Järg "Ehmatusele"

Eile, 1.mai päeval kl 14 tõusis Lennul taas palavik 38,7. Õhtul kl 28 ajal jälle ning öösel vastu 2.maid oli tal samuti kl 4 paiku palavik. Täna, 2.mai päeval jälle kl 14 palavik 39,8. Helistasin Lastehaigla arstile (dr.Nurm) koju või kus iganes ta oma mobiiliga oli ning rääkisin talle meie uuest haigushoost. Ta ütles, et sellel paragripil pidavatki olema kaks palaviku sakki. Nii ta täpselt ütleski. Oli palavik ja siis kadus ning nüüd on jälle palavik. Arvas, et kui laps palavikuhoogude vahel ringi jookseb, siis pole hullu midagi ning alati on võimalik Lastehaiglasse tagasi minna, teha uued analüüsid ning saada teada, kas on midagi halvemaks läinud. Hetkel me haiglasse ei lähe, ootame ja vaatame, kas palavik taandub. Arstile tundus, et see on selle paragripi loomulik kulg.

Ilmselt järgneb...

3.mai: Palavik tõusis õhtul kl 19 jälle 39 kraadini, öö möödus rahulikul, palavikku ei tulnud.

Foto: http://www.potterybarnkids.com/

Ehmatus

Teisipäeval panin Lennu õue magama. Napilt tunni pärast hakkas ta nutma ning ma käisin teda kiigutamas lootes, et ta jääb uuesti magama. Jäi küll vaikseks, aga magama ei jäänud. Jätsin ta õue, sest mul oli tuhat toimetust pooleli ja arvasin, et küllap ta uinub taas. Aga ei läinud 20 minutitki, kui ta uuesti nutma hakkas. Beebimonitorist kuulsin sellist virilat nuttu, mis vahel vaibus ning siis ta "hüüdis" mind taas. Läksin siis varsti välja, kuna arvasin, et ta on liiga soojalt riides ja ilmselt tal uni seetõttu enam ei tule. Nii oligi - võtsin lapse kärust sülle ja... ta oli tohutult tuline. Esimese hooga arvasin, et ta on lihtsalt ülekuumenenud. Väljas oli 20 kraadi sooja, kuid tal oli õhukese kombe alla pikkade käistega body ning sukapüksid. Tule taevas appi, mul on kaks last ja ma ei oska ikka veel beebit õues magamiseks riietada!! Tõin ta tuppa, võtsin ta body väele, kuid ta oli ikka väga kahtlaselt tuline ning nuttis. Panin kraadiklaasi alla ning varsti elavhõbedaga kraadiklaasi vaadates ... vaat siit maalt kaob mul selge pilt eest ja mälu ära. No mulle tundus, et seal kraadiklaasil oli vähemalt 45 ees. (Jah, mitu päeva hiljem selgus, et sellist numbrit polegi kraadiklaasil, aga sel hetkel.. ) Läksin paanikasse, jooksin laps süles trepist alla, võtsin tal ära mähkme ja body, panin ta pikali jaheda nahkdiivani peale. Helistasin emale ja mehele, hüüdsin midagi neile röökides telefoni, samal ajal panin paracetamoli küünla ning tegin märjaks käterätiku, et last ülehõõruda. Vaene lapseke röökis muidugi kohutavalt! Siis helistasin kiirabi, rääkisin nendega nutuselt, kuid rahulikult. Mind ühendati lastearstiga, kuid saadeti masin teele. Kiirabi tuli ca 15 minutiga. Kaks lahket kiirabinaisarsti tegid Lennukesele süsti ning siis me kraadisime teda taas. Palavik oli 39,8. Siis tegi kiirabiarst ettepaneku nendega koos haiglasse sõita. Panin asjad kokku ja sõitsime kiirabiautos Lastehaiglasse. Seal vaatas Lennu kõrvu LOR-arst dr.Glimonov ja seejärel pediaater dr.Gill, kes ta ka haiglasse sisse jättis. Kurk oli punane, aga kopsud puhtad ning vaja oli teha analüüse. Samal ajal jõudis ka murest murtud Ivar kohale. Lennule pandi kanüül kätte, võeti verd ning seejärel võeti uriiniproov. Uriiniproov oli korras, veres oli leukotsüüte liiga palju. Järgmisel päeval võeti ninast külv. Nii me siis olimegi seal kahekesi haiglas neljapäevani, mil tehti veel üks vereproov ning siis lasi lastearst dr.Nurm meid koju. Kaasa andis diagnoosi "paragripp". Vot selline õudne lugu. Kodus täna vaatasin, et kraadiklaasil lõpeb skaala 42-ga, seega võis see palavik olla 40,5 või isegi 41,5. Igatahes sellist shokki ja närvivapustust, nagu ma 2 päeva tagasi läbi elasin, ei mäleta teist sestsaadik, kui 3-kuuse Georgiga Lastehaiglasse sattusin.

