Kevad 13:44

Täna kl 13:44 algab kevad. Jumal, kuidas ma seda kevadet oodanud olen! Raske ja pikk talv on läbi ning kuigi väljas on hanged, kalendris ja õhus on kevad. Möödunud talv oli üks raskemaid, mis viimastel aastatel olnud on. Georg oli küll tervem kui eelmistel aastatel, aga mõlema lapse ning minu enda 2 kuu pikkune haigus oli ikkagi kannatuste tipp. See talv oli raske ka muus mõttes. Kärped, piirangud, allahindlused, loobumine, kokkuhoid, sääst, tarbimise vähendamine – kõik need märksõnad olid sel talvel meie peres kõneaineks. Kahjuks ei ole veel paranemist paista, kuigi tööd on. Katsume vaikselt ja rahulikult edasi elada. Hoida madalat profiili (X5-ga see ei taha küll eriti õnnestuda, aga see pole meie süü) ning püüda säilitada kodurahu ja soojad suhted. Jah keegi on õigesti öelnud, et ega häid aegu ei osataks hinnata, kui raskeid aegu poleks. Teine õige ja huvitav väide, mis viimaste aegade ja sündmuste valguses mulle meelde on jäänud, ütleb, et inimene areneb ainult tänu raskustele. Kindlasti õige.

Niisiis kevad. Ootan ilmade soojenemist, terve olemist, töö juurde tulemist, raha kiiremat liikumist. Olen kindlasti rahulikum, optimistlikum ja rõõmsam, kuna kevadel järgneb suvi ja see on ilus aeg ning ainus aastaaeg, mida üldse oodata tasub. Ootan aega, mil saan näha väikse poja kõndimist meie koduaias. Rõõmustan kindlasti tema uudistava näokese üle, kui teda esimest korda tipa-tapa õue viin. Puud lähevad lehte ja muru muutub roheliseks. Linnud laulavad ja loodus ärkab. Kulunud fraasid, aga ahh kui hea on neid ikka ja jälle korrata päeval, mis päriselt algab kevad!

Väike mees kõnnib

Sai üle pika aja joogas käidud täna. Sealt saan alati palju häid ja positiivseid mõtteid. Jooga on lihtsalt oma olemuselt selline positiivne asi. Eilne "dringitamine" Spiritis oli ka positiivne, hea on kogeda, et inimene, keda läbi ja lõhki tunned on pärast kõik aastaid ikka seesama inimene, kellega end hästi ja tuttavlikult tunned. Positiivsust saan ka vanemalt pojalt, ta on nii armas ja hoolitseb minu eest. Vaatab kella ja ütleb, et sinu film hakkab varsti, ära seda magama jää. "Maha maga" tahtis ta öelda. Armas. Lennart on ka armas. Oma väiksuses, oma esimestes sammudes, mida ta täna tervelt 12 tükki lastetoas tegi ning oma lühikestes esimestes silpides, mis peaksid olema tema esimesed sõnad. Ivar on ka armas, sest ta hoolib meist ja hoolitseb meie eest. Ta tuleb mulle vastu, laseb mul käia trennis ja shoppamas ja sõbrannaga kohvitamas ning homme lähen day spa'sse. Kasutan neid võimalusi ju tegelikult suht harva, aga ega mulle takistusi ka ei tehtaks. Liiga palju on negatiivsust praegu meie ümber ja meie sees. Peaks sagedamini naeratama, leidma üles positiivsuse ja headuse. Igatahes tänase päeva panen kirja kui Lennu käima hakkamise päeva. 17.märts.

