Thursday, March 25, 2010

Tagasiulatuvalt - Lennarti sünnipäev 23.märts


Lennarti sünnipäev algas öösel 39,5-kraadise palavikuga. Palavik tõusis juba eelmisel õhtul, Panadoliga läks alla ning siis kl 00:50 paiku tõusis taas meeletult kõrgele. Terve sünnipäev oli tal siis palavik, kuid kuna see oli siiski vaid 38,5, mis tema jaoks on suht vähe, siis sai sünnipäeva maha pidada ilma, et see palavik väga meid seganud oleks. Hommikul laulsime talle kõik kolmekesi, Georg oli ka üleval ja siis andsime kingituse. Laulu peale ütles Lennart, et ei taha, aga kingitus läks peale küll. Siis sai pilte tehtud ja kingitust vaadatud ja kuna emmel oli vaba päev, siis saatsime issi tööle ja olime siis päev otsa toas. Võtsime telefoni teel haletsusi ja õnnitlusi vastu ning muretsesime ja kraadisime ja magasime ka. Kell 16 läksime suure vennaga hoopis koolikatsetele, sadas lörtsi või peaaegu vihma ning oli sombune ja kole ilm. Emmel oli ka kook küpsetatud, kust Lennart korduvalt 2 küünalt ära puhus. Hilisõhtul, kui Lennart kl 23:12 kahe aastaseks sai, ta juba magas ning emme oli voodis ja vaatas kella ning meenutas kaks aastat tagasi juhunud sündmusi.

Wednesday, March 24, 2010

Kooliralli


Kõige värskemad muljed on Inglise Kolledzist. Maja annab esmamulje ja see on väga hea. Suur avar hall, kus on garderoob, pingid ootamiseks, kõrged laed ja suured aknad. Juba kooliukski on massiivne ja väärikas. Hea mulje jättis kooli direktor, kes isiklikult kõiki koolikatsetele tulijaid tervitas ja edasi juhatas. Lapsed anti 5-kaupa õpetajatele ning nad läksid edasi inglise keele katsetele. Seal õpetati lastele 6 inglisekeelset sõna. Tund pärast sõnade õppimist olid tal need meeles. Seejärel räägiti hääldusest ja paluti hääldada erinevaid silpe ja häälikuid. Tunni aja pärast leidsin poja ootamas klassiukse taga, kus ühekaupa kutsuti sisse, et vestelda eesti keele ja matemaatika teemal. Minu üllatuseks sai sinna ka lapsvanem kaasa minna. Olin kindel, et Georg mind kaasa ei soovi, aga kuna teised lapsed kõik oma emad-isad kaasa vedasid, siis mõtles temagi ümber. Viimasena viiest lapsest kutsuti meid sisse. Olin juba muretsema hakanud, sest lapsel hakkas kõht tühjaks minema ja tüdimus tuli ka juba peale. Oodata tuli klassiukse taga tund aega. Lõpuks siis olime klassis ja kaks õpetajat hakkasid teda küsitlema. Kõigepealt paluti valida, kas ta soovib teksti lugeda trükitähtedega või kirjatähtedega. Georg valis trükitähed. Luges soravalt, korra kaotas rea ära. Pärast paluti teksti järgi jutustada, kellest oli jutt ja millest see rääkis. Enam vähem oli ta kõigest aru saanud ja oskas vastata, vaid viimase küsimusega jäi hätta – ei mäletanud jutu viimast lauset ilmselt. Seejärel anti värvline pilt talle ette ja ta pidi jutustama pildi järgi, mida ta näeb. Georg jutustas 3-4 täislausega, mida ta pildil nägi. Mõte jooksis kinni tal siis, kui küsiti, mis need linnud seal vee kohal teevad. No tõesti, mis nad siis teevad!? Seejärel asus matemaatikaõpetaja teda küsitlema:
„Palju on 3+5? 11-7? 5+4?“ Ja veel paar tehet. Georg vastas kõikidele küsimustele õigesti. Seejärel oli tekstülesanne: „Klassis on 11 last, neist 6 on poisid, mitu tüdrukut on klassis?“ Georg vastas õigesti.
Seejärel öeldi:“Kuula hoolega! Vihik, pliiats, joonlaud. Mis need on?“
„Koolitarbed!“
„Kas sa oskad veel mõnda nimetada?“
„Käärid, kustukumm!“
„Väga tubli!“ ütles õpetaja.
Seejärel paluti võrrelda laeva ja lennukit. Georg ütles, et üks sõidab vees, teine taevas. Paluti midagi lisada, kuid Georg ütles, et ta ei taha midagi lisada. No ilmselt suurusi taheti võrrelda, aga samas ei öeldud midagi vihjeks a la kumb on suurem. Aga ma pole kindel.
Siis küsis taas eesti keele õpetaja, et mis sa vabal ajal teed ning Georg sai rääkida karatest, et see on võitluskunst ja ta õpib seda selleks, et ennast kaitsta. „Kas igal ajal võib karated teha?“ küsis õpetaja ning Georg ütles, et ei. Siis taheti teada, kas ta on viimasel ajal kinos või teatris käinud ning Georg rääkis, et ta käis „Jääaega“ vaatamas ja varsti läheb „Alice Imedemaal“ vaatamas. Sellega olid TIK koolikatsed läbi.

