Nüüd siis olen punktis, millest ... saab halvemaks minna, aga siiski tundub, et mõnes mõttes põhi on käes. Mu mõlemad pojad on koos nohuga hankinud endale kõrvapõletiku ja mõlemad on antibiootikumide peal. Kas tõesti tuleb väiksemaga läbi käia see vaevarikas tee, mida 5,5 aastat suuremaga nähtud on?! Huvitav on see, et tavapärase masenduse ja nutu asemel, olen apaatne lihtsalt, emotsioonitu. Köögi aknalaual on kandik, mis on pilgeni rohtusid täis. Suure vaevaga pean meeles, kellele mis rohtu millal anda. Täna on Eesti Vabariigi aastapäev, homme on vastlad - minu elu on ikka päevast päeva samasugune, rohud ja tati pühkimine ja söögikorrad ja pee pesemine. Jumal tänatud, et elu nii on läinud, et laste vahe mul suur on - minusugune nõrganärviline oleks väikse vanusevahega laste puhul ammu Paldiski maanteel. Ei kujuta ette, et mul oleks kaks peed pühkida, kahed mähkmed vahetada... Igale antakse ikka jõudu mööda ja Jumal ise teab, et minu jõud ja ego on hetkel kaetud kak ras nende kahega.
Ühesõnaga paraadi vaatamise, kelgutamise, suusatamise ja muu laheda tegevuse asemel istume kodus ja ravime ennast kuidas oskame.
Lennu sai eile 11.kuuseks.
No comments:
Post a Comment