Suur Hall

What a day, what a day! No jube päev, ausõna! Selline ahastus ja masendus, mida pole kaua kaua tundnud! Mis küll aitaks? Mida teha? Kuidas see asi küll nii hulluks läinud on? Närve pole ollagi! Hakkasin täna mõtlema, mis on mind erinevatel rasketel aegadel hulluks minemisest päästnud. Tulid mõned asjad minevikust meelde ja mõned on ka lisandunud olevikuga. Panen siia mõned asjad kirja, et neid siis vahel üle lugeda, kui jälle Suur Hall peale tahab tulla.

1. Koristamine. Ja mitte mingi väike tolmu võtmine, vaid suur ja põhjalik koristamine, küürimine, ära viskamine ja puhastamine.

2. Värskes õhus viibimine. Jalutamine, tempokas kõndimine, mis iganes väljas viibimine.Eelduseks päikesepaisteline või vähemalt pool-päiksepaisteline ilm.

3. Füüsiline koormus. See võib olla sport või töö. Näiteks kaminapuude tuppa tassimine, muru niitmine, aia riisumine, garaazhi koristamine (mnjah, see võib ka esimese punkti alla käia) või auto pesemine või lumest puhastamine.

4. Veeprotseduurid. Alati aitavad! Vann, dushi all käimine, saun, ujumine.

5. Shoppamine. Alati ei toimi. Üks masendus võib üle minna teiseks, mille põhjuseks on raha kulutamisest tekkinud süümekad. Enamasti siiski toimib minu puhul, kuna ei larista iialgi asjatult.

6. Alkohol. Võib teha asja palju kordi hullemaks. Ühele masendususele võib järgmisel hommikul lisanduda teine masendus purjuspeaga tehtud lollustest või valel ajal vales kohas valele inimesele öeldud valedest asjadest.

7. Kirjutamine/rääkimine. Enda tühjaks rääkimine või kirjutamine. Sageli pole inimesel, kellele muret kurta tahad aega sind kuulata. Kirjutamine vajab ka aega ja kohta ning kirjutatu postitamine ei pruugi alati õige otsus olla, kuna esimese südametäiega asjade väljaütlemine võib hiljem kaine peaga üle lugedes liialduseks osutuda.

8. Joogahingamine. Vajab harjutamist ja aega, aga töötab.

9. Nutmine. Vahel tuleb valu endast lihtsalt välja nutta.

10. Prozac, Xanax, Dazepam, Palderjan jms.

Nagu 10 käsku! :D Oleks siis mõistust ka neid õigel hetkel meelde tuletada ja kasutada!

...

Teksti ei tule. Need lilled on ühele emale, kes oma tütre kaotas. Ma ei tunne neid, aga mul on kahju. Ja mul ei ole sõnu, sest nii masendav on. Lihtsalt olen palvetes selle emaga koos, et tal natukenegi kergem oleks. Kui see üldse võimalik on...

Kodused mõtted

Lennart magab jätkuvalt kehvasti öösiti. Vahepeal tegi selliseid öid juba, kus ainult korra või kaks ärgata tema pärast tuli, aga nüüd on asi jälle käest ära. Viriseb läbi une ning ärkab mitmeid kordi. Ka on võimalik teda voodist leida kümnest eriasendist kord jalad akna pool, kord vastupidi. Uskumatu, et see on see sama laps, kes 6.ndast elupäevast alates kuni 7.elukuuni magas nagu nott õhtust hommikuni.

Täna olen kahega kodus, kuna Georgil oli reede hommikul palavik ja kurk punane. 2 päevaga see haigus kadus, kuigi ta jõi selle aja jooksul vaid 2 leiget kummeliteed ning sõi 2 Hall'si kommi. Homme läheb igatahes lasteaeda.

Eile tegin muffineid ja nagu ikka maitsesid minu küpsetised suurepäraselt, kuigi kaubanduslikku välimust neil polnud. Kanawok on ka mu viimase ajal absoluutne lemmik, kuigi porgandeid imepeenikesteks kepikesteks viilutada on suht tüütu. Seller on viimase aja avastus, tuleb välja, et see kõlbab mujale ka kui bloody mary sisse. :D

Homme lähme Lennuga kardioloogi juurde. Kuna EKG-s oli miski asi "pilbastunud", siis saatis pediaater meid südamearsti juurde. Ma eriti mures ei ole, sest Georgiga oli sama asi ja minul endal olid ka kahinad, mis siiski kasvuea iseärasusteks osutusid, aga käime ikka ära, siis ei ole kahtlusi ja kõhklusi. 1k ja 1nädala pärast saab Lennukene 1 aastaseks. Selleks ajaks on juba kevad, kuigi lootust soojale ilmale on vähe.