Tänan Lastehaigla personali, kiirabiarste, 112 vastajat, Ivarit ning Jumalat!

Foto: www.potterybarnkids.com

Esimene grill

Esimene grill tehtud aias, küll naabrinaise poolt ja algatusel, aga ikkagi. Mõlemad lapsed said osa võtta. +12 kraadi sooja oli ja päike paistis. Lennart käis sõbra 1a sünnipäeval ja oli real party animal! :D

bytheway, sajas (100.) postitus!

1 aasta ja 1 kuu

Väike pojake sai 1 aasta ja 1-kuuseks, palju õnne sulle väikemees, emme-issi tubli poja, kallis armas näoke, vapper linnupoeg. Täna sai perearsti juures vaktsiinisüsti, ei teinud piuksugi samal ajal, kui suur venna silmad-kõrvad kattis ja hirmust issi selja taha varju puges. Ta on kõva pahanduse tegija, vastuvaidleja ja üldse üks sõnakuulmatu jõmpsikas. Teinekord jälle teeb ilusti, mis palutakse, ei roni trepist üles ja läheb ära tv juurest ning ei katsu lille. Kaalus ca 10kg ning on 77cm pikk. Sööb hästi ja magama on ka paremini hakanud (ca 2h45min). 8 hammast on suus ja räägib lahedalt mobiiltelefoniga. Tahab ronida igale poole ning õues toimetab ka palju. Ei tee midagi potti, aga aega on veel selle kiire asjaga. Suurim rõõm on venna nägemine, on suht suur emmekas, aga jonnituju on ka kõige rohkem emme juuresolekuga seotud. Issiga on pai laps nagu alati.

Tegin täna leiba teist korda, palju muretumalt järgisin retsepti, põhimõtteliselt tegin peast, ilma mikserita, ümmarguses küpsetuskausis ja välja tuli superhea, ilus ja vähemalt 10cm kõrge.

Foto: www.potterybarnkids.com Nutt tuleb peale, kui selliseid shoppamisvõimalusi näed...

Hirm põhjustab vigu

Õpetage mind elama! Ikka ja jälle teen ma vigu, ikka ei oska ma käituda õigesti või öelda õigeid asju! Ikka segavad mind emotsioonid, vastakad tunded, kehvad närvid ja hea mälu. Tean ju küll, kuidas peaks, aga iga jumala päev teen ma vigu, mille pärast ma põen hiljem nii et vähe pole. Valesti käitumine oma lähedastega on andestamatu, need inimenesed on mulle kallid ja armsad, miks ma siis just neile kõige sagedamini haiget oma vale käitumisega ja valede sõnadega teen. Sõnadega ilmselt kõige rohkem... On asju, mida ma õppinud olen, mille suhtes ma enam naljalt ei eksi, aga ikkagi. Olen väga pettunud endas, kaua võib aega minna, et inimene ka oma vigadest midagi õpiks. Öeldakse, et loll õpib enda vigadest, tark teiste omadest... aga kes see on, kes ei õpi ei enda ega teiste vigadest?? Mineviku armid on ikka visad kinni kasvama.. eks sinna see koer maetud ongi. Hirmud minu sees ei ole kuhugi kadunud, nad on lihtsalt uinutatud, maha rahustatud, varjusurma sunnitud... aga nad on alles. Seda näitas eriti ehedalt nii tänane kui ka eilne päev.

