45 mõtet

1. Elu pole õiglane, kuid on ikkagi hea. - üldjuhul jah

2. Kui kahtled, astu lihtsalt väike samm edasi. - sellest pole sageli abi

3. Elu on liiga lühike, et raisata seda kellegi vihkamisele. - tõsijutt

4. Sinu töö ei hoolitse su eest, kui oled haige. Seda teevad sõbrad ja vanemad. Hoia kontakti. - õige

5. Maksa oma krediitkaardi võlg iga kuu tagasi. - aga kuidas siis teisiti?

6. Sa ei pea kõigis vaidlustes peale jääma. Lepi lahkarvamusega. - ok

7. Nuta kellegagi koos. See aitab paremini kui üksi nutmine. - tõsi

8. Jumala peale võib vihastada küll. Ta kannatab selle välja. - kasutu tegevus siiski

9. Alusta pensioniks kogumist esimesest palgast peale. - hilja

10. Šokolaadi asjus ei tasu vastupanu üritadagi. - tasub

11. Sõlmi rahu oma minevikuga, et see olevikku tuksi ei keeraks. - väga õige

12. Sinu lapsed võivad küll sind nutmas näha. - mitte nii sageli

13. Ära võrdle oma elu teiste omaga. Sul pole aimugi, milles nende teekond seisneb. - nii on

14. Kui suhe peab jääma saladuseks, ei peaks sa selles suhtes olema. - pole probleemi

15. Kõik võib silmapilgu jooksul muutuda. Kuid ära muretse - Jumal ei pilguta kunagi silmi. - ehh

16. Hinga sügavalt sisse. See rahustab meeli. - jooga

17. Saa lahti kõigest, mis pole kasulik, ilus ega rõõmuvalmistav. - no mida ma siis räägin...

18. Mis ei tapa, teeb tõepoolest tugevamaks. - kellele seda tugevust vaja on?

19. Õnneliku lapsepõlve jaoks pole kunagi hilja. Ainult et teine lapsepõlv on täiesti su enda teha, mitte kellegi teise. - oli õnnelik, aitab küll

20. Mis puutub selle poole püüdlemisse, mida tõesti armastad, siis ära lepi eitava vastusega. - tuleb leppida vahel

21. Põleta küünlaid, maga pühapäevalinade vahel, kanna seda ilusat pesu.Ära hoia neid eriliseks puhuks. Täna ongi eriline. - õige

22. Valmistu liigagi hästi ette, seejärel lase asjadel oma rada minna. - kah õige

23. Ole kohe ekstsentriline. Ära oota vanaduspõlve, et lillat kanda. - ei taha

24. Kõige olulisem suguorgan on aju. - väga õige

25. Keegi teine peale sinu ei vastuta sinu õnne eest. - oleks see nii

26. Lisa igale niinimetatud katastroofile klausel "Kas viie aasta pärast on sel mingit tähtsust?" - katastroofi hetkel kasutu

27. Vali alati elu. - ...

28. Anna kõigile kõik andeks. - kristlus

29. Pole üldse sinu mure, mida teised inimesed sinust mõtlevad. - üldjuhul jah

30. Aeg parandab peaaegu kõik. Anna ajale aega. - ei paranda

31. Kui hea või halb olukord ka poleks, lõpuks see muutub. - muutub jah

32. Ära võta ennast liiga tõsiselt. Keegi teine sind ju ei võta. - noo?

