Seitse seitse

Jälle ilus kuupäev. Aasta tagasi tegime ühe õige asja ;) ja kaks aastat tagasi tegime teise õige asja.
Täna käisime Lennartiga ujumas esimest korda. Emme vaatas ja assisteeris, issi oli pojaga basseinis. Pojale vesi meeldib, esimese korra kohta oli väga tubli, lõpuks väsis siiski ära ja jäi natuke kurvaks. Siiski oli tore ujumas käia!
Georgikene on Pärnus, tal on seal väga hea olla, kuna memm on kogu aeg nüüd kodus ja ainult laste päralt. Kuuldavasti käidud tsirkuses ja kohvikus ja suvilas saunas ja... Minul on ka puhkus, kuna elu 1 lapsega on täielik puhkus ja sanatoorium, eriti veel Lennarti-suguse lapsega.
Nüüd jälgime, mis ilmataat teeb ja palume, et ta ikka armuline oleks meile. Nädala pärast vaja sünnipäeva pidada ja seda kindlasti õues. Muidu on kõik hea ja rahulik meil.

***

Pilt on noorest põdravasikast, keda nägime metsavaheliselt teel Sipast Tallinna.

Meie päev 2,5-kuuselt

Lennart Edward hakkas 6-päevaselt öösel sööma 1 kord ning see esimene söök oli kell 5:30. Kui Lennart oli natuke aega haige, siis tahtis ta süüa kell 4, kuid seejärel hakkas ta taas süüa tahtma kl 5:30. Seejärel on ta üleval pool tunnikest, kuid jääb siis jälle magama. Üleval on ta oma voodis ja ta on nii tasa, et sageli jääb emme enne teda uuesti magama. Järgmine söök on 3h pärast ehk siis 8:30. Pärast seda on ta täpselt 1h üleval ehk siis 9:30 jääb ta uuesti täpselt tunniks ajaks magama. Kolmas söök on kl 10:30 ning seejärel on ta taas üleval ca 1h, kuid siis lähme tavaliselt vankriga sõitma ning tuleb pikem magamine, mis kestab ca 2-2,5h seega uus söök on ca kl 14:00. On ette tulnud ka 3-tunnist magamist, aga sel juhul peab vanker liikuma kogu aja. Pärast seda söögikorda jääb pojake jälle üles ning edasised söögikorrad on tavaliselt 2h vahedega. Pärast sööki meeldib Lennartile mängida oma mängukaare all või „lehitseda“ oma raamatut. Kui ta on seda teinud tunnikese, siis on väike 45-minutiline uni jälle silmas. Uus söök on kl 16, seejärel kl 18 – pärast seda käime tunnipikkusel jalutuskäigul vankriga. Järgmine söögikord umbes 20:30 ning viimane söök on ca 22:30. Päevakaval on umbes pooletunnised muutused. Korralik söömine toimub 20:30, kl 22:30 on poja liiga väsinud, et pikalt ja korralikult süüa. Sellegipoolest on pikk ööuni pigem reegel kui erand.
Päevakava näeb välja selline:
5:30 1.söök
6:00-6:30 ärkvelolek
6:30-8:30 magamine
8:30 2.söök
9:00-9:30 ärkvelolek
9:30-10:30 magamine
10:30 3.söök
11:30-14:00 magamine vankris
14:00 4.söök
16:00 5.söök
18:00 6.söök
19:00-20:30 magamine vankris/ärkvelolek
20:30 7.söök
22:30 8.söök

Suvele start antud!

