Olen üks suur muretseja, aga täna tegi sõbrants mulle nö silmad ette! Tema nimelt teeb strateegilisi plaane jaanuariks veebruariks, mil seagripp Eestisse jõuab ja kuna vaktsiini pole, siis on see kindel surm enamusele. Kohutav lugu iseenesest, kuid mida siis teha, kui midagi teha pole? Lapsed trennist, koolist, lasteaiast ära võtta? See tähendaks enamusele ka töölt ära tulekut, sest palju neid koduseid või kodus töötavaid inimesi ikka on?
Kuidagi imelik oli seda juttu kuulata. Istusin Georgi toas akna all kirjutuslaua taga. Päike paistis, muru oli roheline, ja seda novembris! Laps magas rahulikult kõrvaltoas, 6 päeva kestnud nohu on möödas ja mul oli hea kerge tunne. Ja siis see seagripi jutt, paanika, vaktsineerimine, laste koduarestis hoidmine.... Kahju hakkas kohe. Nagu ma talle ka ütlesin - emana saan ma temast väga hästi aru, kuid pidevalt mõelda mingite epideemiate peale, kahtlustada igat köhatust, muretseda kättesaamatu arstiabi pärast, näha igas asjas ohtu ja baktereid ja viiruseid ja nakkust... näha igas söögis keemiat, mürke ja surmalõkse... No milles asi, kallis sõbranna? Üks tobe raamatupealkiri kõlab: "Ärge muretsege, hakake elama!" Mina küll muretsen ja jään ka edaspidi muretsema, aga lausa epideemiateks igapäevaselt ei valmistu - selle asemel küpsetasin täna leiba, tegin woki ning käisin 2x Lennartiga õues. Lapsed rõõmsad ja väsinud, endale pea selge ja kõigil kõht täis.
Fotol meie magamistuba täpselt aasta tagasi Narva-Jõesuu SPA hotellis
No comments:
Post a Comment