33. Usu imedesse. - usun

34. Jumal armastab sind oma loomuse tõttu, mitte millegi sinu tehtu või tegematajäetu pärast. - see on tõde

35. Ära püüa teha elule peaproovi. Ilmu kohale ja anna endast parim kohe praegu. - ei õnnestu alati

36. Vananemine on parem kui teine võimalus - noorelt surra. - absoluutselt

37. Sinu lastel on ainult üks lapsepõlv. - amen

38. Lõppude lõpuks loeb ainult see, et sa armastasid. -is it?

39. Mine iga päev välja. Imed ootavad kõikjal. - värske õhk on hea

40. Kui me kõik kallaksime oma probleemid kuhja ja näeksime teiste omi, siis kahmaksime enda omad tagasi. - võimalik

41. Kadedus on ajaraisk. Sul on juba kõik, mida vajad. - ilmselt

42. Parim on alles ees ... - loodan

43. Mis tujus sa ka poleks, tõuse püsti, pane hästi riidesse ja ilmu kohale. - mitte alati

44. Anna järele. - eks ta ole

45. Elul ei ole lehvi ümber, aga kingitus on see ikkagi. - oleneb

Countdown: 35

Novembrikuu lõpu õudused kiirabi kutsumisega ei lõppenud, jõudsime veel perearsti koju kutsuda ning ka haiglasse minna. 1.detsembril palavik siiski taandus ning praegu on väike poja terve. Kaks päeva on õueski juba käinud. Arvan endiselt, et november on kõige jälgim kuu terves aastas, kus ei ole mitte midagi head. Must, pime, porine, tuuline, vihmane ja kuna harva on miinuskraade, siis vohavad viirused täiest jõust.

***

Nüüd on meeled valmis pandud tööle minekuks, vaatan kontori-riideid poes ning mõtlen kõigile vajalikele asjadele, mida oleks veel vaja enne ära teha, kuigi 3/5 või 4/5 töökoht võimaldab veidi aega kodule ka pühendada. Kesklinna elaniku parkimiskaart tuleks veel muretseda ning töölepingu muudatusele alla kirjutada. Midagi kerget ja lihtsat seal olema ei hakka, konkurents on praegustes tingimustest kindlasti suur ja ennast tuleb tõestada igal juhul ning kõigile lisaks jääb alati mure laste haiguste pärast töölt puudumise pärast. Ette ma ei muretse, olen üllatavalt optimistlik ning usun, et kõik läheb hästi. Ma lihtsalt ei ole loodud 24/7 kodus istumiseks ning mähkmete vahetamiseks. Peale selle on mul ilmselt pealinna parim lapsehoidja. Tehku ikka igaüks seda tööd, mida ta kõige paremini oskab.

40 ja kiirabi

Lennartil on 2 päeva kõrge palavik ning paukuv köha. Palavik tuleb Panadoliga küll alla mõneks tunniks, kuid tõuseb taas. Täna oli palavik 40 ning ma helistasin kõigepealt 1220 Perearsti Nõuandetelefonile ning sealt soovitati kutsuda kiirabi. Kiirabi tuli 5 minutiga. Kuulati, anti hapnikku ning tehti süst. Esialgselt arvati, et viiakse haiglasse, kuid siiski jäime koju. Jälgime, usume, loodame, palvetame.

Laste kasvatamise töö

Igipõline küsimus - kumb töö on raskem, kas lastega kodus 24/7 või töö tegemine mingil "mustal objektil" nagu mu vanem poeg kord põlastavalt isa töökoha kohta ütles. Valusalt, aga ausalt. Kas lastega kodus olemine on üldse TÖÖ? Kui see on töö, miks siis sellest tööst puhkust siis ei anta? Kui see on töö, siis miks seda nii vähe hinnatakse? Kui see on töö, siis miks tuleb töölt tulevat meest kohelda, nagu ta oleks mammuti koju tassinud, kuigi ta tunnikese on kohvikus lõunatanud sõbraga, 3h autoga sõitnud punktist A punkti B ning lahendanud X probleemi telefoniga rääkides. Alati on seal parem, kus meid ei ole, kuid hetkel mulle küll tundub, et istuda kontoris, teha haridusele vastavat ning meeldivat tööd 8st 5ni, selles ajavahemikus kohvitada kolleegidega vähemalt 2x ning tunnike või nüüd, masu ajal ilmselt vähem, käia lõunal shoppamas või niisama jalutamas, on ilmselgelt parem ja lihtsam valik päeva mööda saata, kui olla kahe väikse lapsega kodus, kellest üks on haige, hoidku jumal selle eest, et beebi haige poleks, ning siis teenindada neid ning rahuldada nende vajadusi joostes ühe juurest teise juurde, samas taluda süümepiinu, et suurem ei saa eakohaseid mänge mängida ning väiksemat ei ole jaksu õpetada poti peal istuma või ise putru sööma. Kui siis veel enne hommikust kohvi ja hambapesu on vaja juba kööki koristada mingist kaosest ning kakast peput pesta, on masekas kiire tulema. Tavaline koduse lastega naise elu? Ma ei väidagi vastupidist. Väidan, et ka see on töö, kuid kõik muu oleks nagu tähtsam, raskem ja auväärsem, kui see töö - kasvatada väikestest inimestest suured inimesed, kes on terved, tublid, targad ja saavad endaga hästi hakkama.

