Ohoo, vahepeal on märkamatult saabunud aprill! Märts läks kuidagi eriti kiiresti. Alles ma kirjutasin siin, et kevadkuu kevadkuu... Nüüd on lehekuu käes. 1.aprillil käis Lennart esimest korda õues omal jalal. Talle väga meeldis ja mina olin ka rahul, kuna need hommikud enne magama minekut olid parajalt tüütud aegaajalt. Õues laps on rõõmus ja tegus ja, mis peamine, väsib kiiresti. Ainult see enne lõunaund söömine on nüüd minu jaoks küsimärk - ma ei saa ju ometi teda jäädagi õues pudelist toitma!
Eile kohtusin taas oma töökaaslastega, mis oli meeldiv vaheldus argipäevale. Tööisu tuli jälle hetkeks tagasi, aga lahkus siis taas. Ilusate ilmade saabumisega lähevad töömõtted ilmselt pikaks ajaks peitu. Täna pikutasin oma aia grillnurga pingi peal, vaatasin sini-sinist taevast, kirsipuu oksi ja päikest ning imelikke liikuvaid kepikesi silmamuna peal ning mõtlesin mitu kuud ma sellest unistanud olen. Ma näen nimelt alati lahtiste silmadega taevast vaadates selliseid väikseid kõveraid kepikesi, millel on mõned ringid nagu liigendkohtadeks. Nad liiguvad ilmselt mu klaasjal silmamunal koos vedelikuga, sest kui ma silmamuna liigutan, siis nad vahetavad suunda või kiirendavad oma liikumist. No kas on juba mõnel süda pahaks läinud?
Elul ON teine kvaliteet kui päike paistab ja ilm on soe. Meeleolu muutus on silmaga näha ning energiaküllus on käega katsutav. Erilist kevadväsimustki pole sel aastal tuvastanud. No kuidas saakski, kui ma ärkan hommikuti kell 8:15?
Täna siis reede, kaks päeva veel, kui Jumal annab...
No comments:
Post a Comment