Viimane sissekanne sellesse aastasse. Istun nohuse lapsega kodus. Väljas on tohutud lumehanged ja koguaeg sajab juurde. Tallinnas lund ära ei viida, lihtsalt lükatakse laiali suurtesse läbitamatutesse hangedesse, millest ei pääse läbi ei jalakäijad ega autod. Ema käis Hiiul ja sai vastuseks, et vähki ei ole ja vähki ei tule. Küll aga on magu halvas seisukorras ning hapusid asju süüa ei tohi. Suur kergendus, kuigi ma uskunud, et seal midagi halvaloomulist on. Muret oli, aga sisetunne ei valetanud seekord. Georg tuleb täna Pärnust koju. Ivaril on viimane tööpäev. Lennarti nohu on taandumas. Tahaks õue minna, mulle hullult meeldib lund kaevata... Mingi õhupuuduse hoog oli jälle, nohu pole, aga nina on kinni, hingata ei saa, igat kuupmillimeetrit õhku tõmba kopsudesse lausa jõuga. See toob kaasa teatava paanikahoo, see omakorda teadagi mis... Peaks uuel aastal siiski allergoloogi juurde minema, see pole normaalne olukord. Kuigi mul on endal diagnoos olemas nagu ikka, paraku see mind ei aita. Homne päev on tavaline päev, aga loodan, et Ivar on kodus ja ma saan natuke toimetada ilma last hoidmata. Olen kuidagi liimist lahti ja tahaks väga veidi endale aega võtta ning tasakaalu leida. Hea, et jätkus mõistust homseks erilisi plaane mitte teha! Mees on mul ikka workoholic, sellega on ka vahel raske leppida, kuigi vastupidine variant oleks ja oli sadu kordi hullem. Inimene pole kunagi rahul olemasolevaga. Head, rahulikku, turvalist ja tervislikku aasta lõppu!
No comments:
Post a Comment