Juuni on käes. Kauaoodatud suvekuu. Suve tunnet ei ole, aga korra olen aias päevitanud ja mõned grillid on ka juba tehtud. Lennart magab vankris endiselt üsna paksus vankrikotis ja Georg käib lasteaias fliisi ja jopega - alles hiljuti jätsime pükste alt sukapüksid ära! Tuul on jahe ja inimesed on haiged ümberringi.
Georg on viimasel ajal tubli jälle, mingi pahanduste periood on läbi, kuigi hinges on süümekad, et pahandasin temaga liigselt ning karistasin teda liig-rangelt. Lennart on meil "viiemees" - ma ei jõua ära imestada, kui rahulik ja hea laps ta on. Olin kindel, et teist nii rahulikku ja ise-olevat beebit ühte perre ei sünni, aga näe - sünnib ikka küll! Ta nutab imevähe ja sedagi ainult siis peamiselt kui süüa tahab. Naeratab mulle pidevalt, seda ka tegevuste juures, mille juures iga teine beebi röögib - riidesse panemine, mütsi pähe panemine, mähkmete vahetus, vannitamine, kuivatamine pärast vanni, silmade puhastamine, tuttu jäämine... isegi enne sööma hakkamist padunäljasena vaatab ta mulle otsa ja naeratab! Imeline laps!
Kaalu tuleb Lennartil visalt, aga siiski loodame juba sel nädalal saavutada 5kg piiri. Imelik on see, et mulle tegelikult meeldivad nö saledad beebid, kuid ikkagi oleks hea, kui seda kaalukest tal rohkem oleks. Aga ega seda kaalu ei saagi tulla ju, kui tal tohutud õhumullid ees on pärast mõneminutilist söömist ning edasine söömine ebaõnnestub sageli täielikult - ta küll imeb, kuid ei neela, vaid ajab piima suust välja. Teiseks ei saa seda kaalu juurde tulla, kuna noormees magab jätkuvalt öösel 6h. Ta küll kompenseerib seda päeval 2-tunniste söögivahedega, aga kui väljas magada lastakse, siis ei ole ka 4-tunnine söögivahe mingi probleem. Piima ajab Lennart vähem välja kui Georg omal ajal, aga muidu on mu lapsed äravahetamiseni sarnased oma loomult ja käitumiselt ja üldse... Lennart võib ligi tund aega mängida mängukaarega, vaadata riidest raamatut või kollast tähekest... Georg on nii suur, ta sai nii äkki suureks, et see lausa häirib mind. Ta peab palju asja nö alla neelama, sest emmel ei ole tema jaoks nii palju aega kui varem. Õnneks on ta mõistlik laps, kellega saab jätkuvalt rääkida ja asju arutada ning kokku leppida.
Elu on lill kui Georg on lasteaias. Kui Georg on kodus, siis on natuke teine tempo päeval ning mõned piirangud mind häirivad, kuid tore on samas vaadata, kuidas nad koos juba mängivad ning kuidas Georg end appi pakub, kui ma Lennartiga toimetan.
Ilusat suve!

Emadepäevast nii ja teisti

Eile oli emadepäev ja mina sain 2 tulbikimpu. Ühe andis edasi vanem poeg ning teise Ivar, kuna noorema poja sõrmekesed ei ulata veel üle paari tulbivarre. Emadepäev peaks olema rõõmus päev, kuid kuna Georg jäi haigeks ning oli palavikus, siis erilist rõõmu ei saanud tunda kahjuks. Päev möödus teda ravitsedes ning muretsedes mõlema lapse pärast.

Ajas tagasi minnes meenub Emadepäeva kontsert lasteaias - Georg oli vaid 2 päeva enne kontserti lasteaias käinud ning selletõttu ei oskanud ta eriti laule ning ka näidendis oli tal vaid imepisike osa. Armas oli vaadata, kuidas see väike poiss häbenedes ja edvistades seal laval koos teiste lastega emadele laulis.

Georg sai vaid nädala lasteaias olla ning nüüd on taas kodus nohu ja köhaga. Vihkan neid haigusi, eriti nohu ning kõige rohkem vihkan seda, et see laps ei all ravile. Näen metsikult vaeva kõiksugu rohtude, ravimteede, aurude, vannuide, plaastrite ning muu sellisega, aga tulemust peaaegu ei ole. See ajab närvi mind ja loomulikult on ka laps õnnetu ja tunneb ilmselt süüd...

Pisipojaga oli ka väike mure. Nimelt ei võtnud ta 1.kuu sünnipäevaks vajalikku kogust kaalu juurde. Sünnikaal oli 3670gr, haiglast tulime ära 3300gr ning 1 kuu ja 5 päeva vanusena kaalus ta vaid 3610gr. Pea, rindkere ja pikkus olid samad, mis sündides. Laenutasime imikukaalu, käisin titega imetamisnõustaja juures, kuid midagi erilist siiski ei teinud. Kaal hakkas tasapisi tõusma ning tänaseks, mil ta on 1k ja peaaegu 3 nädalat vana, on poja kaal 4230gr.