Kohupiima-mustsõstra kook

Tegin eile suht spontaanselt kooki ning välja tuli nii ülemõistuse hea, et panen siia igaks juhuks retsepti kirja. Pilti teha ei jõudnud, sest enne söödi kook lihtsalt ära. Retsept on võetud siit http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=6992 ja mina muutsin seda järgnevalt:

Tainas:

1 pakk Vilma Juubeli tordipulbrit

150 g võid

Täidis:

300 g rasvata kohupiima pastat

2 muna

0.4 dl suhkrut (oleks võinud 0.2 dl panna!)

1 tl vanillisuhkrut

3 dl külmutatud mustsõstraid

Valmistamine:

Näpi või ja tordipulber purutaoliseks massiks. Sega omavahel kohupiim, munad, suhkur ja vanillsuhkur. Vala külmunud mustsõstrad kohupiimakreemi hulka. Puista 2/3 tainapurust küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva Ø 24 cm koogivormi põhja. Vala peale kohupiimasegu. Puista peale ülejäänud puru. Küpseta 200kraadises ahjus 30 minutit. Enne serveerimist lase koogil täielikult jahtuda.

Ja nagu ikka - minu koogid on imemaitsvad, kuid täiesti kaubandusliku välimuseta!

Foto siit www.ronguaed.ee

Miks ma ei loe raamatuid?

Ma avastasin täna põhjuse, miks ma viimasel ajal nii vähe kodus loen. Nimelt ei ole mul sellist mugavat kohta ja hea valgust, kus lugeda. Üleval korrusel diivanil oleks mugav, aga seal on nii mahe ja hämar valgus, et sellega küll lugeda ei saa. Laetuli ei tule ka kõne alla, põrandalamp on hetkel katki, aga ka selle valgus on liiga sume, et lugemiseks kasutada. Vanasti ma lugesin magamistoas, aga nüüd magab seal kella 21:00st alates titt, kel on suht erk uni ja kes valgust magamise ajal eriti ei taha. Natuke saab seal lugeda, kui tal just raske une periood on, kuid kindlam on tumedam tekk üle voodi visata ja siis lugeda. Seda lugemist katkestavad siiski mitmed tite poolärkamised, mistõttu tuleb hetkeks valgus kustutada või end mugavast poosist teki alt välja ajada ja lutti otsida ning siis jälle tükk aega patju seljataha endale sättida. Tüütu. Allkorrusel ma lugeda ei taha, esiteks ma ei viibi seal nö puhkehetkel, sest alumine korrus on minu jaoks pigem majapidamistööde tegemise koht ning söögiga seotud koht. Lauavalgus ei ole samuti piisav, laetulest rääkimata. Ühesõnaga magamistoa põrandalambi peaks telekatuppa tassima, siis saaks mõnusalt olla ja lugeda, aga päeval ma seda jälle seal toas näha ei taha ning vahel on õhtul ja öösel ka magamistoas seda põrandalamoi vaja, pealegi selle tassimine on ilgelt tüütu.

