Täna, 13.novembril, reedel, 10 päeva enne aasta ja 8 kuu vanuseks saamiseni, alustas Lennart oma iseseisvat eluteed. Meie väike poja on nüüdsest esmaspäeviti ja reedeti lapsehoidja juures. Eile, neljapäeval tegime väikese proovipäeva, mis kestis tegelikult ainult 1,5h, sest selle ajaga oli selge, et mingit harjutamist see laps ei vaja ning minu sealolek pigem häiris teda. Õhtul sai siis veel üle korratud, kuhu me lähme homme ja mis me seal teeme ning hommik algaski rõõmsa hüüatusega :"Poistega mängima!" (omas keeles muidugi). Kui alla korrusele tulime, siis mindi kohe esikusse ja hakati saapaid jalga panema ise mind tagant utsitades: "Kiiesti, kiiesti!" Kui puder sai söödud ja riidesse pandud, siis mindi juba väga hea tujuga autosse ning sõideti Kadriorgu. Õues sai Lennart Kati ja kahe kutsuga kokku, seltskonnaga liitus veel kaks sõpra ning jalutuskäik parki võis alata. Lennart võttis jalutuskäru äärest kinni ja hakkas kõndima, nagu ta oleks seda teinud viimased pool aastat iga päev! Tagasi vaatamata läks ta rahuloleva ilmega pargi poole. Kui Kati küsis, kas sa emmele tadaa teed, siis pöördus üle õla mind vaatama, ütles "Tadaa!" ja pöördus uuesti minekule. Ja nii ta läks, see meie väike vapper Lennukene. Tagasi vaatamata. Mina istusin autos ja nutsin. Selline väike imelaps! Esialgu olid hullud süümekad, aga kui asjalikuks hakkasin, siis oskasin ikka nautida täiesti vaba päeva küll ja küll. Pool 1 sain Katilt sms-i, kus ta teatas, et Lennart saab maksimumpunktid! Väga tubli poiss - jalutas, mängis, sõi ja nüüd magab ilma igasuguste vastuväideteta ja pisarateta. Nagu Georgki 5a tagasi. Vot sellised tublid, iseseisvad ja asjalikud lapsed on mul!
Fotol meie talvine koduõu, mis täna harjumatult tühi oli.
No comments:
Post a Comment