Esimene juubel pojal!

6 minuti pärast on homme ja homme 5 aastat tagasi hakkas Georg sündima. Selles suhtes on mul vedanud, et mõlemad lapsed on ISE tulema hakanud. Nii suurem kui ka väiksem poja on ise märku andnud, et kõhus olemisest on küll saanud. Hetkel istun üksi (lapsed magavad) kodus, väljas on 13 kraadi sooja, kui seda üldse soojaks nimetada saab ning vihma kallab lakkamatult juba ennelõunast saadik. Issikene on meil Kohtla-Järvel ja koju täna ei jõuagi. Kehvale ilmale, jubedale sibulahaisule, mis minu juustest tuleb ning väsimusele vaatamata on kuidagi mõnus olla. Jahe õhk, mis aknast tuleb, hoiab pea selge ning ärksa. Vihma hääl on mulle alati meeldinud, olen isegi plaadi ostnud, millel vihma ja äikese hääl. 5 aastat tagasi ma kuulasin seda öösiti, sest siis olid ööd kuumad... 30 kraadi oli päeval ning ega öösel kraadid kuigi palju ei langenud. Vihma häält kuulata oli kuidagi rahustav ja lohutav. Neid kahte viimast oli mul 5 aastat tagasi hädasti vaja, ka täna, 5 aastat hiljem, tulevad pisarad silma, kui sellele ajale mõtlen. Kõik oli halvasti, mis üldse halvasti olla sai. Kodu, tervis, suhted, elamine, asjad, raha... ainult laps oli imeline - väike armas olevus, kes mulle naeratuse näole tõi. Kes oli selline ime, et inimesed ei suutnud ahh'e ja ohh'e tagasi hoida. "Kui rahulik!", "Kui hea laps!", "Kui vaikne!" jne jne. Nüüd 5 aastat hiljem kuulen neidsamu ahhetusi oma noorema poja kohta. Pean end erakordselt õnnelikuks ning väljavalituks, sest kontrast nii mõnegi tuttava lapsega on pehmelt öeldes väga suur.
Georgist veel... Ma ei kahetse iialgi, et teine laps 5-aastase vahega mulle sündis, sest see, kuidas vanem laps hetkega suureks saab oli mulle paras shokk! Ma ei suutnud uskuda, et ta nii suur on... ja seda eriti just mõõtudelt. Kui Georgi pärast Lennarti sündi nägin, siis mind lausa vapustas see, millised mõõtmed olid tema peal, kätel, kehal jne. Lennart oli kuidagi "käe järgi" juba ja Georg ei sobinud kuidagi enam minu sülle ja kaissu ja... Ma ei kujutanud ette, et see mulle nii vastuvõetamatult võõras tunne saab olema. Ei julgegi kellelegi seda rääkida, nagunii ei saa sellest keegi aru.. Ma isegi ju ei saa...
5 aastat tagasi sündis mulle hea ja rahulik beebi, kelle üle olin piiritult uhke ning kes iial mulle piinlikkust ei valmistanud. Ka täna on ta hea laps enamjaolt, kes võibolla natuke liiga kõva häälega räägib ning natuke liiga sageli vaidleb ning oma tahtmist läbi üritab ajada... Aga ta on tark oma vanuse kohta, tunneb kõiki numbreid ja tähti, loeb 3-4 tähelisi sõnu kokku, arvutab 10 piires ning tunneb huvi geograafia (maad, vulkaanid, meri) ning ajaloo (nõuka-aeg, ürgaeg, dinosaurused) vastu.
Oh oleks ma ometi teadnud 5 aastat tagasi, et ma istun 5 aasta pärast oma armsas kodus Kalamajas, minu kaks poega magavad rahulikult, kallis meheke on tubli töömees ja hetkel nö komandeeringus ning mina lihtsalt naudin elu ja beebiga kodus olemist ja vihma ja sõpru ja vabadust ja X5-te (daaaaa!), siis ma ei olekski nii kohutavalt palju nutnud 5 aastat tagasi...
Täna on igatahes põhjust rõõmustada või pigem rahul olla!
Palju õnne armas pojake!

Seitse seitse

Jälle ilus kuupäev. Aasta tagasi tegime ühe õige asja ;) ja kaks aastat tagasi tegime teise õige asja.
Täna käisime Lennartiga ujumas esimest korda. Emme vaatas ja assisteeris, issi oli pojaga basseinis. Pojale vesi meeldib, esimese korra kohta oli väga tubli, lõpuks väsis siiski ära ja jäi natuke kurvaks. Siiski oli tore ujumas käia!
Georgikene on Pärnus, tal on seal väga hea olla, kuna memm on kogu aeg nüüd kodus ja ainult laste päralt. Kuuldavasti käidud tsirkuses ja kohvikus ja suvilas saunas ja... Minul on ka puhkus, kuna elu 1 lapsega on täielik puhkus ja sanatoorium, eriti veel Lennarti-suguse lapsega.
Nüüd jälgime, mis ilmataat teeb ja palume, et ta ikka armuline oleks meile. Nädala pärast vaja sünnipäeva pidada ja seda kindlasti õues. Muidu on kõik hea ja rahulik meil.

***

Pilt on noorest põdravasikast, keda nägime metsavaheliselt teel Sipast Tallinna.