Näed sa, milliseid põhjusi inimene leiutab oma lugemis-laiskuse välja vabandamiseks!

Peaks selle Bulgakovi ikka läbi lugema, ma ei saa aru, kuidas mul on õnnestunud keskkool läbida ilma seda raamatut läbi lugemata? Kuskil on mul isegi nimekiri raamatutset mida, ma lugeda tahan lähitulevikus ja sel aastal. Reedel lähen igatahes raamatukokku ja võtan sealt midagi alustuseks.

Foto on siit www.raamatukoi.ee

Mustale linnule....

Oh saaks juba tööle! Homme taas vaba päev, kuid ei oska sellega midagi peale hakata ning süümekad on ikkagi kiired ligi hiilima. Täna sai maja koristatud ja turul käidud, no mida ma homme selle vaba ajaga peale hakkan. Kuna asjaolud on vahepeal muutunud, siis trenni ma ilmselt ei lähe või vähemalt ei hakka ma regulaarselt kalli raha eest a la aeroobikas käima. Raha peab kokku hoidma ja ma ei saaks seal trennis end vabalt tunda, teades, et ma ei tea, millal ma tööle saan, kui saan... Säästud sulavad nagu kevadine lumi ja neid praegu trenni peale raisata on mõttetu. Seda enam, et stressi tõttu, mis mind ikka aeg-ajalt külastab kaalun ma jätkuvalt 56kg nii et rassida trennis peki pärast pole pointi. Parema une ja toonuse annab ka sörkjooks või kepikõnd ning kumbki raha ei küsi.

Täna tundsin, kuidas ma unistan ajast, mil mu mees taas palgatöölisena 8st 5ni leiba teeniks. See oma-firma-värk on ikka õudne nuss ja ma ei hakka isegi oma längvuitsi maindima. Aga mis teha, mehed on juba kord sellised, nad peavad riske võtma ja ennast tõestama. Paraku on muret siin küll juba rohkem kui rõõmu. Eks selgi medalil ole kaks külge - vähemalt oskab ja saab ta praegu endale ise tööd otsida, palgatöölisena oleks hirm koondamise jms ees. Gretakene on otsaga Paldiski maanteel - vaat sulle palgatöölise rahulikku elu!

Kui oled vihane, siis pane oma mõtted kirja, hakkab parem, aga põhiline - ära kirja ära saada, sest hommik on õhtust targem!

Foto siit: www.japanfocus.org/data/US_Dollar.jpg

Iseseisva elutee algus

Täna, 13.novembril, reedel, 10 päeva enne aasta ja 8 kuu vanuseks saamiseni, alustas Lennart oma iseseisvat eluteed. Meie väike poja on nüüdsest esmaspäeviti ja reedeti lapsehoidja juures. Eile, neljapäeval tegime väikese proovipäeva, mis kestis tegelikult ainult 1,5h, sest selle ajaga oli selge, et mingit harjutamist see laps ei vaja ning minu sealolek pigem häiris teda. Õhtul sai siis veel üle korratud, kuhu me lähme homme ja mis me seal teeme ning hommik algaski rõõmsa hüüatusega :"Poistega mängima!" (omas keeles muidugi). Kui alla korrusele tulime, siis mindi kohe esikusse ja hakati saapaid jalga panema ise mind tagant utsitades: "Kiiesti, kiiesti!" Kui puder sai söödud ja riidesse pandud, siis mindi juba väga hea tujuga autosse ning sõideti Kadriorgu. Õues sai Lennart Kati ja kahe kutsuga kokku, seltskonnaga liitus veel kaks sõpra ning jalutuskäik parki võis alata. Lennart võttis jalutuskäru äärest kinni ja hakkas kõndima, nagu ta oleks seda teinud viimased pool aastat iga päev! Tagasi vaatamata läks ta rahuloleva ilmega pargi poole. Kui Kati küsis, kas sa emmele tadaa teed, siis pöördus üle õla mind vaatama, ütles "Tadaa!" ja pöördus uuesti minekule. Ja nii ta läks, see meie väike vapper Lennukene. Tagasi vaatamata. Mina istusin autos ja nutsin. Selline väike imelaps! Esialgu olid hullud süümekad, aga kui asjalikuks hakkasin, siis oskasin ikka nautida täiesti vaba päeva küll ja küll. Pool 1 sain Katilt sms-i, kus ta teatas, et Lennart saab maksimumpunktid! Väga tubli poiss - jalutas, mängis, sõi ja nüüd magab ilma igasuguste vastuväideteta ja pisarateta. Nagu Georgki 5a tagasi. Vot sellised tublid, iseseisvad ja asjalikud lapsed on mul!

