Igipõline küsimus - kumb töö on raskem, kas lastega kodus 24/7 või töö tegemine mingil "mustal objektil" nagu mu vanem poeg kord põlastavalt isa töökoha kohta ütles. Valusalt, aga ausalt. Kas lastega kodus olemine on üldse TÖÖ? Kui see on töö, miks siis sellest tööst puhkust siis ei anta? Kui see on töö, siis miks seda nii vähe hinnatakse? Kui see on töö, siis miks tuleb töölt tulevat meest kohelda, nagu ta oleks mammuti koju tassinud, kuigi ta tunnikese on kohvikus lõunatanud sõbraga, 3h autoga sõitnud punktist A punkti B ning lahendanud X probleemi telefoniga rääkides. Alati on seal parem, kus meid ei ole, kuid hetkel mulle küll tundub, et istuda kontoris, teha haridusele vastavat ning meeldivat tööd 8st 5ni, selles ajavahemikus kohvitada kolleegidega vähemalt 2x ning tunnike või nüüd, masu ajal ilmselt vähem, käia lõunal shoppamas või niisama jalutamas, on ilmselgelt parem ja lihtsam valik päeva mööda saata, kui olla kahe väikse lapsega kodus, kellest üks on haige, hoidku jumal selle eest, et beebi haige poleks, ning siis teenindada neid ning rahuldada nende vajadusi joostes ühe juurest teise juurde, samas taluda süümepiinu, et suurem ei saa eakohaseid mänge mängida ning väiksemat ei ole jaksu õpetada poti peal istuma või ise putru sööma. Kui siis veel enne hommikust kohvi ja hambapesu on vaja juba kööki koristada mingist kaosest ning kakast peput pesta, on masekas kiire tulema. Tavaline koduse lastega naise elu? Ma ei väidagi vastupidist. Väidan, et ka see on töö, kuid kõik muu oleks nagu tähtsam, raskem ja auväärsem, kui see töö - kasvatada väikestest inimestest suured inimesed, kes on terved, tublid, targad ja saavad endaga hästi hakkama.
No comments:
Post a Comment