Titevaba päev

Täna oli mees väikse pojaga Märjamaal ja meie suurema pojaga terve päev kahekesi kodus. Küll oli hea olla vahelduseks! Küpsetasin muffineid, tegin kanavokki ja triikisin 2h pesu. Käisin korra poes ka, sel ajal oli mu vapper poja 37-se palavikuga üksi kodus. Vahel unistan, et saaks olla kodus, ilma et titega koguaeg tegelema ei peaks, aga kui ta siis silmapiirilt kadunud on, ei läinud 3 tundigi kui ma juba igatsust tundsin. Ka Georgike tundis igatsust venna järgi kuigi vennast on tal ainult jama, kuna tema pisikesed legod on Lennartile ohtlikud. Ka ei lase Lennu tal joonistada ega katalooge vaadata. Ja ikkagi igatseb ta seda väikest käpastajat.

Fotol Kasari jõgi Sipas mais 2008... oh tuleks juba kevad!

Hädad käivad koos

Mu väike vapper pojake sai 4 päeva lasteaias käia ning täna hommikul oli tal palavik 38,7 ning kurk oli punane. Loomulikult käib sinna juurde ka oksendamine. Nüüd on terve hommikupooliku voodis teki all olnud, paar suutäit jõi vett, aga see tuli kohe välja. Masendus võtab ikka täiega maad, nutt on varuks ja meel on mõru. Püüan kogu aeg meelde tuletada, et paljudel on olukord sadu kordi hullem. Pean olema õnnelik, et mul on kaks tervet last ja kõik muud asjad, mis elus olulised on. Väsinud ja tüdinenud olen ma sellest kliimast, talvest, külmast, haigustest ja stressist, mis on kõikjal, mis meid ümbritseb. Raske on seda mitte enda sisse lasta. Keeruline on jääda rõõmsaks ja rahulolevaks, kui ümberringi valitseb kaos. Peidan end oma koju, oma inimeste ja asjade keskele ja püüan ümbritsevaga vähe tegemist teha, sest my home is my castle, kuigi see inglise vanasõna on kahetsusväärselt paljude eestlaste jaoks praegu väärtusetu.

Oh jah..

Mitu päeva juba kibelen siia kirjutama, aga miski nöörib kurku ja mõtted ja äng sõnadeks ei muutu. Kui juba hoog üles võetud ja kirjutama asutud, siis selgub, et pole millestki kirjutada. Õieti kirjutada on küll, aga sellest, mis südame peal, ei saa kirjutada. Kas ma kardan seda sõnadesse panna või pole ma veel kindel, mis mu põhiliseks mureks on? Igatahes see jama, mis ümberringi toimub, ajab sita keema ja ma olen närviline ja kurb. Mul on kahju neist inimestest, kes töötuks jäävad. Mul on kahju neist inimestest, kes oma kodud kaotavad. Mul on kahju neist lastest, kes milleski süüdi pole. Mul on kahju neist noortest, kes jälle nullist alustama peavad. Mul on kahju neist vanematest, kes lastele elementaarset osta ei saa. Mul on kahju neist meestest, kes oma perekonda ülal pidada ei saa. Mul on kahju neist inimestest, kes stressi tõttu haiged on. Ma püüan olla tugev ja tänan Jumalat, et asjad on nagu nad parajasti on. Kui ma saan, siis aitan, keda vaja ja kui ma suudan, siis ma ei kaota lootust ja usku. Poleks arvanud, et meie stabiilne ja turvaline elu niivõrd habras on. Kõik on kõigile võlgu, midagi müüa ei saa, kuhu sa ka ei vaata ikka on surnud ring. M a s e n d a v. Igatahes, säilitagem rahu, tehkem tööd, hoidkem kokku (igas mõttes) ja pidagem vastu!

