Ehmatus

Teisipäeval panin Lennu õue magama. Napilt tunni pärast hakkas ta nutma ning ma käisin teda kiigutamas lootes, et ta jääb uuesti magama. Jäi küll vaikseks, aga magama ei jäänud. Jätsin ta õue, sest mul oli tuhat toimetust pooleli ja arvasin, et küllap ta uinub taas. Aga ei läinud 20 minutitki, kui ta uuesti nutma hakkas. Beebimonitorist kuulsin sellist virilat nuttu, mis vahel vaibus ning siis ta "hüüdis" mind taas. Läksin siis varsti välja, kuna arvasin, et ta on liiga soojalt riides ja ilmselt tal uni seetõttu enam ei tule. Nii oligi - võtsin lapse kärust sülle ja... ta oli tohutult tuline. Esimese hooga arvasin, et ta on lihtsalt ülekuumenenud. Väljas oli 20 kraadi sooja, kuid tal oli õhukese kombe alla pikkade käistega body ning sukapüksid. Tule taevas appi, mul on kaks last ja ma ei oska ikka veel beebit õues magamiseks riietada!! Tõin ta tuppa, võtsin ta body väele, kuid ta oli ikka väga kahtlaselt tuline ning nuttis. Panin kraadiklaasi alla ning varsti elavhõbedaga kraadiklaasi vaadates ... vaat siit maalt kaob mul selge pilt eest ja mälu ära. No mulle tundus, et seal kraadiklaasil oli vähemalt 45 ees. (Jah, mitu päeva hiljem selgus, et sellist numbrit polegi kraadiklaasil, aga sel hetkel.. ) Läksin paanikasse, jooksin laps süles trepist alla, võtsin tal ära mähkme ja body, panin ta pikali jaheda nahkdiivani peale. Helistasin emale ja mehele, hüüdsin midagi neile röökides telefoni, samal ajal panin paracetamoli küünla ning tegin märjaks käterätiku, et last ülehõõruda. Vaene lapseke röökis muidugi kohutavalt! Siis helistasin kiirabi, rääkisin nendega nutuselt, kuid rahulikult. Mind ühendati lastearstiga, kuid saadeti masin teele. Kiirabi tuli ca 15 minutiga. Kaks lahket kiirabinaisarsti tegid Lennukesele süsti ning siis me kraadisime teda taas. Palavik oli 39,8. Siis tegi kiirabiarst ettepaneku nendega koos haiglasse sõita. Panin asjad kokku ja sõitsime kiirabiautos Lastehaiglasse. Seal vaatas Lennu kõrvu LOR-arst dr.Glimonov ja seejärel pediaater dr.Gill, kes ta ka haiglasse sisse jättis. Kurk oli punane, aga kopsud puhtad ning vaja oli teha analüüse. Samal ajal jõudis ka murest murtud Ivar kohale. Lennule pandi kanüül kätte, võeti verd ning seejärel võeti uriiniproov. Uriiniproov oli korras, veres oli leukotsüüte liiga palju. Järgmisel päeval võeti ninast külv. Nii me siis olimegi seal kahekesi haiglas neljapäevani, mil tehti veel üks vereproov ning siis lasi lastearst dr.Nurm meid koju. Kaasa andis diagnoosi "paragripp". Vot selline õudne lugu. Kodus täna vaatasin, et kraadiklaasil lõpeb skaala 42-ga, seega võis see palavik olla 40,5 või isegi 41,5. Igatahes sellist shokki ja närvivapustust, nagu ma 2 päeva tagasi läbi elasin, ei mäleta teist sestsaadik, kui 3-kuuse Georgiga Lastehaiglasse sattusin.

Tänan Lastehaigla personali, kiirabiarste, 112 vastajat, Ivarit ning Jumalat!

Foto: www.potterybarnkids.com