Puhh

Lennu esimesed neli sõna on EMME, PUHH, TÄHH JA KIHH. Viimased kaks tähendavad siis "aitäh'i" ja "kiisut". Georgil olid samad sõnad va Puhh. Karupoeg Puhhi raamat, mänguasjad, vaip, tass, taldrik ja mööbel on meil olemas ning need kõik on suured vaatamisväärsused.
Foto Scanpix'ilt

Naine versus Kerli

Blogisfääsis tuntud Naine ajas Kerli vihaseks sellega, et viimase igapäevane ja tavaline, suht materiaalne ja noortepärane jutt sai mõnitamise ja kriitika osaks ning kuna ma loen mõlema blogi samaväärse huviga, siis hakkasin mõtlema, kumba klassi mina kuulun. Kas ekstentsiaalse alatooniga erudeeritud verbaarse väljendusoskuse ja sõnavaraga vürtsitatud mõtiskluste kirjutajatest blogijate sekka või hoopis igapäevaste tavaliste asjade ja tegevuste üleslugemisele pühendunud kroonikute hulka, kelle tähtsaim sõnum blogis pole mitte hetke tulipunkt poliitikas ja ajakirjanduses, vaid beebi viimased kaalunumbrid ja eelkooliealise saavutused? Teadagi, viimaste hulka pigem. Kerli loetleb üles oma jõulukingitusi, aga mina loetlen üles tite viimaseid tempe ja uusi sõnu. Mis vahet seal on? Kerlil pole titte, kogu vahe. Minu jaoks on ta blogi, nagu paljude teistegi välismaal elavate inimeste blogid, huvitav juba ainuüksi sellepärast, et ta elab Norras ehk mitte Eestis ja ongi kogu lugu. Ei hingesugulust, ei ühiseid huvisid, ei sarnasust töös ega pereelus. Aga elada, töötada, koolis käia Norras on minu jaoks ikkagi põnev. Päevselge, et lugemis-naudingut pakub mulle pigem ikka Naine, aga jah, loen mõlema blogi ning jah, jätkake samas vaimus.
Ei oska linke panna, kui selgeks saan, siis asendan nimed linkidega.

Koos Georgiga

Õpetasin pojale pildistamist, ükspäev tegime koos viineripirukaid, täna tegime pannkooke koos, eile käisime koos turul staffi vaatamas, eile mängisime koos arvutimängu, täna viisin poja trenni ja õhtuti loen muinasjuttu, täna imestasin poja keemia-alaste katsetuste üle.

Point on selles, et mulle on väga hakanud meeldima see, et Georg ei käi lasteaias. Tema aitab mind ja mina püüan talle pakkuda mõnusat ja huvitavat ning kindlasti ka kasulikku kodusolemist. See on midagi uut - varem oli kahe lapsega kodus olemine väga vaevaline minu jaoks.

Selline positiivne asi viimaste aegade kehvade uudiste ja olude kiuste.

Töö või töötus?

Sain teada, et mul on uus ülemus sügisest. Nagu ikka tekitab selline asi vastakaid tundeid. Igal asjal on plussid ja miinused. Plussideks on kindlasti see, et tegemist on ühega meie hulgast, aga ka see, et tal on minu Lennust 3 kuud vanem laps. Seega mõistab ta mingilgi määral lastega töötajate muresid. Samas - ka minu praegune ülemus, kes nüüd lapseootel, sai kõigest imehästi aru. Kunagi pole mul probleemi olnud sellega, et olen kodus haige lapsega.

Täna on mingid töömõtted peas. Mida ma teen aasta pärast? Kas tõesti pean tööle minema? Kas tahan tööle minna? Kas mul on, kuhu minna ja mida seal teha? Kas tööturg ootab mind? Kas võtab sama avasüli vastu nagu septembris 2004. Selge on see, et alla 3-aastast lasteaeda panna mõtet pole. Siis oleks vaja suhteid soojendada Katiga. Vastu suve ma ka tööle minna ei taha, kui siis 1.jaanuaril 2010... Lennuke siis alles 1a9k... Kui sügisel minna, siis on ta 2a6k. Nagu suur jälle... siis paneks juba lasteaeda. Oh, kes ütleks, mis on õige, mis vale? Kes ütleks, mis on vajalik, mis tähtis. Prioriteedid peaks paigas olema praeguseks ajaks. Ongi ju, aga elu on nad jälle sassi löönud veidi. Õigemini üks tegur selles virr-varris - raha. Midagi pole teha, kui teda on, siis on prioriteedid natuke teistsugused, kui teda pole, muutuvad ka prioriteedid.