Pühvlist ja toidust

Eile algas Pühvli-aasta ja mina olen teadagi vana härg. Ükskõik, kust ma ka härja-aastal sündinud inimese iseloomustust ei loeks, peab ütlema, see see läheb alati väga täppi. Käisime laupäeva õhtul pojaga Kadrioru pargis Pühvli-aasta algust tervitamas, mis kujunes paraku tohutuks katsumuseks nii parkimist kui ka inim-massist läbisurumist silmas pidades. Ilutulestik oli ka tiba eluohtlik ning valgus-show'd me suurt ei näinudki. Lõpuks leidsime naabrid mänguväljakul ja lastel oli ikkagi tore. Meie peres elab Pühvliga ühes "laudas" 2 rotti ja üks kitseke - seega sõbralik seltskond, kes sajandeid laudaruumi on jaganud.

Mingi kummaline asi on mul seoses kokkamisega - nn kaubanduslik väljanägemine on minu toitudel täielik null, kuid maitse seevastu - nämmmm, kui hea! Ükspäev tegin kanawok'i ja no Imrele tegin raudselt "ära"! Siis tegin kakao-rabarberi-mustsõstra kooki Lennu 10 kuu sünnipäevaks ja no seegi oli nii hea, et mehed kaklesid viimase tüki pärast. Kuna eile jäi vaarika toormoosi järgi ja et hea kraam käärima ei läheks, tegin eile samuti Vilma kakaokooki, pannes taigna sisse moosi ning shokolaaditükke. No täitsa uskumatu, kui hea see maitses! Ka lasanje, milles kasutasin delikatess-hakkliha ning peekonit, porrut, küüslauku ja muidugi juustu, kukkus nii hästi välja, et ma oleks ennast lõhki söönud, kui ei oleks pidanud õuest tulevale näljasele pojale jätma viimast tükikest. Samas nägi see ärütlemata hea lasanje nii õnnetu välja, et poleks julgenud seda isegi oma õe perele pakkuda. Mis toimub? Arvan, et mul on hea ahi, mis küpsetab igast sitast saia. Eks ma ka väikse arengu olen läbi teinud viimaste aastatega, julgen rohkem katsetada ja eks teadmisi ka ikka on kogunenud ajaga. Ma olen isegi second hand poodidest UK kokaraamatuid koju ostnud, nii et mingi huvi ikka on.

Haigused

Meie väike poja on haige. Teisipäeval võtsin ta õuest magamast üles ja pea oli tulikuum. Kuna ta meil muidu ka selline "kuumavereline" olnud, siis ei pabistanud eriti. Trennist tulles aga leidsin eest täitsa haige lapse, kes oli kuum nagu tuletükk. Kraadides selgus, et palavikku on 39,6 ning terve kolmapäevane päev möödus ainult minu süles jorrates ja 10min kaupa magades. Täna oli hommikuks palavik läinud, aga õhtul oli taas palavik ning hommikune kohutav nohu oli löönud põletiku silmadesse.

Ka vanem poeg on taas nohune ning see häirib mind veel rohkem kui väikse poja nohu, kuna väiksel tulevad purihambad ja tema nohu on natuke nö loomulik (kui see krdi nohu üldse loomulik saab olla!). Ümberringi on kõik haiged sõbranna mees ja lapsed, kuuldavasti ta ise ka, ema on mul teist päeva lausa voodis... No on ikka kliima küll - parima tahtmise juures pole võimalik talve haigestumiseta üle elada! Enamgi veel - "nad" teavad lausa ette, et see kuu liigub see viirus ja teine kuu võib saada tuulerõugeid ja ... kõik on teada!

Mulle siiski meelib meie joogaõpetaja ütlemine: "Otsustage, et te ei jää sel talvel haigeks!" Saagu nii!

Osturalli

Nädala- vahetusel oli mul õde perega külas ning nii laupäevast kui ka püha- päevast kujunes välja tohutu osturalli. Selline minu õde kord juba on, kusjuures tema ei ostnud suurt midagi, aga mulle mõjub ta nii, et ma teen sisuliselt nö "aasta ostud" koos temaga.
Mu kallis armas meheke hoidis lapsi... mnjah, paraku tähendas see tegelikult tv vaatamist 3h, sest meie muidu halvasti magav laps otsustas papakest mitte häirida ja korraliku 4-tunnise une teha laupäeval ning 3-tunnise pühapäeval.