Fotol meie talvine koduõu, mis täna harjumatult tühi oli.

Pasta ja teater

Lõunasöök: tomati-mozzarella salat värske basiilikuga balsamico-äädika oliiviõli kastmes, lisatud Vahemere ürdisegu, meresoola ja pipart ning täistera spagetid oliiviõliga ja riivitud parmesani juusuga. Keele viis alla!
Eile käisime teatris, Vat-teatris muide käisime esimest korda mõlemad. Etendus oli suurepärane, palju sai naerda ja mõnus oli lihtsalt kodust välja saada. Pärast istusime Spiritis, jõime piparmünditeed ning rääkisime juttu. Sirgeks.
Hommikul lasi Lennu kaua magada ja täna on kohe parem olla. Inimene vajab leiba ja tsirkust, mina vajan pastat ja teatrit.

Style test

You are an Elegant Classic
You have a refined sensibility with an appreciation for history and tradition in your furniture and your rooms. You value beauty, things that are well crafted, and family heirlooms. You are visually sensitive and understand how symmetry and a formal layout give order to a room, and hence your home is refined and calming. You are not taken in by the trends of the moment. You go for things with a timeless appeal, and appreciate old-fashioned virtues like manners and handwritten notes and making a home that is welcoming for others.
You value order. You feel happiest if your home is well organized. You understand that when your house is in order, your mind feels clearer. Rather than a lot of meaningless objects or overly-designed items, you are happier with a few well-placed things. Your home is your respite from a busy life. Try to avoid letting things into your home that you don't really love.

1. Your Design Challenge: ORGANIZE The front hall sets the mood for your entire home. Consider how to accommodate all the room's functions as beautifully as possible. At the very least you need a console, and if you're short on storage, consider a dresser. Outfit the surface with nice trays and bowls for mail, keys and sunglasses. Keep a trash can for immediately tossing the junk mail. Closet-door or wall hooks encourage coat and bag hanging rather than dumping. If you have children, try to give each a basket in the closet for hats and gloves. It's nice to have a chair or bench for changing shoes, a mirror for last-minute lipstick checks, and a lamp or sconces for warm light.
2. Your Happy Place Think of your outdoor space, no matter how small, as rooms, and create distinct areas. A pair of chaises flanking a little side table makes a living room. A lantern hanging from a tree or pergola over a table and chairs makes a dining room. A cluster of potted plants on a patio can create a cozy nook, and a single urn or bench placed at the far end can draw your eye, making a space seem longer. Big lanterns with candles sitting on the ground create a sense of space and give beautiful light. Try out new ideas before you start shopping by taking a photo of your area and laying some tracing paper over the print to draw whatever you're planning first.
3. Be Party-Ready All the Time! Mood: Nice, flattering light makes us feel good. So nix the harsh, direct light from overhead fixtures in favor of the softer glow from floor and table lamps. Also, keep some votive candles and a couple of hurricane lanterns for setting around the room.Scent: The first thing you notice about a home is how it smells. Use naturally fragrant cleaning products. If you find a scented candle or fresh potpourri you love, stock up on it. Any scent you like, whether perfume or linen spray, can be used on upholstery, bedding or just spritzed into the air.Food: Devote space in your pantry or on a shelf for go-to party essentials: crackers, dip, chips, nuts—whatever you like to serve. Keep on hand a collection of attractive bowls and cocktail napkins, and you'll be able to set a spread—instantly!Drink: The simplest and chicest thing is to have a drinks tray or table always set up. Include a mix of pretty glasses, an ice bucket, a lovely pitcher, and bottles of soda and water. When the bell rings, just add ice and limes.
You know your style.