Mis aasta pärast majanduses toimub? Kas tunnelis paistab valgus? Või on endiselt hämar? Kas saab ka olla pimedam kui praegu? Aasta pärast loen seda kirja ja saan vastused.

Ristsed naistepäeval

Päike paistis silmipimestavalt, otsisin oma Versace'id välja ja sõitsime kirikusse. Kõik läks plaanipäraselt ja kenasti. Meie väike Lennu ristiti kaunil naistepäeval. Usun, et Lennu sai endale parima ristiema, keda võiks tahta ning saame talle tulevikus jutustada sellest kenast päevast. India ja Thai toit viis keele alla ning suuremad lapsed pidasid end ka kenasti üleval. Oli ilus päev, hinge jäi õige ja hea tunne, piltidelt ja videotelt saab meenutada seda hiljem. Ristiema kallis kingitus oli kõigile kolmele mehele huvi pakkuv õhtu poole ning hõbelusikas otse Monacost avaldas muljet. Kevad oli õhus. 7 rohekaskollast roosi mu kolmelt mehelt panid i-le punkti.

Lapsepõlve mõjud

Poja tegi täna 1,5 sammu ise. Viimase kahe päeva suurim saavutus on ka diivanilt alla ronimine pepu ees. Homme on Lennu ristimine ja naistepäev ka. Loodame, et tuleb ilus päev. Villa Thais on kohad broneeritud. Minule on see väga tähtis päev. Mul on kahju, et mu enda ristimine selline kiirkorras tehtud üritus oli.

Loen Paloheimo raamatut ning tunnen hea meelt selle üle kui vähe see mind kui last puudutab. Samas teeb mind murelikuks see, et mind kui lapsevanemat puudutab see küll. Olen alati pidanud end liigrangeks, kuid pole iial uskunud, et see kuidagi halvasti (poiss)lapsele mõjuks. Liigne lubamine ja piirideta kodune elu mõjub palju hullemini, arvan mina. Samas tahab Paloheimo mulle aegajalt tuhka pähe raputada... Raamatust olen leidnud kindlust selles, et mingit vägivalda ja füüsilist karistamist ma õigeks ei pea ning lahendust neis ei ole. See on hea, üldjuhul mu käsi ei tõuse last lööma, ja kui olengi teda sakutanud või raputanud, siis minu süümekad on pärast ikkagi hullemad, kui kogu jama kokku. Seisan dilemma ees, kas soovitada seda raamatut oma emale.. Ühest küljest oleks see hea, teisest küljest tekitaks see talle asjatuid kahetsusi. Rong ju läinud ammu.

Enda lapsepõlvest on mul ainult imeilusaid asju rääkida. See oli nii ilus, päikseline ja soe aeg, et tagantjärele mõeldes tundub kas ma mitte ei ilusta oma mälestusi. Palju rohkem pingeid ja vastikuid üleelamisi leidub minu teismeeas.

Nüüd lähen lapsele muinasjuttu (Bullerby lapsed) lugema, et ka tema oma lapsepõlve kohta vaid ilusaid jutte tulevikus rääkida saaks.

Foto on minu tehtud, kuid pildistatud on töökaaslase lapse toa maalitud seina.

Uued tuuled

Olen kahe lapsega kodus ilmselt 2 kuud veel. Georgike ei saa pikalt nüüd lasteaeda, kuna valmistume järjekordseks opiks ning selleks tuleb olla vähemalt 2 nädalat terve. Olen paljudele öelnud, et see saab olema mission impossible, aga ega mul valikut ka ei ole. Kui varem oli kahe lapsega kodus olemine minu jaoks ränkraske, siis nüüd on isegi parem, et Georg kodus on. Ta on nimelt nii suur abiline ja nii hea lapsehoidja, et temast paremat lihtsalt ei ole. Mul on palju kergem omaette toimetada, sest nad mängivad uskumatult hästi koos ja Georg hoiab vennal silma peal. Nii et meie kevadkuu algas siis teatega peatsest operatsioonist, aga see mõjus väga hästi mulle, olen täis energiat ja tunnen jõudu. Kui selle opi tulemusena ka üks ainus kõrvapõletik vähemaks jääks, siis oleks see ikkagi õige valik. Varsti on meil mitu tähtsat sündmust saabumas, siis on ehk midagi positiivset ka kirjutada.

