Pojakesed tublid...kallid....

Lennart on 3.ndat päeva mähkmevaba.Tuli üleeile Kati juurest koju ja oli issiga 3h õues kui tuppa tulid ja issi potitada teda tahtis, siis selguski, et polegi mähkmeid all. Ööseks ikka panime mähkmed alla, aga ka terve eilne päev oli poja ilma mähkmeteta, käis Kadrioru pargis ja püksi ei tulnud midagi.
Georg sai eile karate eksamil kollase vöö. Oli katas ühe vea teinud (maha vaatanud), aga muidu oli kõik hästi ja kollane vöö on käes! Mul on südamest hea meel, et laps on leidnud endale niivõrd meelepärase spordiala, mis veel igati kasuks ka poisile tuleb. Ta on hea poiss - ja õnneks tuletas mulle üks eluline situatsioon jälle meelde, kui tähtis on see, et pere hoiaks ühte ja oleks teineteise eest väljas ning usuks ja usaldaks üksteist. Sest kui pere seda ei tee, kes siis veel? Laps peab teadma, et kodu on see koht, kuhu ta võib tulla ja mure ära rääkida ka siis, kui ta ongi mingi pahateoga hakkama saanud. Kodused ei tohi teda (emotsionaalselt) hüljata mingil juhul! Laps peab olema kindel, et kodus on ta kaitstud ja mõistetud.

Mai lõpp kohe käes!

Soojad ilmad jätkuvad, kuid Lennart sai vist külma ja köhis paar päeva. Georgil on 7 päeva veel lasteaias käia, siis algab suvepuhkus. Juuni alguses läheme koolivormi ja tekkelit ostma ning edasi läheb poja Pärnusse. Juuli lõpus on karate laager, aga muid plaane suveks pole. Minu puhkus on kahjuks alles 9.augustil ning sedagi nädalake ainult. 3 nädalat puhkust on mul võetud 1 septembrist, aga see ei ole mingi puhkus, sest ilmad on selleks ajaks juba sügisesed, laps käib koolis, kuhugi sõita ei saa ja eks need esimesed haigusedki juba liiguvad sel ajal ringi. Samas on minu kodus olemine ilmselt vajalik, kuna ka Lennart käib lasteaias ja kodus on palju tegemist sel ajal.
Lennart ei saa lutist lahti, kuid seda on väga vaja, kuna tema uni on muutunud nii häirituks ja katkendlikuks, et oleme kõik magamata tema pärast. Teine asi on see, et peaks juba olema mähkmevaba, aga sellega ei saa tegeleda, kui alles lutistki on lahti saamata. Tegeleme ühe asjaga korraga. Lõikasime lutil otsa ära ja andsime õhtul kätte. Lennart ei saanud midagi algul aru, pani suhu ja siis sai aru, et midagi valesti, sest tõmbas sealt ju õhku ainult. Vaatab, imestab, ütleb, et lutt on katki. Palun teist lutti. Ütlesime, et ei ole. Tõmbas juba sae käima, seejärel andsime talle kätte ühe teise luti, mida ta pole kunagi tahtnud, sest see on kõva ja ebamugav. Aga mis sa hing teed, kui paremat pole? Pani selle suhu ja tötsutas mõnuga hommikuni. Järgmisel päeval hakkasin rääkima, et kõik lutid lähevad varsti katki, enam pole vaja lutti. Lennart vaatas mulle otsa ja ütles: "Palandab äla! Onu mondib äla!" Lennarti kõrgeim hinnang ja parim kompliment on see, kui kui ta ütleb näiteks, et ta on issi poja või memme poja või venna poja - maal kuulsin ma, et ta on "muluniiduki poja", sest kaks päeva sisuliselt istuti väikese traktor-muruniiduki peal. Eile tegi Lennart mulle musi ja kalli ja pai ja ma ütlesin talle, et küll sa oled hell mees! Selle peale ütles Lennart, et ta on "hell lepatriinu!"
Eile ostsime SPARTA jõusaali kaardi kahepeale Ivariga - Cherry.ee müüs neid poole hinnaga. Täna lähen vataan, kuidas seal on. Ivar käib innukalt jooksmas ja orienteerumas, ilmselt sai mingi spordipisiku sellest rattamatkast endale sisse. Nii et sportlik perekond!
Loodus on imeline, ilusaim aeg on käes - rohelise toone on looduses hoomamatult palju, lilled õitsevad, päike paistab. 15-25 kraadi on sooja. Mõnus!

