga päev! Tagasi vaatamata läks ta rahuloleva ilmega pargi poole. Kui Kati küsis, kas sa emmele tadaa teed, siis pöördus üle õla mind vaatama, ütles "Tadaa!" ja pöördus uuesti minekule. Ja nii ta läks, see meie väike vapper Lennukene. Tagasi vaatamata. Mina istusin autos ja nutsin. Selline väike imelaps! Esialgu olid hullud süümekad, aga kui asjalikuks hakkasin, siis oskasin ikka nautida täiesti vaba päeva küll ja küll. Pool 1 sain Katilt sms-i, kus ta teatas, et Lennart saab maksimumpunktid! Väga tubli poiss - jalutas, mängis, sõi ja nüüd magab ilma igasuguste vastuväideteta ja pisarateta. Nagu Georgki 5a tagasi. Vot sellised tublid, iseseisvad ja asjalikud lapsed on mul!

Fotol meie talvine koduõu, mis täna harjumatult tühi oli.

Haruldane päike

Reedest saadik on päikesepaistelised ilmad, mis on absoluutne haruldus novembrikuises Eesti kliimas ja täpselt reedest saadik olen nohuse lapsega kodus ning välja ei saa. Veel eelmine nädal pidin ka kerge vihmaga õues seisma, sest Lennart tahab väga õues olla - nüüd päike sirab sinises taevas, aga õue minna ei saa. Täna juba teisipäev, aga meie istume kodus nagu vangis. Õhtul saan minna välja, aga kuna kella 17st juba pime, siis päikest ikka ei näe! Jama lugu.

Koolikatsteni ca 4 kuud

Kooliteema tõstab iga päevaga rohkem pead. (No kas on lollakamat väljendit olemas?) Paraku aga on see tõsi ja sellega tuleb arvestada. Tänane nõustamine Nordic Hotellis Karini poolt oli tõeline kingitus, kuna sain palju vajalikku teada, häid näpunäiteid ning hoiatusi. Igatahes kuuldu põhjal on meil good start ja võib märtsikuuni asja rahulikult võtta. Tähtis on see, et Georgile eelkoolis (loe: Reaalkoolis) väga meeldib ning ta saab kõigega hakkama ning on väga tubli. Mulle see kool samuti meeldib, see akadeemiline õhkkond ning poistele sobiv reaalainete süvitsi õppimine on väga meele järgi mulle. Logistiliselt on see kool samuti hea koha peal, kuigi parkimine on peavalu. Lõppkokkuvõttes pole ka Ruthil kaugelt tulla sinna, kui vaja peaks olema. Mõned asjad mida ma tahaksin Georgiga rohkem teha on: ristsõnad, arvutamine 12 piires, raamatu lugemine, sarnased hulgad ja loogikaülesanded. Annaks Jumal Georgile seda indu jätkata nii, nagu ta praegu koolisse suhtub, siis oleks palju palju muresid olemata.

***

Lennart meil räägib. Kui "rääkimine" tähendab vähemalt kahesõnaliste lausete moodustamist, siis võib öelda, et Lennart räägib ikka päris hästi, kuna tema esimene kolmesõnaline lause oli eelmisel nädalal (1a6k vanuselt siis) "Issi tõi kopa!" Nüüd ühe nädalaga on ta juba mitmeid lauseid öelnud täiesti loogilistes seosetes ja olukordades. Eelmainitud Karin kuulas Lennartit 3 kuud tagasi ja ütles, et see laps hakkab 1a8k rääkima. Aga näe hakkas 1,5k varemgi veel. Sõnu on tal nii palju, et neid ma üles enam kirjutada ammu enam ei jaksa, põhimõtteliselt ütleb ta kõik sõnad järgi, mis sa ette ütled, paljud neist oluliselt moonutamata. Georg hakkas ka vara rääkima, aga Lennart teeb talle silmad ikka ette. Üks asi on küll, milles Lennart meie neljast poisist kõige saamatum on - potil käimine. Kõik kolm vanemat on selleks vanuseks juba potil käijad või vähemalt teevad nad sinna midagi esimese panemise peale. Lennartil tuleb sinna haruharva mõni piss. No ootame veel, küll temagi õige aeg tuleb.

Lapsehoiust ja mitte-hoiust

Mida ma praegu annaks selle nimel, et mul oleks iga kell võtta lapsehoidja, kellele väiksem poeg aegajalt "visata"! Milline elukvaliteedi paranemine see oleks! Milline puhkus ja rahu ja akude laadimine! Kuidas ma tahaksin teatrisse minna, mõnele kontserdile trenni või lihtsalt spontaanselt midagi teha, ilma et peaks tunde ja päevi ja kuid ette planeerima! Ja kuidas ajab vihale see, et sellest ei saa aru inimesed, kes saavad ette teatamata tited emale pähe visata ning kes ei pea iial loobuma trennist, teatrist, sõbrannaga kohvitamisest, reisist, ...

Tahaks ära...