Õpetage mind elama! Ikka ja jälle teen ma vigu, ikka ei oska ma käituda õigesti või öelda õigeid asju! Ikka segavad mind emotsioonid, vastakad tunded, kehvad närvid ja hea mälu. Tean ju küll, kuidas peaks, aga iga jumala päev teen ma vigu, mille pärast ma põen hiljem nii et vähe pole. Valesti käitumine oma lähedastega on andestamatu, need inimenesed on mulle kallid ja armsad, miks ma siis just neile kõige sagedamini haiget oma vale käitumisega ja valede sõnadega teen. Sõnadega ilmselt kõige rohkem... On asju, mida ma õppinud olen, mille suhtes ma enam naljalt ei eksi, aga ikkagi. Olen väga pettunud endas, kaua võib aega minna, et inimene ka oma vigadest midagi õpiks. Öeldakse, et loll õpib enda vigadest, tark teiste omadest... aga kes see on, kes ei õpi ei enda ega teiste vigadest?? Mineviku armid on ikka visad kinni kasvama.. eks sinna see koer maetud ongi. Hirmud minu sees ei ole kuhugi kadunud, nad on lihtsalt uinutatud, maha rahustatud, varjusurma sunnitud... aga nad on alles. Seda näitas eriti ehedalt nii tänane kui ka eilne päev.
No comments:
Post a Comment