Palavikuviirus

Neljapäeval kl 14 tõusis Lennartil palavik 39,8 ning paracetamoli küünlaga langes palavik kella 17 ks. Kell 21 tõusis taas kõrge palavik ning Lennart sai teist korda paracetamoli. Öösel kl 4 tõusis kolmandat korda palavik ning kolmandat korda pidin panema paracetamoli küünla. Praegu on kl 15 ja palavikku tõusnud ei ole. Hommikul sõi hirsiputru maasikamoosiga ning jõi mustikamehu. Nüüd sai kõrvitsa-riisi-piima ning jäi 14:10 magama.

Magas 2,5 tundi ehk kuni 16:40, sellest viimane pool minu süles. Sõi õige vähe putru, jõi jogurtijooki ning kell 18:00 hakkas taas palavik tõusma.
Foto on tehtud vastasmajast 5-aastase venna poolt

Mees ja munad

Ma lihtsalt pean selle pildi siia panema, kuigi oma kodus kahjuks mune ei värvinud. Hoopis käisime üle 1,5a väljas Ivariga. Teatris ja restoranis, nagu eakatele inimestele sobiv ja kohane. Ööklubi oli suletud ja mujale ei viitsinud minna. Olen ikka võõrdunud neist käimistest küll, aga tore oli ikkagi. Oma meest nägin ka teises valguses ja varjus. Väga meeldiv inimene paistis... :D Õnneks saab varsti korrata seda kahekesi minekut, sest sõbrakesel on sünnipäev ja siis oleme kindlalt pikalt väljas ning kes teab, äkki astume ööklubbi ka sisse. Igatahes teatris olla oli kõige lahedam, Jan tegi nalja ja naerda sai pisarateni. Restoran oli inimtühi, sellest oli kahju, kuid toit maitses imehea. Sõin: GRILLITUD VUTIFILEE, KÖÖGIVILJA-LEHTTAIGNA RULL, PEEDIRIIS, BEARNAISE KASTE, Ivar sõi MUSTIKA MOPIGA GLASEERITUD SEASISEFILEE, KARTULI-KRUUBI PUDER, KAALIKA-PORGANDI HALUD, ÕUNA-SIIDRIKASTE, desserdiks valis Ivar majakoogi ning mina KEVADINE TOORJUUSTU-VÄRSKE KURGI KOOK VAARIKAKASTMEGA. Söök oli fantastiline. Kahju ainult, et seal inimesi ei juhtunud olema - tunnen rahva seas olekust puudust. Ivar oli koha valinud ja ma ei tahtnud pirtsutama hakata või midagi muud oma peaga valida. Kokkuvõttes oli mõnus. Ja siis me sõitsime veel trammiga. Seegi oli mõnes mõttes elamus, ekstreem... Kuigi hämmastav siiski, kui kallis see lõbu on! Kahekesi 3 otsa trammiga sõitmist maksis 92,- krooni... vahemaad polnud ollagi. Hakkasin mõtlema, et kas mul lasteaeda lapsele järgi minna oleks odavam autoga või trammiga? Esialgu sain vastuseks: autoga :( Kusjuures mul ei ole väga väike ja ökonoomne auto! Pärnus oli lahe nagu alati. Sai õe maja üle vaadatud, kosmeetiku juures käidud, uut kaubamaja vaadataud, õega kohvikus ja saunas ja jalutamas käidud. Kõik kohustuslikud asjad tehtud. Lapsi ja kära palju, aega vähe nagu alati.

No ja siis ma küpsetasin veel päris juuretisest leiba, aga sellest ma rohkem ei kilkaks siin juuresolevalt pildilt nähtaval põhjusel.