Mingit päevarezhiimi meil veel tekkinud ei ole, hommikul magab lühikese une pärast hommikust söömist toas või hea õnne korral ka õues, seejärel peale järgmist sööki, mis leiab aset 10-paiku, magab poja pikemalt ja seda umbes kella 14-ni, seejärel on ta tavaliselt üleval ning õhtul kl 5-6 paiku teeb ta veel ühe pikema une ning siis veel on lühike uni kella poole 9 paiku. Aga see erineb päeviti veel palju ning mingit kindlat päevakava meil paraku veel ei ole. Ärkveloleku ajal on ta rahulik ja vaikne, "suhtleb" peamiselt oma mänguasjadega ja raamatuga ning seda võib ta sekkumata teha üle poole tunni järjest. Iseseisva olemise pikkus lüheneb õhtupoole, mil on rohkem tahtmist süles olla ning tuju läheb sagedamini kehvaks. Mingit unne kussutamist ja "magama panemist" siiani pole olnud, lutt ja teki sisse mässimine kindlustavad hetkega uinumise. Öine söögivahe on jätkuvalt 5-6h ning söömise aeg on lühenenud 25 minutilt 15-le.

Lennart ajab piima välja päris palju, kuid seda mitte nii hullusti nagu Georg. Vasak silm on tal veidi väiksem ning pisarkanal on jätkuvalt umbes. Silmaarstile numbrit ei saa. Mitte, et järjekord oleks pikk, vaid numbreid lihtsalt ei ole! Masendav. See silmake võib tal muidugi ise korda minna, nagu ka Georgil läks, aga ikkagi...

Ja muidugi veel üks ülimalt tähtis ja mainimisväärt asi - arvasin Georgi ajal, et sain ikka väga hästi temaga kahekesi elades hakkama ja tegelikult saingi, aga elukvaliteet on ikka kordi parem, kui sul kõrval on hea ja hoolitsev mees, kes ei arva, et imikuga kodus istumine on puhkamine, vaid raske 24h-töö. Veel parem, kui sellel mehel on vaba tööaeg ning ta "lendab" koju siis, kui ma teda vajan. Fantastiline!

Kokkuvõttes oli siiski üks elu ilusamaid emadepäevi! :)

4 nädalat

Homme saab Lennart 4 nädalat vanaks. Aeg lendab uskumatult kiiresti ning võin kinnitada, et see aeg on olnud uskumatult ilus ja armas ja mõnus ning puhas nauding on olla taas kodus pisikese piimalõhnalise olendiga, kes dikteerib iga mu sammu ning hetke päevas. Eriti suur mõnu on see, et olen oma kodus - seda kogemust mul kahjuks olnud ei ole. Pojake hakkas 6-päevaselt tegema 5-6-tunniseid ööunesid ning tänu meie kallile tublile issile pole ma õieti unepuudust tundnudki. Küllap saame neid tunda veel, aga üleminek seni on siiski sujuv olnud. Lennart on Georgi moodi paljudes asjades - vankris magab hästi, oskab juba üle poole tunni järjest omaette olla ja mõnd mänguasjakest vaadata ning sööb enam-vähem kindlatel kellaaegadel ning mis peamine - kumbki mu poegadest ei tunnista loomulikku rinda, vaid eelistab silikoonist tissi! Lennart erineb Georgist selle poolest, et oskab sagedamini ja kõvemat häält teha - näiteks mähkmevahetuse ajal on aegajalt tarvis kõvasti kisada ning söömise ajal on vaja nalja teha ning ega eriti ta imeda ka ei viitsi, parem kui piim kohe suhu jookseks - paraku ei ole tal vajagi eriti imeda, sest piim voolab tõepoolest ohjeldamatult talle kurku.
Ootame põnevusega 1-kuu mõõtusid ja kaalu!