Meie siis õega andsime täiega minna ja tulemuseks oli õel Armani päikeseprillid (1600,- s.o. -40%) ja minul GUESSi mustad vabaaja püksid (500,-) ning kuldne top (250,-) ja Lennule mega armas Carter's pükstest ja pusast koosnev imepehme komplekt (135,-) http://www.borabora.ee/ poest, kus olid kõik kaubad -50% Järgmisel päeval suutsin ma Stockmannist, kus on kuni -70% juba kolmandat nädalat ehk siis korralik "reha tehtud", leida Versace'i seeliku, mis originaalis maksis 3490,- ja mina maksin ta eest 1190,- ehk siis ca -65% alghinnast. Alghind oli muidugi naerukoht ja selle seeliku õige hind olekski minu meelest ca 1400,- aga no las olla... Imeilusa voodipesu Hobby Hall'ist 599,- ostsime mõlemad õega ja muidugi täpselt samasugused ning Chicco'st lutipudeli (99,-), mis on küll ilus ja suur, aga ei vasta 100% mu karmidele nõuetele. Aga sain kliendikaardiga -5% alla ja vaja midagi siiski oli.

Noh lugege nüüd ja mõelge, kui tühine inimene ma olen ja milline mõttetu tarbija ja kõikide nende poodide vahet oli hädasti muidugi 3,5-se X5 maasturiga vaja sõita nii, et diislit lendas...

Ei, ma ei pea õigeks kaasa minna nende osturallide ja aledega ja hullude päevadega ja hinnapommidega... Alles eelmises postituses lubasin olla säästlikum ja vähem tarbida jne jne.
Õigustusi mul siiski jagub ja nüüd titega 24h kodus istudes ja tema hamba-jorisemist kuulates leian, et just sellised väljaskäigud aitavad hiljem üle saada rasketest üksluistest magamata päevadest ja öödest ning eriti hästi mõjub see veel siis, kui tead, et on oodata väikest mõnusat osturallit koos õega, mis päädib (tohutult nõme sõna!) cafe latte'ga Madmoiselle'i kohvikus.

Uue aasta lubadused

Viivitasin nende lubadustega sellepärast, et murdsin pead, kas eelmise aasta täitmata lubadused peaks ka uuesti nimekirja panema või tuleb uute listi ikka uued lubadused üles tähendada.

Teine põhjus oli see, et ma tahaks kangesti seekord anda selliseid irratsionaalseid ja ebareaalseid lubadusi... ehk siis ainult teistele paistavad nad ebareaalsed, mulle vägagi reaalsed.. vähemalt tahaks uskuda, et võimalikud. Näiteks tahaksin lubada, et olen kogu aasta terve. Samas on mul hetkel nohu. On see siis mõistlik lubadus või mitte? Tuju võtab igatahes ära küll, kui aasta esimesel kuul juba on ilmne, et ma ei suuda oma lubadusi täita. Lapsele ütlen alati, et mida emme lubab, seda ka teeb.

Paneks siis ikkagi mõned asjad kirja, on vähemalt, mille kallal 2009 detsembris näägutada:

Luban aastal 2009:

1. Rahaga paremini ümber käia, vähem (mõttetult) tarbida ja väärtustada rohkem raha kulutamist tervisele/spordile/haridusele/lastele/heaolule.

2. Tervislikumalt elada ja toituda, arenguruumi on, see on selge. Kellaaega ei määra otseselt, mis ajast enam õhtul ei söö ja ühtki kongreetset dieeti ka pidama ei hakka, aga on ikka vahe küll, kas sööd 4 võisaia täissuitsuvorstiga või brokkolipüree suppi (juustuga :P).

3. Sportida rohkem. Seekord mitte enda pärast (jätkan joogas käimist), vaid selleks, et olla eeskujuks vanemale pojale, kes on täpselt selles eas, et parim kasvatus on eeskuju. Võimalusi on - ujuma koos, suusatama koos, rattaga sõitma koos, kepikõndi teha koos.

4. Õppida midagi. See võib tähendada ka raamatute lugemist, aga eelmisel aastal seda sai juba lubatud ning kuna ma seda ei teinud, siis on see endiselt jõus. Seekord mõtlen siiski pigem harivate raamatute lugemist, sest 2009 on aasta, mil ma peaksin enda vaimu valmis panema tööle minekuks. Seega tuleks kasuks mõningane taastutvus finantsalase kirjandusega.

5. Lastega rohkem tegeleda. Eelmisel aastal lubasin parem ema olla, see on õnnestunud, sest tean, mis suhtes parem ma olla lubasin. Seekord luban rohkem lastega tegeleda, rohkem nn kvaliteetaega neile pühendada, rohkem nendega mängida, joonistada, meisterdada, jalutada jne.