Kolm kallist

Kuidas ma küll hakkama sain ilma Ivarita? Ja näed sain! Ja väga hästi sain. Nüüd on nii, et kui Ivar on 2 päeva ära, siis on sos juba lahti. Kõik käib üle jõu. Õhtuks on nutumaik suus. Ei jaksa seda ega teist. Kas tõesti on ta mu nii ära hellitanud hoides lapsi? Ilmelt küll, sest kodutöödes ma temast väga suurt puudust ei tunne - vastupidi, kodu on rohkem korras, kui Ivar on ära. Söögitegemises ta ka õlga suurt alla ei pane. Jah, ikka laste hoidmine, nendega tegelemine, hoolitsemine. Seda teeb ta külla palju ja hästi. Enne ei saa inimene aru kui hea tal on, kui ta sellest ilma jääb. Nii see on. Õnneks pole ilma, aga ka juba 2 päeva "ilma" ja kohe tunned, kuidas kellegi käed on puudu. Masendav, kuidas inimene harjub heaga, kui kiiresti. Mina vähemalt ei unusta seda, et olnud ka teisiti. Mõni unustab... teeb näo, nagu oleks alati elu nii hea olnud. Ja ometi polnud elul vigagi, kui ma üksi lapsega elasin. Nüüd on juuksed peas püsti, kui pean üksi toime tulema. Oh, kui hea, et ta ikka olemas on ja et ta nii väga neid lapsi armastab ja hoiab. Olgu need kodutööd siis minu õlgadel rohkem ja söögitegu ka mind ei häiri nii väga. Lastega tegelemine isa poolt on ikka kõige suurem ja tähtsam asi. Paljud pole seda tundnud, nõuka-aja lapsed just eriti.

***

Georgikene.... oh sa mu väike sõbrake, minu tilluke mehike, armas väike pojake... Mis ma sinuta teeks, mu kallis? Parim sõber oled mul, tõsiselt! Olen su vastu sageli ülekohtune. Paha tunne on pärast... Täna ületasid jälle ennast minu silmis - kiigutasid vennakest magama, mängisid temaga reisivoodis, kui ma telefoniga rääkisin ja dushi all olin. Jumal, kuidas sa seda vennakest armastad! Kuidas sa keelitad teda tasa olema, kui näed mind närvi minemas... Kuidas sa võtad vastutuse, mida tegelikult sa kandma ei peaks! Kuidas sa kaitsed ja õigustad seda väikest sita-aadut, kes ikka ja jälle mõne pahandusega hakkama saab! Kuidas sa nuttes mulle seletad, et "ta on ju väike veel!" See empaatiavõime, mis temal on... ! See on laps, kes on alati eriline olnud ja ta on seda tänini. See hingesugulus, see side, mis meie vahel on... see on eriline. Lennart on rohkem nagu Ivari laps, kuigi otsata armas mulle samuti. Aga Georg - tema on minu ingel, minu päästja, minu südametunnistus.

Kiidan siin oma kaht meest... no kuidas ma kolmandatki mainimata saan jätta? Lennu ka on ju emme kalli! Lennu ka on aimas. Lennu ka tubli mees. Vahel, kui ta omaette toimetab, siis teeb südame alt soojaks. Tema naer, tema energia, tema power - see on nakatav ja väsimatu. Ja ta on niii ilus! See nina ja suuke.. need kurvad tõsised silmad! Selline ilus beebi! Tugev ja jõuline isiksus. Georg oli ca 2 aastane, kui esimest korda selgeid jonni ilminguid nägin - Lennart tegi juba 11-kuuselt selliseid dramaatilisi zheste. Vot see on mees! "Lükkan mäge käpaga, mägi hakkab liikuma!" See on Lennarti moto. Teine on tal veel: "Sinna aeda pean ma nii või teisiti pääsema!" Amen!

Minu kolm kallist. Ei saa ma läbi ei ühe ega teise ega kolmandata.