***

Sellise testi saab teha siit http://www.homegoods.com/quiz.asp

Foto on siit http://www.homegoods.com/bath.asp

Lumi

Selle talve esimesest lumest sai pilti tehtud. Lumi oli puhas ja valge, nagu väikese lapse südametunnistus. Viimastel päevadel on tuju hea olnud ja kuidagi mõnus on olla. Väikse mehe nohust saime 6 päevaga võitu! Ise ka ei jäänud haigeks, kuigi tavaliselt ei õnnestu mul küll nohu vältida, kui tited tatised on. Lootus paari kuu pärast tööle saada hoiab tuju üleval ja paneb nautima viimaseid kuid kodusolemist. Täna leidsime back-up lapsehoidja tänu naabri-Kristile! See on suur asi, annab palju kindlustunnet! Magan ka normaalselt jälle.. eks see unetus ikka kõik ole mul peas kinni... pole ma ju midagi teinud. Jooksma pole ikka jõudnud, korra käisin Salme-Vabriku-Graniidi-Kalevi ringil, aga see 5min ring ei kvalifitseeru ju isegi mitte sörgiks. Lumi on maas, ilm on ilus, tuulevaikus hoiab oksad lumised, autod pole teid siin kõrvaltänavates veel poriseks sõelunud ning koerad pole jõudnud veel kollaseid ja pruune laike lumehunnikutele teha. Kõik on ilus ja valge.

Ärge muretsege, hakake elama!

Olen üks suur muretseja, aga täna tegi sõbrants mulle nö silmad ette! Tema nimelt teeb strateegilisi plaane jaanuariks veebruariks, mil seagripp Eestisse jõuab ja kuna vaktsiini pole, siis on see kindel surm enamusele. Kohutav lugu iseenesest, kuid mida siis teha, kui midagi teha pole? Lapsed trennist, koolist, lasteaiast ära võtta? See tähendaks enamusele ka töölt ära tulekut, sest palju neid koduseid või kodus töötavaid inimesi ikka on?

Kuidagi imelik oli seda juttu kuulata. Istusin Georgi toas akna all kirjutuslaua taga. Päike paistis, muru oli roheline, ja seda novembris! Laps magas rahulikult kõrvaltoas, 6 päeva kestnud nohu on möödas ja mul oli hea kerge tunne. Ja siis see seagripi jutt, paanika, vaktsineerimine, laste koduarestis hoidmine.... Kahju hakkas kohe. Nagu ma talle ka ütlesin - emana saan ma temast väga hästi aru, kuid pidevalt mõelda mingite epideemiate peale, kahtlustada igat köhatust, muretseda kättesaamatu arstiabi pärast, näha igas asjas ohtu ja baktereid ja viiruseid ja nakkust... näha igas söögis keemiat, mürke ja surmalõkse... No milles asi, kallis sõbranna? Üks tobe raamatupealkiri kõlab: "Ärge muretsege, hakake elama!" Mina küll muretsen ja jään ka edaspidi muretsema, aga lausa epideemiateks igapäevaselt ei valmistu - selle asemel küpsetasin täna leiba, tegin woki ning käisin 2x Lennartiga õues. Lapsed rõõmsad ja väsinud, endale pea selge ja kõigil kõht täis.

Fotol meie magamistuba täpselt aasta tagasi Narva-Jõesuu SPA hotellis