Poja tegi täna 1,5 sammu ise. Viimase kahe päeva suurim saavutus on ka diivanilt alla ronimine pepu ees. Homme on Lennu ristimine ja naistepäev ka. Loodame, et tuleb ilus päev. Villa Thais on kohad broneeritud. Minule on see väga tähtis päev. Mul on kahju, et mu enda ristimine selline kiirkorras tehtud üritus oli.
Loen Paloheimo raamatut ning tunnen hea meelt selle üle kui vähe see mind kui last puudutab. Samas teeb mind murelikuks see, et mind kui lapsevanemat puudutab see küll. Olen alati pidanud end liigrangeks, kuid pole iial uskunud, et see kuidagi halvasti (poiss)lapsele mõjuks. Liigne lubamine ja piirideta kodune elu mõjub palju hullemini, arvan mina. Samas tahab Paloheimo mulle aegajalt tuhka pähe raputada... Raamatust olen leidnud kindlust selles, et mingit vägivalda ja füüsilist karistamist ma õigeks ei pea ning lahendust neis ei ole. See on hea, üldjuhul mu käsi ei tõuse last lööma, ja kui olengi teda sakutanud või raputanud, siis minu süümekad on pärast ikkagi hullemad, kui kogu jama kokku. Seisan dilemma ees, kas soovitada seda raamatut oma emale.. Ühest küljest oleks see hea, teisest küljest tekitaks see talle asjatuid kahetsusi. Rong ju läinud ammu.
Enda lapsepõlvest on mul ainult imeilusaid asju rääkida. See oli nii ilus, päikseline ja soe aeg, et tagantjärele mõeldes tundub kas ma mitte ei ilusta oma mälestusi. Palju rohkem pingeid ja vastikuid üleelamisi leidub minu teismeeas.
Nüüd lähen lapsele muinasjuttu (Bullerby lapsed) lugema, et ka tema oma lapsepõlve kohta vaid ilusaid jutte tulevikus rääkida saaks.
Foto on minu tehtud, kuid pildistatud on töökaaslase lapse toa maalitud seina.
No comments:
Post a Comment