Haiglas

See sissekanne tuleb eriline. Kirjutan seda Lastehaiglas palatis. WIFIt siin pole, kirjutan Wordi. Parem ongi, et internetti pole, kuna imelik oleks last operatsioonilt oodata, ise internetis chattides. Oleme Georgiga lastehaiglas, kus parajasti sel kellaajal tehakse Georgile adenoidioperatsiooni. Palat on suur, päikesepoolne ning siin on 4 suurt voodit ning üks pulgavoodi. Meie hõivasime Georgiga kohe kaks voodit endale, aga pärast selgus, et need hoitakse vaid lastele. Emadele on mõeldud välivoodid. Eks näis.
Algas kõik nii, et tulime kell 8 haiglasse ning meie pettumuseks pidime tegema uue vereproovi, kuna eelmises oli leukotsüüte 4,9 (norm 6-13). Sai ju Georgile lubatud, et enam teda ei torgita, aga no mis teha. Aeg, mil ootasime vereproovi tulemust, oli kõige pikem ja raskem tänases päevas. Tegelikult kestis see veidi üle poole tunni. Mõtlesin, et kui see op nüüd ära jääb, siis uuesti ma seda ette võtnud enam polekski. Siis oleks tõesti uskunud, et saatus takistab seda operatsiooni. Seejärel saabus dr.Lüüs ning hüüdis juba kaugelt 6,0. Issand, milline kergendus see oli! Läksime garderoobi ning seejärel palatisse. Palatis on tv, wc ja dush ning 4 suurt akent. Opi ajal ma närvis polnud, käisin kohvikus söömas ning rääkisin palatis 3a lapse emaga juttu.
Kui Georgike intensiivist ära toodi, läks jama lahti – ta sonis, nuttis, magas, kurtis kurguvalu ja seda kõike vahelduva eduga umbes 20 sekundiliste tsüklikena. Tund aega oli asi hull, seejärel andsin talle üle LEGO karbikese, mis talle isegi naeratuse näole tõi. Tasapisi nutt kadus ning kurtmine valusa kurgu üle muutus harvemaks. Umbes 1,5h möödudes tuli arst, ütles, et olid olnud suured adenoidid, kuid väiksemad kui sama palati kahel tüdrukul ning kiitis Georgi käitumist ja rääkis veel, kuidas Georg oli armsalt oma vennakesest rääkinud. Seejärel sõi Georg juba jäätist ning jõi vett. Kui õde süstis kanüüli mingit rohtu, siis läks Georg järsku näost valgeks nagu lubi ning hakkas uuesti iiveldama. Veidi pikali olnuna, kosus ta kiiresti ning hakkas taas mängima. Siis aga ütles, et ta on väsinud ja jäi silmapilkselt magama. Kahjuks hakkasime varsti kolima kõrva-nina-kurgu osakonnast kirurgia osakonda, et nakkusohtu vähendada. Haigeid palavikus lapsi pidi nii palju olema, et kõik tuleb ära mahutada. Meie palati 3 last on ainsana terved. Nii ma siis pidin seda ligi 20-kilost last süles tassima, et korrus kõrgemale uude palatisse minna.
Nüüd on õhtu juba käes, kell on 18:15. Kell 19:00 on õhtusöök, seejärel vaatame tv-d, dvd-d, loeme raamatuid, käime pesemas ning kl 21:00 ongi öörahu siin majas.

Ootamatu aprill

Ohoo, vahepeal on märkamatult saabunud aprill! Märts läks kuidagi eriti kiiresti. Alles ma kirjutasin siin, et kevadkuu kevadkuu... Nüüd on lehekuu käes. 1.aprillil käis Lennart esimest korda õues omal jalal. Talle väga meeldis ja mina olin ka rahul, kuna need hommikud enne magama minekut olid parajalt tüütud aegaajalt. Õues laps on rõõmus ja tegus ja, mis peamine, väsib kiiresti. Ainult see enne lõunaund söömine on nüüd minu jaoks küsimärk - ma ei saa ju ometi teda jäädagi õues pudelist toitma!