Kuumarekord

Ilmast, kroonika tarbeks. Eile oli Tallinnas kõigi aegade kuumarekord +26C° Lapsed olid jätkuvalt paksude fliisidega lasteaias/hoidja juures, endal samuti õhkue riidest jope seljas, lõpuks läksin ikkagi T-särgiga turule ja oli ülipalav ikkagi. Korraks näitas autos isegi +31C° kraadi ja kohe pärast seda kärgatas kõu ja müristas ja nägin taevas kaht paralleelset piksenoolt. 2 korda õhtu jooksul tuli äikesevihma, aga üllatuseks temperatuuri alla ei löönud.
Ka täna on +24C° ja ilmselt tuleb samasugune ilm. Väga mõnus ja taaskord kahetsen, et mu pisipoja sünnipäev on ajal, mil hanged on rinnuni ja aias grillida ei saa. :(
*******
Georg sai eile NÜKE sisestel karatevõistlustel medali! Minu tubli väike poiss!
Fotol kolleegi pildistatud grill-lõhe restoranist Chedi.

Terves kehas terve vaim

Kuu aega on tööl käidud. Ei ole tüdimust ega kahetsust, et kodust ära tulin. Vaba reedene päev on samuti abiks, kuid tunnen tõesti end endiselt hästi tööl ning üldjuhul mulle meeldib see, mida ma teen. Tegelen aktiivselt tervise parandamisega. Käisin kopsuarsti juures, kes avastas, et mul on 3a vanune väljaravimata hingamisteede põletik ning see mu õhupuudust ja hingamise raskusi ning turseid tekitabki. Sain antibiootikumid ja nasonexi ravi. Siis käisin veel LOR-arsti juures, kes mind kompuuter-uuringusse märtsi lõpus saadab. Lisaks võeti vereproov, millest ei leitud ühtki uut infektsiooni ning ka allergiaproov, mis osutus negatiivseks. M.O.T.T. Eile käisin trennis. Kummaline oli see, et taas avastasin, et (enda meelest) väga korraliku koormusega 55 minutit trenni tehes (3 paariminutilise puhkepausiga) ei läinud mul võhm välja ehk siis tunni möödudes avastasin kahetsusega, et teeksin veel trenni, jõudu-jaksu oli üle, aga aeg oli otsas. Pärast ujulas sinna otsa veel 4 basseinipikkust ujumise järel tundsin küll, et nüüd aitab, aga täna pole ükski lihas valus ega midagi... pole tunnetki, et eile 1,5 h oleks midagi tehtud. Hakka või uskuma, et kõige hullem ja raskem trenn on väikese lapsega päev otsa tegelemine. Käisin mõned kuud tagasi Kalevas - tegin 1h jõusaali ja 40 min ujumist - ja ei midagi erilist... imestasin juba siis. Samas ... laps kaalub 13kg... suur osa päevast on ta mul süles ning ma kõnnin vahemaid ja trepist üles-alla, tõstan teda 1,5m kõrgusse söögitooli istuma, tõstan teda autosse 1,2m kõrgusele, tõstan teda kiigele istuma 1m kõrgusele, tõstan teda poekärusse ca 1,5m kõrgusele istuma, tõstan teda pulgavoodist üle võrede sülle või maha - s.t tõstan 12kg vähemalt 1,5 m kõrgusele jälle, päevas 5x tõstan ta mähkimislaulae, mis asub 1,3m kõrgusel umbes, siis tõstan ta vanni..... jne jne vaevalt, et mul praegu situatsioonid meeldegi tulevad... mõni ime, et väikeste laste emad on tugevad nagu karud ja vastupidavad ja sitked loomad ja seda ma ei teinud mitte 1-2h, vaid hommikul kl 8st õhtu kl 21-ni ehk kokku umbes 12h päevas! Kokkuvõtlikult: väike laps on tegelikult kõige räigema koormusega trenn ehk nagu Gunnar tabavalt ja lühidalt ütles - 100 erinevat liigutust X aegadel ja sagedustel. Ja olen pidanud lubadust käia 1x kuus massööri juures. Tubli!

