See sissekanne tuleb eriline. Kirjutan seda Lastehaiglas palatis. WIFIt siin pole, kirjutan Wordi. Parem ongi, et internetti pole, kuna imelik oleks last operatsioonilt oodata, ise internetis chattides. Oleme Georgiga lastehaiglas, kus parajasti sel kellaajal tehakse Georgile adenoidioperatsiooni. Palat on suur, päikesepoolne ning siin on 4 suurt voodit ning üks pulgavoodi. Meie hõivasime Georgiga kohe kaks voodit endale, aga pärast selgus, et need hoitakse vaid lastele. Emadele on mõeldud välivoodid. Eks näis.
Algas kõik nii, et tulime kell 8 haiglasse ning meie pettumuseks pidime tegema uue vereproovi, kuna eelmises oli leukotsüüte 4,9 (norm 6-13). Sai ju Georgile lubatud, et enam teda ei torgita, aga no mis teha. Aeg, mil ootasime vereproovi tulemust, oli kõige pikem ja raskem tänases päevas. Tegelikult kestis see veidi üle poole tunni. Mõtlesin, et kui see op nüüd ära jääb, siis uuesti ma seda ette võtnud enam polekski. Siis oleks tõesti uskunud, et saatus takistab seda operatsiooni. Seejärel saabus dr.Lüüs ning hüüdis juba kaugelt 6,0. Issand, milline kergendus see oli! Läksime garderoobi ning seejärel palatisse. Palatis on tv, wc ja dush ning 4 suurt akent. Opi ajal ma närvis polnud, käisin kohvikus söömas ning rääkisin palatis 3a lapse emaga juttu.
Kui Georgike intensiivist ära toodi, läks jama lahti – ta sonis, nuttis, magas, kurtis kurguvalu ja seda kõike vahelduva eduga umbes 20 sekundiliste tsüklikena. Tund aega oli asi hull, seejärel andsin talle üle LEGO karbikese, mis talle isegi naeratuse näole tõi. Tasapisi nutt kadus ning kurtmine valusa kurgu üle muutus harvemaks. Umbes 1,5h möödudes tuli arst, ütles, et olid olnud suured adenoidid, kuid väiksemad kui sama palati kahel tüdrukul ning kiitis Georgi käitumist ja rääkis veel, kuidas Georg oli armsalt oma vennakesest rääkinud. Seejärel sõi Georg juba jäätist ning jõi vett. Kui õde süstis kanüüli mingit rohtu, siis läks Georg järsku näost valgeks nagu lubi ning hakkas uuesti iiveldama. Veidi pikali olnuna, kosus ta kiiresti ning hakkas taas mängima. Siis aga ütles, et ta on väsinud ja jäi silmapilkselt magama. Kahjuks hakkasime varsti kolima kõrva-nina-kurgu osakonnast kirurgia osakonda, et nakkusohtu vähendada. Haigeid palavikus lapsi pidi nii palju olema, et kõik tuleb ära mahutada. Meie palati 3 last on ainsana terved. Nii ma siis pidin seda ligi 20-kilost last süles tassima, et korrus kõrgemale uude palatisse minna.
Nüüd on õhtu juba käes, kell on 18:15. Kell 19:00 on õhtusöök, seejärel vaatame tv-d, dvd-d, loeme raamatuid, käime pesemas ning kl 21:00 ongi öörahu siin majas.
Algas kõik nii, et tulime kell 8 haiglasse ning meie pettumuseks pidime tegema uue vereproovi, kuna eelmises oli leukotsüüte 4,9 (norm 6-13). Sai ju Georgile lubatud, et enam teda ei torgita, aga no mis teha. Aeg, mil ootasime vereproovi tulemust, oli kõige pikem ja raskem tänases päevas. Tegelikult kestis see veidi üle poole tunni. Mõtlesin, et kui see op nüüd ära jääb, siis uuesti ma seda ette võtnud enam polekski. Siis oleks tõesti uskunud, et saatus takistab seda operatsiooni. Seejärel saabus dr.Lüüs ning hüüdis juba kaugelt 6,0. Issand, milline kergendus see oli! Läksime garderoobi ning seejärel palatisse. Palatis on tv, wc ja dush ning 4 suurt akent. Opi ajal ma närvis polnud, käisin kohvikus söömas ning rääkisin palatis 3a lapse emaga juttu.
Kui Georgike intensiivist ära toodi, läks jama lahti – ta sonis, nuttis, magas, kurtis kurguvalu ja seda kõike vahelduva eduga umbes 20 sekundiliste tsüklikena. Tund aega oli asi hull, seejärel andsin talle üle LEGO karbikese, mis talle isegi naeratuse näole tõi. Tasapisi nutt kadus ning kurtmine valusa kurgu üle muutus harvemaks. Umbes 1,5h möödudes tuli arst, ütles, et olid olnud suured adenoidid, kuid väiksemad kui sama palati kahel tüdrukul ning kiitis Georgi käitumist ja rääkis veel, kuidas Georg oli armsalt oma vennakesest rääkinud. Seejärel sõi Georg juba jäätist ning jõi vett. Kui õde süstis kanüüli mingit rohtu, siis läks Georg järsku näost valgeks nagu lubi ning hakkas uuesti iiveldama. Veidi pikali olnuna, kosus ta kiiresti ning hakkas taas mängima. Siis aga ütles, et ta on väsinud ja jäi silmapilkselt magama. Kahjuks hakkasime varsti kolima kõrva-nina-kurgu osakonnast kirurgia osakonda, et nakkusohtu vähendada. Haigeid palavikus lapsi pidi nii palju olema, et kõik tuleb ära mahutada. Meie palati 3 last on ainsana terved. Nii ma siis pidin seda ligi 20-kilost last süles tassima, et korrus kõrgemale uude palatisse minna.
Nüüd on õhtu juba käes, kell on 18:15. Kell 19:00 on õhtusöök, seejärel vaatame tv-d, dvd-d, loeme raamatuid, käime pesemas ning kl 21:00 ongi öörahu siin majas.
No comments:
Post a Comment