6. Vähem teiste elu elada, vähem taga rääkida, vähem kritiseerida, olla rahul, mis on, tunda rõõmu olemasolevast, olla sallivam, viisakam, intelligentsem. Intelligentne inimene talitseb oma emotsioone. Olla väärikam. Olla daam seltskonnas, kokk köögis, armuke magamistoas. No mitte otseselt, aga on selline ütlemine hea naise kohta.

7. Olla rahulik ka siis, kui kodu on koristamata. Kahe väikse lapse ja täiesti mitte koristada oskava mehe kõrvalt ei saa kodu läikida korrast ja puhtusest. Selle pidev tagaajamine ainult ruineerib närve ja rikub kodurahu. Luban hakata kodu koristamises üles näidata mingit süsteemi ja järjepidevust. Luban korra majja lüüa ka riiete ladustamises, mis on väiksed, vanad või suured.

8. Oma välimusele rohkem rõhku panna. Tervislik toitumine on üks aspekt, aga see, et ma viimase 11 kuu jooksul olen 1x juuksuris käinud ei ole ka päris normaalne. Pidev salongis istumine jääb paljuski raha taha kinni, seda enam, et sel aastal mu põhiline sissetulek sügisel lõpeb. Midagi annab siiski teha. Töötame igatahes selles suunas... ;)

9. Tahaks midagi oma mehele lubada. Midagi sellist, mida pole saanud talle öelda, aga mida ma loodan, teab ta isegi. Luban talle, et meie kooselu läheb iga aastaga paremaks, kindlamaks, mõnusamaks, nauditavamaks. Ma saan seda lubada, sest ma usun sellesse, et suhe aastatega paremaks läheb, 100%.

10. Saada lahti vastikust kombest - vandumisest!

Uue algus

Happy new year! Head uut aastat! Snovom godom!

Uue aasta esimene päev möödus kodu koristamise ja parandamise tähe all. Ehk on see hea enne, sest pühvli aastal pidigi olema au sees kodu ja põhiväärtused ja pere jms. Pisipoju magas täna esimest korda 1x päevas ning seda 4,5h järjest. Võimalik, et hakkab üle minema päeval 1x magamisele. Georg tegi seda alles 1a1k vanuselt, sedagi olude sunnil vist. Kümnest lubadusest täitsin 5 ehk pooled ning 3 lubadust on enam vähem täidetud. Pole paha... või siiski? Minusugusele perfektsionistile siiski mitte piisav? Arvuti taga ma olen vähem tõesti, aga tite kõrvalt ei ole seda aegagi. Raamatuid lugeda? Päevselge, et tite kõrvalt keeruline. olla parem naine? Nii ja naa. Suur osa ajast minust sõltumatult võimatu, teine osa ajast.. no comments. Joogaga tegelen tõesti nii nagu lubatud sügisest, kui Lennu 6-kuuseks sai. Puudunud olen vist vaid 2-3 tunnist, mis on väga hea saavutus. Tänud muidugi Musile, kes seda on võimaldanud! Raseduse-eelne kaal on sisuliselt saavutatud, kui norida, siis kilo või kaks oleks veel nagu üle. Süüa teen raudselt paremini kui aasta tagasi. Sallivam olen ka, aga tegelt pole aegagi oma elu tempo kõrvalt teiste probleemidega tegeleda, kui siis ühe erandiga. Õues käin rohkem, tubli. Parem ema ma olen, tunnen ja tean seda. Kas ma naeratan rohkem? Naeratan. Kindlasti naeratan, sest kogen erakordset õnne, mida varem tundnud pole. Seega on põhjust naeratada.

Vanade lubadustega on sotid selged. Uuel aastal tulevad uued lubadused. Need saavad olema tiba tõsisemad ja olulisemad. Rohkem tuleb end pingutada ja suuremad võiksid olla isiklikud saavutused. Ma mõtlen natuke enne, kui uued lubadused välja käin. Mida üldiselt luban, seda ka teen.

Foto pärineb internetiavarustest, kahjuks ei mäleta, kes on autor

2008->2009

Viimane õhtu. Olen oma kahe kalli mehega kodus. Vanem poja on Pärnus ja väike poja tudub õues. 5h pärast on uus aasta ning minu suurimaks sooviks on see, et kõigil mu kallitel meestel oleks tervist ning mu suurimal mehel oleks tööd ja raha. Mang ennustab rasket aastat, aga loodan, et oleme ettenägelikud olnud ja natukenegi enda elu kergemaks teinud. Esimesel vabal hetkel analüüsin eelmise aasta lõpus antud lubadused ning jagan uusi vasakule ja paremale.