Eile kohtusin taas oma töökaaslastega, mis oli meeldiv vaheldus argipäevale. Tööisu tuli jälle hetkeks tagasi, aga lahkus siis taas. Ilusate ilmade saabumisega lähevad töömõtted ilmselt pikaks ajaks peitu. Täna pikutasin oma aia grillnurga pingi peal, vaatasin sini-sinist taevast, kirsipuu oksi ja päikest ning imelikke liikuvaid kepikesi silmamuna peal ning mõtlesin mitu kuud ma sellest unistanud olen. Ma näen nimelt alati lahtiste silmadega taevast vaadates selliseid väikseid kõveraid kepikesi, millel on mõned ringid nagu liigendkohtadeks. Nad liiguvad ilmselt mu klaasjal silmamunal koos vedelikuga, sest kui ma silmamuna liigutan, siis nad vahetavad suunda või kiirendavad oma liikumist. No kas on juba mõnel süda pahaks läinud?

Elul ON teine kvaliteet kui päike paistab ja ilm on soe. Meeleolu muutus on silmaga näha ning energiaküllus on käega katsutav. Erilist kevadväsimustki pole sel aastal tuvastanud. No kuidas saakski, kui ma ärkan hommikuti kell 8:15?

Täna siis reede, kaks päeva veel, kui Jumal annab...

Hakitud mõtted

Elu läheb omasoodu edasi, meie pere pidustused on selleks korraks peaaegu möödas. Homme teeme väikse koosolemise Georgi ristiema perega ja siis on lõbu taas teiste pidudel käia. Täna tegin sidruni-kohupiima kooki, mis tuli välja täitsa maitsev, kuid nagu ikka minu asjadel - kaubanduslikku välimust eriti pole. Siiski ilmselt pakun seda homme sõbrannale, loodame, et ta oskab hinnata minu ponnistusi. Peaks veel interneti kokaraamatust vaatama, mida neile pakkuda. Omal ideid pole.

Olen endiselt kahe lapsega kodus, praegu olukord muutusteta, ootame, palume Taevaisa ja loodame. Kahtlustan, et ilma Georgita pole harjunud enam ei mina ega ka Lennart (töö)päevi veetma. Georgil on hädasti vaja lasteaeda ja sõpru, sest ta on sotsiaalne laps ning vajab omavanustega suhtlemist.

Mulle tohutult meeldib siit blogist vaadata oma aastataguseid postitusi, sest huvitav on vaadata, mida ma tegin samal ajal aasta tagasi. Ka on mulle alati meeldinud oma vanu märkmikke ja kalendreid vaadata. Ilmselt see näitab seda, et mulle meeldib tagasi minevikku pilk heita. Hea meelega heidaks ka tulevikku pilgu, aga pole võimalik. Peas mingid pildid liiguvad juba, aga kas minu peas olevad pildid lähevad kokku reaalse eluga aastal 2010? Sellest töövärgist olen varem ka kirjutanud - ilmselt ilmub sõna "töö" siia sissekandesse üha sagedamini.

Aga muidu on kõik ok, kevad tuleb iga sammuga lähemale (kuigi hetkel sajab vihma ja hommikul oli lumetuisk ja öösel lubas -13 kraadi külma). Ikkagi, ikkagi... Kalendris on ikkagi kohe aprill ja see on lehekuu ja lume sulamine ja teisiti ei ole mõeldav.

Täna öösel keerame kella - see on see nõme kellakeeramine - tund aega edasi. Mul on lihtne kellakeeramisi meeles pidada: kevad on hea, kellakeeramine nõme (edasi) ning sügis on nõme, kuid kellakeeramine hea (tagasi). Primitiivne. Ehk siis läheb jälle varem pimedaks. Just oleme jõudnud rõõmustada valgete hommikute ja pikkade valgete õhtute üle, kui algab taas pimendamine. Mitte linnavalitsuse pimendamine, mis nüüd lõppes, vaid ma ei teagi kelle vahel kokku lepitud pimendamine. Energia säästmiseks - nii seda kunagi põhjendati.

