Oh jah..

Mitu päeva juba kibelen siia kirjutama, aga miski nöörib kurku ja mõtted ja äng sõnadeks ei muutu. Kui juba hoog üles võetud ja kirjutama asutud, siis selgub, et pole millestki kirjutada. Õieti kirjutada on küll, aga sellest, mis südame peal, ei saa kirjutada. Kas ma kardan seda sõnadesse panna või pole ma veel kindel, mis mu põhiliseks mureks on? Igatahes see jama, mis ümberringi toimub, ajab sita keema ja ma olen närviline ja kurb. Mul on kahju neist inimestest, kes töötuks jäävad. Mul on kahju neist inimestest, kes oma kodud kaotavad. Mul on kahju neist lastest, kes milleski süüdi pole. Mul on kahju neist noortest, kes jälle nullist alustama peavad. Mul on kahju neist vanematest, kes lastele elementaarset osta ei saa. Mul on kahju neist meestest, kes oma perekonda ülal pidada ei saa. Mul on kahju neist inimestest, kes stressi tõttu haiged on. Ma püüan olla tugev ja tänan Jumalat, et asjad on nagu nad parajasti on. Kui ma saan, siis aitan, keda vaja ja kui ma suudan, siis ma ei kaota lootust ja usku. Poleks arvanud, et meie stabiilne ja turvaline elu niivõrd habras on. Kõik on kõigile võlgu, midagi müüa ei saa, kuhu sa ka ei vaata ikka on surnud ring. M a s e n d a v. Igatahes, säilitagem rahu, tehkem tööd, hoidkem kokku (igas mõttes) ja pidagem vastu!