Ülehomme algab kevadkuu

Täna on veebruarikuu eelviimane päev ja ülehomme algab märts. See on väga hea, sest märts on ikkagi kevadkuu ja lumehaged ongi meetrikõrgused veel märtsi lõpuski, siis sulavad nad ikkagi kiiresti ja õhus on tunda kevadet. Nagu paljudel eelmistelgi aastatel, eriti aga viimastel aastatel, olen ka sel talvel jõudnud hetkel äratundmisele, et talv pole minu jaoks. Siin pole midagi lahedat. Kuigi mulle meeldib suusatada, nii mäest üles kui ka tasasel maal, olen teist aastat murdnud endale antud lubadust osta endale murdmaa suusad. Mitmendat aastat on õnnestunud käia lumelinnas, see on mulle lapsest saadik meeldinud. Uisutada meeldib mulle väga, kuigi aastaid pole saanud proovida. Kelgutada meeldib, ei põlga kunagi ära võimalust mäest kelguga alla lasta, vaatamata oma vanusele, mida natuke nagu on juba. Mulle meeldib värskelt sadanud lumi. Eriti siis, kui seda on ohjeldamatult palju. Tv ja raadio muust ei pasunda, kui lummetuisanud teedest ja LV saab pähe koristata lume pärast. Kõikjal on hanged ning valitseb üleüldine kaos. Mina aga võtan oma Nikoni ja lähen välja pildistama seda valget ilu. Ka on mul palju ilusaid ja kvaliteetseid talveriideid, millest osasid ei saa ma isegi kasutada talve jooksul. Teadagi, riideid on mul palju. Nii et tahtes kõvasti talve kiruda, olen ma hoopis siia ritta pannud kõik toredad asjad, mida talve jooksul teha saab.

Alati saab halvemaks minna!

Kunagi ei tasu öelda teatud asju: näiteks seda, et "halvemaks enam ei saa minna!". Alati saab. Kui kasutad väljendit "mitte kunagi", siis võid suht kindel olla, et varsti oma sõnu sööma pead. Oma elukogemusest tean, et kunagi ei tohi kiita laste tervist. Siis on kindlalt nad varsti haiged. Ja teadmiseks teile ning endale meeldetuletuseks - ma ei ole absoluutselt ebausklik!

Lühidalt - eile karjusin siin, et enam halvemaks minna ei saa, täna pean ütlema, et lisaks kahe poja kõrvapõletikule on minu nohu kujunemas põsekoopa põletikuks. Arenguruumi on.

EW 91

Nüüd siis olen punktis, millest ... saab halvemaks minna, aga siiski tundub, et mõnes mõttes põhi on käes. Mu mõlemad pojad on koos nohuga hankinud endale kõrvapõletiku ja mõlemad on antibiootikumide peal. Kas tõesti tuleb väiksemaga läbi käia see vaevarikas tee, mida 5,5 aastat suuremaga nähtud on?! Huvitav on see, et tavapärase masenduse ja nutu asemel, olen apaatne lihtsalt, emotsioonitu. Köögi aknalaual on kandik, mis on pilgeni rohtusid täis. Suure vaevaga pean meeles, kellele mis rohtu millal anda. Täna on Eesti Vabariigi aastapäev, homme on vastlad - minu elu on ikka päevast päeva samasugune, rohud ja tati pühkimine ja söögikorrad ja pee pesemine. Jumal tänatud, et elu nii on läinud, et laste vahe mul suur on - minusugune nõrganärviline oleks väikse vanusevahega laste puhul ammu Paldiski maanteel. Ei kujuta ette, et mul oleks kaks peed pühkida, kahed mähkmed vahetada... Igale antakse ikka jõudu mööda ja Jumal ise teab, et minu jõud ja ego on hetkel kaetud kak ras nende kahega.

Ühesõnaga paraadi vaatamise, kelgutamise, suusatamise ja muu laheda tegevuse asemel istume kodus ja ravime ennast kuidas oskame.

Lennu sai eile 11.kuuseks.