Mõtted on hakitud nagu mu elugi - millega püsivalt ja pikema kontsentratsiooniga tegeleda ei saa. Kõik toimingud võib iga kell katkestada ühe väikemehe püksi tehtud kaka või ärkamine lõunaunest, sülle tahtmine või kisa mängunurgast.

Foto on teinud minu 5-aastane poeg.

1-aastane Lennart

Täna on minu väikse poja sünnipäev. Pereringis pidu toimus laupäeval, täna oli sõber Gunnar külas ja sõime torti ning sõime võileibu ja jõime kohvi ja veini. Lennuke on pisike ja ei saa aru külalistest ega eriti kingitustest, kuid uued asjad on huvitavad ikka. 5-aastane on muidugi pidevalt solvunud, kuna tema tahab just Lennarti uute kingitustega mängida, kuigi suure poisi mänguasju on tuba täis. Isegi Georgi valitud kingitus Lennartile oli tegelikult kindla suunitlusega ise sellega mängida. Laupäeval pakkusin ahjulõhet, riisi ning magusaks oli tellitud kringel ja Puhhi tort. Kõige rohkem ootas Lennu aastaseks saamist muidugi Georg, kes luges päevi ja nädalaid. Imelik küll, et mul enam beebit pole, kelle vanust kuudes arvutada. Alles see oli, kui Ivar aknast lärmavatele noorukitele hüüdis, et olge vait, siin on 8-päevane laps, kes magada tahab. Lugesin täna oma peaaegu aasta tagust postitust Lennu sünni kohta ja ikka veel hakkas pisar silma tulema. Aasta oli aga kindlasti kergem, kui kogu rasedusaeg kokku. Aasta läks ka palju kiiremini kui Georgiga esimesed 1,5 aastat. Kui ma mõtlema hakkan s iis mulle tundubki, et mul oli umbes poole kergem või isegi 60% kergem umbes. Jah, kui lapsel on selline Isa nagu Ivar seda on, siis pole muidugi mingi ime ka, et ma end peaaegu üleliigsena aegajalt tunnen - seda kõige paremas tähenduses. Ta saab lihtsalt nii hästi lapsega hakkama. Kui ta muudes kodustes asjades võib eht mehelikult saamatu olla, siis lapsega seonduvates asjades on ta 100% pädev. Kui palju ma Lennartit unele kiigutanud olen? Võibolla 20x... Palju ma seda Georgiga tegin? Ca 200x ilmselt. Kartsin Lennartit oodates, et kuidas ma teda sama palju armastama suudan hakata, kui ma Georgi armastan... Oh mind küll! Otse loomulikult armastan ma seda väikest näokest sama palju kui Georgi omal ajal. Kuigi jah - selline erakordne side, mis mul oli tol ajal Georgiga... seda ilmselt Lennartiga pole tekkinud. Georg oli ainult minu oma, me olime kahekesi, lootsime vaid teineteisele, usaldasime teineteist, aitasime teineteist. Georg oli ka haigem laps kuni aastaseks saamiseni ning temaga oli mõnes mõttes kergem, sest ta oli natuke iseseisvam ja vaiksem ka kindlasti. Üks suur asi, mida tasub erinevustest mainida on see, et Lennart magab päeval tunduvalt kehvemini kui Georg. Kakab sama palju kordi päevas nagu Georg samal ajal ehk siis umbes 4x.

Lennarti päev on 1-aastaselt selline:

8:15 äratus

9:00 kaerahelbepuder, keefir või hapupiimajook

10:30 kama või jogurt või õunalõik või täisterasai või leib

12:15 piim (Aptamil 1+) koos kõrvitsamehuga

12:30 õue magama

15:00 äratus (hiljmalt)

16:00 juurviljapüree lihaga, kissell

19:00 juurviljapüree, keefir

21:00 kohupiim või jogurt või täisterasai või beebiküpsis

22:15 piim (Aptamil 1+)

22:30 ööuni