Kolm kallist

Kuidas ma küll hakkama sain ilma Ivarita? Ja näed sain! Ja väga hästi sain. Nüüd on nii, et kui Ivar on 2 päeva ära, siis on sos juba lahti. Kõik käib üle jõu. Õhtuks on nutumaik suus. Ei jaksa seda ega teist. Kas tõesti on ta mu nii ära hellitanud hoides lapsi? Ilmelt küll, sest kodutöödes ma temast väga suurt puudust ei tunne - vastupidi, kodu on rohkem korras, kui Ivar on ära. Söögitegemises ta ka õlga suurt alla ei pane. Jah, ikka laste hoidmine, nendega tegelemine, hoolitsemine. Seda teeb ta külla palju ja hästi. Enne ei saa inimene aru kui hea tal on, kui ta sellest ilma jääb. Nii see on. Õnneks pole ilma, aga ka juba 2 päeva "ilma" ja kohe tunned, kuidas kellegi käed on puudu. Masendav, kuidas inimene harjub heaga, kui kiiresti. Mina vähemalt ei unusta seda, et olnud ka teisiti. Mõni unustab... teeb näo, nagu oleks alati elu nii hea olnud. Ja ometi polnud elul vigagi, kui ma üksi lapsega elasin. Nüüd on juuksed peas püsti, kui pean üksi toime tulema. Oh, kui hea, et ta ikka olemas on ja et ta nii väga neid lapsi armastab ja hoiab. Olgu need kodutööd siis minu õlgadel rohkem ja söögitegu ka mind ei häiri nii väga. Lastega tegelemine isa poolt on ikka kõige suurem ja tähtsam asi. Paljud pole seda tundnud, nõuka-aja lapsed just eriti.

***

Georgikene.... oh sa mu väike sõbrake, minu tilluke mehike, armas väike pojake... Mis ma sinuta teeks, mu kallis? Parim sõber oled mul, tõsiselt! Olen su vastu sageli ülekohtune. Paha tunne on pärast... Täna ületasid jälle ennast minu silmis - kiigutasid vennakest magama, mängisid temaga reisivoodis, kui ma telefoniga rääkisin ja dushi all olin. Jumal, kuidas sa seda vennakest armastad! Kuidas sa keelitad teda tasa olema, kui näed mind närvi minemas... Kuidas sa võtad vastutuse, mida tegelikult sa kandma ei peaks! Kuidas sa kaitsed ja õigustad seda väikest sita-aadut, kes ikka ja jälle mõne pahandusega hakkama saab! Kuidas sa nuttes mulle seletad, et "ta on ju väike veel!" See empaatiavõime, mis temal on... ! See on laps, kes on alati eriline olnud ja ta on seda tänini. See hingesugulus, see side, mis meie vahel on... see on eriline. Lennart on rohkem nagu Ivari laps, kuigi otsata armas mulle samuti. Aga Georg - tema on minu ingel, minu päästja, minu südametunnistus.

Kiidan siin oma kaht meest... no kuidas ma kolmandatki mainimata saan jätta? Lennu ka on ju emme kalli! Lennu ka on aimas. Lennu ka tubli mees. Vahel, kui ta omaette toimetab, siis teeb südame alt soojaks. Tema naer, tema energia, tema power - see on nakatav ja väsimatu. Ja ta on niii ilus! See nina ja suuke.. need kurvad tõsised silmad! Selline ilus beebi! Tugev ja jõuline isiksus. Georg oli ca 2 aastane, kui esimest korda selgeid jonni ilminguid nägin - Lennart tegi juba 11-kuuselt selliseid dramaatilisi zheste. Vot see on mees! "Lükkan mäge käpaga, mägi hakkab liikuma!" See on Lennarti moto. Teine on tal veel: "Sinna aeda pean ma nii või teisiti pääsema!" Amen!

Minu kolm kallist. Ei saa ma läbi ei ühe ega teise ega kolmandata.