Eile käisime Gustav Adolfi Gümnaasiumis koolikatsetel ehk kooliküpsusvestlusel ja praktilistel töödel. Maja vanalinnas jättis taas unustamatu mulje, see pole kool, vaid muuseum või kirik. Imelised võlvid, ruumid, trepid, saalid, aknad ja vaated! Väga heal tasemel vastuvõtt. Lastevanemate hulgas oli Evelin Ilves ja Kätlin Maran tütardega. 5-kaupa jagati lapsed õpetajatele ning viidi klassidesse. Paraku Georgi nime ei hüütud ning meie jäime viimaseks. Õnneks sellest probleemi ei olnud – Georg liitus viimase grupiga. Lastevanematetele tehti ekskursiooni ja näidati koolimaja. Lonkisin Evelini sabas terve selle suurepärase maja läbi ning võin kinnitada, et koolimajal ja koolimajal on suur vahe! Vähem kui tunni pärast leidsin Georgi juba sealt, kust ta õpetajaga kaasa läks ning rahulolev pilk tema silmas ja kommentaar „Hehh, titekas!“ võtsid pinged maha. Muusika osas paluti rütmi koputada, laul laulda ja õpetajale järgi laulda. Teises osas pidi arvutama, joonistama ning lugema. Georgi sõnul sai ta kõigega hakkama. Mingil põhjusel Georg siiski sinna kooli minna ei taha, kas olen süüdi mina selles, kuna rääkisin kellegiga telefonis sellest koolist suhteliselt negatiivsest. Õigemini mitte koolist, vaid direktorist. Mulle jättis kool kõigele vaatamata väga hea mulje. Ikkagi Eesti vanim kool!

Eelmisel pühapäeval käisime oma armsa Reaalkooli katsetel ja seal läks väga hästi just see, et olime vara kohal, sattusime samasse klassi, kus laps on septembri kuust alates eelkoolis käinud ja isegi samasse pinki, kus ta alati istus. Ilmselt andis see palju enesekindlust talle ja mind saadeti ära öeldes:“Sa võid nüüd ära minna!“ Maja on õnnetukene, laseb vihmavett läbi ja on külm ja kulunud, kuid just selle maja kohta ütles Georg pärast esimest eelkooli tundi – siin on õppimise lõhn! Kahjuks läheb see maja remonti ning Reaalkooli algklassid hakkavad käima Liivalaia Gümnaasiumis! Milline pettumus! See on tulevik ja kas minu lapse tulevik, see selgub alles 2 nädala pärast. Tunni pärast leidsin Georgi üksi all välisukse lähedal istumas ja mind ootamas. Esialgu ehmatasin ära, et midagi on juhtunud või klassist minema saadetud, kuid ta ütles, et ta lihtsalt sai teisena kõik valmis. Üks väga raske matemaatika ülesanne oli olnud, ta polnud aru saanud, kuidas seda teha, aga pärast, kui teised ülesanded olid tehtud, siis ta oli ära tabanud, millest point oli. Ta tahab väga sinna kooli saada. Teised ülesanded olid tema sõnul lihtsad olnud. Mulle jätsid katsed hea mulje, kõik möödus pingevabalt ja kiiresti.
Enamuses koolides kordusid lapsed ja nende vanemad. Georg oli igas koolis palju tuttavaid nii lasteaiast, tennisetrennist, eelkoolist kui ka karatest. Esimese kümne minutiga oli tal Inglise Kolledzis 4 uut poissi, kellega treppidel mingeid mänge juba mängiti – hämmastav võime kiiresti sõbruneda ja sotsialiseeruda! Päritud – teadagi kellelt.
Koolist kooli kordusid samad lapsed ja samad lapsevanemad ning see annab lootust, et konkurss 1:8 on siiski suur mull ja õhku täis.
Ühelt lapsevanemalt TIKi koridoris kuulsin, et Prantsuse Lütseumi katsed olid kõige halvemini korraldatud. 500 last korraga oli kohale kutsutud, midagi kuulda üldisest lärmist ei olnud ja aeg läks ka tohutult.
Ühed katsed on veel ees. 7.aprill käime veel 21.Koolis, kuigi 2 päeva varem oleme teada saanud nii GAG kui ka TIK tulemused. Ootan huviga.
Pilt on siit www.teadus.ee

