Hommikul on nii külm, et hambad plagisevad ja käed külmetavad. Surusin käed sügavale trenchcoat’i taskusse, et natukenegi sooja saada. G. on Pärnus olnud, aga eile tuli korraks koju memmega ja kuigi ma teda igatsesin väga ja tahtsin temaga koos olla, ei suutnud ma aega talle pühendada, sest Lennart oli palavikus ja mingil põhjusel ta jalga maha ei tahtnud panna, kaebas valu ja aevastas samuti pidevalt. Siis tuli väga halva ajastusega kõne mulle, mis mind samuti närvi ajas ja nii lõppeski meie kauaoodatud päev selliselt, et pidin poja peale häält tõestma, kuna ta ei kuulanud juba kolm korda öeldud nõuet oma mänguasjad kokku korjata. Siiani muidugi süümekad ja halb olla sellest.
Täna tundsin kui väga vajan ma stabiilsust ja rutiini oma elus! Töö on selles suhtes üks tänuväärt asi - mu kaalukesed lähevad kohe paika, kui saabun tööle ning saan rahulikult tööd teha või lihtsalt omi mõtteid mõelda. Kui on suht lihtsad arved, siis kuulan töö ajal Vikerraadiost järjejuttu või Raadio 2-st Rahva Oma Kaitset. Vahel jõuan lõuna ajal shoppama või lihtsalt jalutan paar tänavat. Mõnikord on kodust söök kaasas, sagedamini toon Kaubamajast, aga vahel käin kuskil läheduses söömas.
Pole midagi paremat stabiilussest ja rutiinist, kus lapsed on terved, mees tuleb koju, raha tiksub arvele ja töö ootab.
Pilt on telekavast, Lammas Shaun on minu pojakese suur lemmik!
No comments:
Post a Comment