Sain teada, et mul on uus ülemus sügisest. Nagu ikka tekitab selline asi vastakaid tundeid. Igal asjal on plussid ja miinused. Plussideks on kindlasti see, et tegemist on ühega meie hulgast, aga ka see, et tal on minu Lennust 3 kuud vanem laps. Seega mõistab ta mingilgi määral lastega töötajate muresid. Samas - ka minu praegune ülemus, kes nüüd lapseootel, sai kõigest imehästi aru. Kunagi pole mul probleemi olnud sellega, et olen kodus haige lapsega.
Täna on mingid töömõtted peas. Mida ma teen aasta pärast? Kas tõesti pean tööle minema? Kas tahan tööle minna? Kas mul on, kuhu minna ja mida seal teha? Kas tööturg ootab mind? Kas võtab sama avasüli vastu nagu septembris 2004. Selge on see, et alla 3-aastast lasteaeda panna mõtet pole. Siis oleks vaja suhteid soojendada Katiga. Vastu suve ma ka tööle minna ei taha, kui siis 1.jaanuaril 2010... Lennuke siis alles 1a9k... Kui sügisel minna, siis on ta 2a6k. Nagu suur jälle... siis paneks juba lasteaeda. Oh, kes ütleks, mis on õige, mis vale? Kes ütleks, mis on vajalik, mis tähtis. Prioriteedid peaks paigas olema praeguseks ajaks. Ongi ju, aga elu on nad jälle sassi löönud veidi. Õigemini üks tegur selles virr-varris - raha. Midagi pole teha, kui teda on, siis on prioriteedid natuke teistsugused, kui teda pole, muutuvad ka prioriteedid.
Mis aasta pärast majanduses toimub? Kas tunnelis paistab valgus? Või on endiselt hämar? Kas saab ka olla pimedam kui praegu? Aasta pärast loen seda kirja ja saan vastused.
No comments:
Post a Comment