Monday, March 22, 2010

Kevad 2010


Lennart käis 1 päeva Kati juures ning täna koju tulles oli tal jälle 38,8 palavik. Andsin Panadoli, siis magas 30 minutit ning seejärel oli 39,1 kraadi palavikku. Nutt ei aita. Proovitud. Ootame ja palvetame ja loodame.
Georgil on koolikatsete aeg, õnneks talle meeldib ja ta tahab neis osaleda - see on ärev, aga samas ka põnev aeg. Ilm on ilus, päike paistab, mis viga koole mööda käia ja end proovile panna. Laps on rahul, ometi saab arvutada ja nuputada ja mõistatada ja kirjutada ja vastata. Selline ta on - minu tubli Georg! Naabrinaise arvates dresseeritud ahv. Ongi minu väike ahvike! Ainult, et dresseerinud on tema mind rohkem, kui mina teda!

Monday, March 15, 2010

Ikka solk-vesi-puud


Järjekordsed haiguspäevad on möödas. Algas Georgi jubeda köha-nohuga, korra oli väike palavik ka, aga rohkem ei midagi. Saatsime küll Georgi Kati juurde reedel (5.märts), et ei puutuks haige vennaga kokku, aga kohe, kui Kati juurest reedel tuli, oli selge, et midagi päästa pole õnnestunud ja juba õhtul oli nohu ka. Laupäeval tekkis väike 37,3 palavik ja see kestis kuni laupäevani (13.märts). Kuna nohu oli vesine ja läbipaistev kogu selle aja ja tavapärasest jonnis ka rohkem, siis hakkasin kahtlustama purihammaste tulekut. Ilmselt nii ongi, kuigi need hambad tulevad aeglaselt ja midagi näha endiselt pole. Hammaste tuleku ajal on laps nagunii vastuvõtlikum haigustele ka, eks ta mingi väikse viiruse sai ikka peale ka.
Kaalusime lapsi üle pika aja: Georg on 20,4kg ja Lennart 12,2kg.
Mina tahaks muidugi kaebelda ja nutta, kui raske mul on, aga tegelt pole häda midagi, eelmisel nädalal hoidis 3 päeva Märjamaa vanaisa lapsi ja homme tuleb ema - minu jaoks suur luksus. Paar ootamatut laekumist on rahalise seisu ka heaks teinud ja tervis on ka päris ok. Töö on hetkel selline koht, kus ma päriselt puhkan. Tõeliselt puhkan! Mul on palju tööd, asendan puhkajaid ja haigeid, aga ma puhkan siin tõesti. Järelduste tegemisega ma ei kiirustaks, lihtsalt haigused ja jonniv laps jm asjad on koduse õhkkonna teinud närviliseks. Mööduv nähtus. Põhiline, et päike paistab palju viimasel ajal.
Pilt on pärit siit www.art.com ja pildil on Madame Monet and Her Son