Braxton-Hicks

Vaevlen kohutavates valudes, mida põhjustavad mulle toonused ehk Braxton-Hicks`i kokkutõmbed ehk kontraktsioonid. Kummaline on see, et kõige jubedamad valud saabuvad just öösiti, kui füüsiline aktiivsus on null. Hoian ennast piisavalt, mingit trenni ei tee, kuigi see oli alguses mul plaanis ning isegi jalutan palju vähem kui tahaksin. Füüsilist tööd ei tee, puhkusel olen juba 31.detsembrist, 4,5-aastast last ei tõsta, suurem osa päevast istun arvuti või tv ees. Päeval on asi kuidagi talutav, toonuseid on päeval ka, aga need on kuidagi talutavad, kuigi tuleb ette ka pikki ja väga valusaid toonuseid, mis kaugelt üle 10 min kestavad. Helistasin ka haiglasse ühel päeval - sealt öeldi, et üle 20 korra ööpäevas ei tohiks olla... mul on neid ilmselt ka rohkem olnud, ega ma neid lugenud pole... Aga öösel on kõik teisiti, kabuhirm on enneaegse sünnituse ees, öösel pimedas muutuvad hirmud suureks ning ahastus ja enesehaletsus on kiired peale tulema. Paljud asjad kutsuvad ägedad toonused koheselt esile, näiteks nagu ägestumine ja vihastamine, täis põis, orgasm (unustatud teema tänaseks) ning vähegi kitsad riided. Täna on 30.nädala 4.päev seega 7 nädalat oleks vaja veel pojukest enda sees kanda, siis ta võib sündida nagu tema vennakenegi 37.nädalal. Ma ei suuda muust kirjutada ega midagi muud pikalt mõelda, ainult üks prioriteet on päevast päeva - kanda laps lõpuni! Igal hommikul tänan Jumalat, et öised õudused selja taga on ning igal õhtul tänan Jumalat, et mulle ja titale on jälle üks päev õnnelikult möödas. Loen Perekoolist, kuidas rasedad sõna otseses mõttes pirtsutavad küll haigla suhtes, küll palatite suhtes, küll ei meeldi neile ämmaemandad, arstid, teinekord kritiseerivad asendeid ja tugiisikuid või nende puudumist. Häh, milline mõttetus! Olen tänulik selle eest, kui õigel ajal pojakesega kohtun ning me mõlemad terved oleme. See on kõik. Kas see toimub natuke hiljem või varem tähtajast, kas see toimub loomuliku sünnitusena või keisrilõikega - vahet pole! Minu prioriteet on üks ning kõik muu tundub liigse eputamisena. Eks mulgi ole omad eelistused, kuid täna tahan vaid seda, et tita oleks seal, kus tal kõige parem olla on niikaua, kuni ta seda vajab.

Foto: www.tarbija24.ee

Promises, promises...

Uue aasta alguses peaks ikka mõningaid lubadusi ka andma... siis oleks hea pärast lugeda ja kiita ennast või noomida, kuidas siis aasta lõpus tulemused parajasti on. Need siis minu lubadused aastaks 2008: Luban...
1) vähem aega veeta arvuti taga, eriti taunitav on pidevalt istuda Perekoolis ja Msn-is;
2) rohkem raamatuid lugeda (seda lubadust saan pidada vaid aprillikuuni, aga sinna siiski 3 kuud aega!!);
3) olla parem naine oma mehele (küll ma juba tean, milles tasuks ennast parandada!);
4) hakata uuesti tegelema joogaga (vähemalt sügisest, kui laps on pooleaastane juba);
5) saavutada aasta lõpuks raseduse-eelne kaal;
6) õppida paremini süüa tegema;
7) olla sallivam inimeste suhtes, kelle põhimõtted või eluviis on minu jaoks äärmuslikud;
8) käia rohkem õues (kui titt vähegi vankris magada tahab, siis see õnnestub hästi!);
9) olla parem ema kahele pojale (detailidesse ei lasku, aga ideaalsest emast olen veel kaugel!);
10) naeratada rohkem.

Pole üldse raskesti teostatavad lubadused, aga kuna mu elu umbes märtsi lõpust keeratakse pea peale seoses noorema poja sünniga, siis on neidki lihtsaid lubadusi päris raske täita. Kuidas sa ikka naeratad, kui oled väsimusest ja kurnatusest ümber kukkumas? Ja kui peaks sattuma selline titt, kes vankris sugugi magada ei taha, siis kuidas ma ikka üksi seal väljas käin? Jooga tundidesse saan ka minna siis, kui see 6-kuune nõustub ilma minuta 2,5h olema ja no kaalu suhtes lubadusi anda on ka muidugi väga raske... Samas neid hetki on ikkagi, mil ka naeratamine peaks õnnestuma, joogaga saab ka kodus hea tahtejõu korral tegeleda, kui see titt peakski seal vankris virisema, siis värsket õhku peab ta ikka saama ja ega ma tema virina pärast toas ikka ei istu. Kindlasti on teostatav see, et olen parem ema ja naine - seal ei ole midagi võimatut, kui vaid tervis korras oleks. Raamatuid lugeda ja kulinaarseid saavutusi teha imiku kõrvalt on muidugi keeruline, aga las siis olla siht silme ees vähemalt!