Pisipoja sünd

Pikk ootus ja palju valu sai otsa ning pühapäeval, 23.märtsil kell 23:12 sündis Lennart Edward keisrioperatsiooniga erahaiglas Fertilitas.Kõik algas peale 07.07.07 kui ma tulin Pärnust suvepuhkuselt kaheks päevaks koju, sest Musi oli Tallinnas tööl sel ajal ja meiega Pärnus puhata ei saanud, aga siinkohal detailidesse rohkem ei laskuks. 29.07.07 tulime imeliselt reisilt Soomest ning kohe järgmisel hommikul tegin rasedustesti ning enne kahe triibu nägemistki teadsin, et ootan titat. Tulevane issi oli megaõnnelik ning kihutas kohe Märjamaale oma isale uudist teatama.
Esimene kuu sai märkamatult mööda, teisel kuul kogesin seda kuulsat "morning sickness'i", mis ei kimbutanud üldse mitte ainult hommikuti, vaid suvalisel ajal. Kolmandal kuul sai uudisest teatavaks laiem üldsus ning meningiidilaadsed peavalud olid igapäevasteks kaaslasteks. Neljandal kuul tabas mind elu kohutavaim nohu ja köha ning samal ajal käisime võrratul reisil Hispaanias Costa del Soli's, kus oli oktoobrikuus uskumatud 30 kraadi! Seal oli väga mõnus ning see reis oleks võinud pikemgi olla ning ilmselt sain ka tervise tagasi just tänu sealsele minu jaoks ideaalsele Vahemere kliimale! Viiendal kuul kogesin suurt masendust ja stressi, mille ilmseks põhjustajaks oli mu vanema poja lakkamatu haigustelaviin ning mure tulevase adenoidiopi pärast. Kuuendal kuul, jõulude paiku, tundsin esimesi ebamugavaid ning kohati valusaid toonuseid. Seitsmedal kuul, olid toonused juba igapäevasteks kaaslasteks ning kui hakkasime kella pealt valude vaheaegu mõõtma juba, siis sain aru, et tuleb arsti juurde minna. 28.01.08 sõitsingi Fertilitase poole ning ning dr.Shois vaatas mu põhjalikult üle ning määras Gyniprali ning 2 süsti 12h tagant, et tita kopsud ette valmistada võimalikuks enneaegseks sünniks.
Niisiis sellest ajast olin „kõrgriskirase“ ning elasin teadmises, et see rasedus võib katkeda. Vedasin siis Gyniprali tablettidega välja veebruari lõpuni. 36.nädala saabumist tähistasime Ivari ja Georgiga Tallinna nn Kaksiktornides, 8.korruse üliedevas kohvikus. Nimelt võtab Fertilitas vastu sünnitaja alates 36.nädalast. Kuhugi mujal mul sel korral tahtmist minna ei olnud. 28.02.08 otsustas dr.Shois, et 26.03.08 tuleb plaaniline keiser juhul, kui laps ise varem sündima ei hakka. Kui hakkab siis otsustab keisri/sünnituse vahel hetkel valves olev arst. Algasid elu pikimad 27 päeva... lugesin päevi ja tunde ning minuteid... 11.03.08 olid valud juba ohkima ja hingama panevad ning ma helistasin Fertilitasse, kus juhuslikult oli valves minu oma dr. Shois, kes mu kohe ka haiglasse kutsus. Sõitsime kogu perega kl 00:50 haiglasse. Tehti UH, KTG ning kontrolliti avatust, mis oli 0. Tehti taas süst ning sain koju, kuna mingit sünnitegevust ei olnud, kuid valud jätkusid. Algasid elu raskeimad nädalad, mille jooksul sain voodist välja vaid loetud minutiteks. Valutasin ööl ja päeval, vannis ja padjakuhila otsas, õues ei käinud ma kogu selle aja, sest käimine oli piin.Raske aeg oli see mõlemale mu kallile mehekesele, aga sellest olen siin blogis juba kirjutanud. Õnneks viis Ivar pojakese Pärnusse Suurel Reedel, kuhu ta jäi nädalaks ning see oli parim kingitus minu emalt ning Anarylt, mida ma elus neilt saanud olen! Amen!Georg sündis ka täiskuu ajal... kui laupäeval täiskuud taevas nägin, siis mõtlesin tõsiselt, et kolmapäevani ei vea välja...Ööl vastu pühapäeva ma magasin loetud tunnid, sest valu enam vastu hommikut järgi ei andnud, nagu tavaliselt. Päeva veetsin diivanil valutades, nagu tavaliselt, ainult et üldse valu järgi ei andnud. Tavaliselt andis valu ikka tibake järgi mingiks ajaks. Söögiisu ka ei olnud päeval, aga mingeid sünnitusele viitavaid märke polnud. Kella 19 paiku läksin vanni, kus olin tund aega, kuid valud ära ei kadunud - see tegi juba ettevaatlikuks. Kell 20 tulin vannist, kuid haiglasse sõita ei raatsinud veel, kuna vaja oli Kreisiraadiot TV-st vaadata! Ka Ärapanijat oli plaanis vaadata, aga valud olid jätkuvalt tugevad. Helistasin Fertilitasse ning järjekordselt oli juhuslikult minu oma ämmaemand valves ning kuigi tundsin ennast kui simulant, kutsus ta mind ikkagi haiglasse. Hoiatas veel, et tulge tasakesi, teed on libedad. Nagu ikka, ainuüksi Janika rahuliku hääle kuulmisest ja Fertilitase mainimisest hakkas mul parem ning valud kadusid üsna mõneks ajaks ära. Tekkis