Foto pärit www.efektvalgus.ee

Ikka veel hoovõtt...

Ujumine? Aeroobika? Vesivõimlemine? Kepikõnd? Jõusaal? Jooks? Mõtted liiguvad, aga ass pole veel siiani liikunud, häbiasi! Pime ja märg november on käes, enamus inimesi on unised, minul aga uni ei tule. Imovane'st on paari päevaga sõltuvus, muud looduslikud tabletid ei aita, "Hea une tee" ja "Rahustav tee" mõju ei tunne, palderjanitablettidesse on kõige suurem usk - ilmselt ka sellepärast, et vene päritolu purk maksab 10,- :D

Samas olen hakkama saanud üliedukalt poja trennivahetusega - tennis on minevik ning teisipäevast on Georg Nüke Karateklubi õpilane! Ühe päevaga õnnestus mul ta vanast trennist ära võtta, uute kirjutada ning samaks päevaks oli ka trennikutse juba olemas! Vähemalt saab mu laps sporti teha ja ei kannata minu otsustusvõimetuse all.

Start on antud!

Olen oma tervise parandamise "kätte võtnud". Peale seda, kui 6-aastane küsis mu käest: "Emme, miks sul kogu aeg midagi valutab?" otsustasin, et see pole normaalne ning 35-aastaselt on seda ikka veel vara küsida. Niisiis, vastupidiselt mõne arvamusele ei läinud ma mitte arsti juurde, vaid massöör-kondiväänaja juurde. Ja õigesti tegin, sest sellesse on mul usku ja fakt on see, et mul midagi meditsiiniliselt VIGA ei ole. Kui praegu vereproov mulle tehtaks, siis tõenäoliselt see midagi eriti ei näitaks. Seega, milleks arsti juurde minna ja talle kutrma hakata, et mul on stress ja kõik kohad valutavad, kui ta ilmselt midagi teha minuga ikkagi ei oskaks. No jooksutaks natuke mööda EKG-sid ja muid eriarste, aga ma tunnen, et sellest poleks abi. Tegelikkuses on nii, nagu Aivar eile ütles - lihased on kohutavas pinges ning selletõttu on närvid nende vahele pigistatud ning see teebki haiget. Ja ma ei suutnud teda ka ära petta öeldes, et ju ma kuskil "tõmbasin ära"... Heee, ta ütles kohe, et ei see on pikema aja vältel kestnud pinge. Õigust räägid. Maksan selle eest küll ka hingehinda, aga no tervise heaks mul väga millestki kahju pole. Lisaks on mul nüüd veekuur. 1,5l puhast vett päevas, et mürgid ja muu jama välja saada. Lisaks lähen trenni, ilmselt mõnda algajate aeroobikasse, sest tahan peale trenni end pesta ja saunas käia. See on suur lisaboonus igasuguse trenni juures ja kahjuks seda ei ole peale joogatrenni ning tunnen sellest suurt puudust. Kepikõnniga pole ma ikka veel algust teinud, suvi on läbi ja vaevalt, et ma pimedal ja tuulisel ja vihmasel sügisel sellega tegeleda viitsin. Kahju küll ja häbi on ka! Jalgarattaga olen mõned korrad sõitnud, aga sellele on hooldus vaja teha ja selleks mul ka nagu aega ja tahtmist pole. Ometi on paar viimatinimetatud liikumisviisi tasuta ja vägagi kättesaadavad, aga just nendega tegelemiseks on kuidagi eriti palju tahtejõudu vaja. Vähemalt algus on tehtud ja kavatsen korralikult massaazhis käia seekord ning vett juua. USK on sellejuures kõige tähtsam ja seda mul on.