ka söögiisu ning Ivar lubas, et kui Fertilitasest tulime, siis lähme võtame koju kaasa pizzat. Kell 21:00 startisime Fertilitase poole. Haiglakott oli ka kaasas nagu alati, aga uskusin kindlalt, et tuleme veel samal päeval kodu poole tagasi.Haiglasse jõudsime 21:30 ning kohe pandi meid lebotama ühte palatisse, minule KTG ümber. KTG küljes olin ca 30 min ning selle ajal tundsin mitut tugevat toonust, mis olid üsnagi regulaarsed juba. Kui ämmaemand tuli, siis ütles ta lause, mis on mulle mällu sööbinud: "KTG näitab emaka kokkutõmbeid iga 6 minuti tagant!" See tähendas juba sünnitegevust! Küsisin ka, mida tita tunneb, kui mul need valusad toonused on ning ämmakas ütles, et teda pigistatakse. Siis mõtlesin esmakordselt, kui palju see väike sündimata inimene kannatanud on... Ämmaemand läks valvearstiga nõu pidama ning tuli tagasi üllatavalt kiiresti. Ta küll alustas lauset, nagu küsiks mu arvamust, aga tegelikult olid nad juba kõik ära otsustanud - brigaad oli välja kutsutud ning otsus keisriks tehtud. Niisiis öeldi meile, et võiks täna "ära lõigata", jah umbes-täpselt sellist väljendit kasutatigi. Küsisin veel, et kas saan paar tundi vaimu valmis panna, kuid ämmaemand ütles, et veel täna toimub operatsioon. See võttis jala värisema...
Meid saadeti perepalatisse, kus ma riietusin ja kus pandi mulle külge kanüül ja tilguti. Tuli dr.Väin, kes rääkis midagi keisrist, kuid seda ma kahjuks ei mäleta, mida ta mulle rääkis. Jäi meelde vaid see, et lastearst, kes ka kohale kutsuti, oli rõõmustanud, et tita andis märku ISE ilmale tulla. Seejärel katsus ta emakakaela avatust ning see lause on mul taas mällu sööbinud: "Emakakael on nii kinni ja toores, et isegi minu väikese sõrme ots ei mahu läbi!" - see oli siis minu 3 nädalase valutamise tulemus!?Aeg omandas minu jaoks sel hetkel uue tähenduse, olin mingis mullis ja nägin kõike kuidagi eemalt.. Ivar, intensiiviõde, ämmaemand, arst.... järsku saatis ämmaemand mind ümber piha armsalt toetades (selline veider asi on meeles...) ruumini, millel seisi suur nimetus OPERATSIOONIBLOKK. Sisenesin sealt, mult võeti ära hommikumantel, Ivari slaalomipõlvikud (mu jalad külmetasid viimasel ajal kogu aeg) ning plätud. Läksin opi saali, kus oli palju palju inimesi. (Imestasin veel, et miks nii palju!?) Öösärk võeti ära ning ma pidin külili opi laual lebama. Põlved suruma vastu rinda ning pea samuti nii palju alla painutama kui võimalik. Anestesioloog oli vene aktsendiga keskealine mees, kes mu selgroo vahele nõela ajama hakkas. See ei olnud valus, tegelikult vist oli, aga ma ei tundnud midagi. Teadmine, et kohe kohe kohtun oma noorema pojaga, mõjus mulle nii, et ma ei kuulnud ega näinud suurt midagi enda ümber. Mäletan, et kui alakeha enam ei tundnud, siis võttis keegi mul käest kinni. Ivar oli opratsioonisaali kutsutud ning ma ei tundnud teda operatsiooniriietes ning maskis ära. Mul hakkas kerge õhupuudus ning anestesioloog pani mulle hapnikumaski pähe. Siis tundsin, kuidas minu kõhuga toimetati, kuulsin mingite riistade klõbinat ning seda, kuidas mind sikutati, aga valus see muidugi üldse ei olnud. Pigem oli hea rahulik seal lihtsalt lamada ning teada, et minust ei sõltu enam midagi. Mingil hetkel vajas Musi äkki nuuskpiiritust (tundus, et nii igaks juhuks...) ning samal ajal nägin ka kuidas ämmaemand, rätik süles, valmistus last vastu võtma.
Ja sealt ta tuli - ilusa näoga roosa suur poiss! Poja toodi mu näo juurde ning sain teda ühe käega katsuda. Ta tegi kohe suht mehelikku häält ja nägi välja pigem paarinädalane kui vastsündinu. Värske issi ja ämmaemand läksid koos titaga opitoast ära. Lastearst vaatas ta üle ning jäi igati temaga rahule (hinne 9/9), pikkust oli pojal 53cm ja kaalu 3670gr – peaaegu täpselt niipalju, kui dr.Shois ennustas. Mind õmmeldi kokku ja viidi intensiivpalatisse. Enestunne oli uskumatult hea, lebasin voodis, miljon juhet küljes ning vaatasin aknast välja suurt kollast täiskuud.
Umbes poole tunni pärast toodi minu juurde pojake ning seal me siis kolmekesi istusime mitu mitu tundi. Poole kolme paiku läks pojake issiga perepalatisse, kus nad veetsid esimese öö kahekesi koos. Mina kahjuks magada ei saanud, aga see polnud üllatus, ka Georgi sündimise ööl ei maganud ma silmatäitki.
Koju sõitsime neljapäeval, kui 2-päevane lumetuisk oli möödas, päike paistis ning me olime üliõnnelikud.

Minu mehed

Tahan seekord oma mehi kiita - kõigepealt seda suuremat, 35-aastast. Ta on üsna lohakas ja hoolimatu, mis puudutab koristamist ja puhtuse pidamist kodus seni olnud. Nüüd, kui asjalood on sellised, et minust ei ole ajutiselt kodus perenaist, ei jõua ma ära imestada, mille kõigega mu mees hakkama saab! Ta teeb kodus süüa, ta koristab (ise!), ta triigib, ta toimetab lapsega, paneb nõudepesumasin tööle ning tühjendab seda, paneb asju oma kohale, puhastab, tegutseb, asjatab... Vaatan ja imestan. Meestes on kõik see hoolitsus peidus ja kui see välja ei paista, siis on selles enamasti naine süüdi, kuna naine teeb kõik ise ära ja ei anna mehele võimalust. Ta on uskumatult tubli ajal, mil mina ainult laman, magan, pikutan, olen arvutis või vaatan tv-d.
Väike mees on ka mul tubli. Ei ripu jala küljes, saab aru, kui emme tahab pikutada, saab aru, kui emme temaga ei mängi ega isegi rääkida ei taha. Tuleb teeb pai ja kriimus-kraamus, kui emme on valust kõveras, küsib mu tervise kohta ja püsib vaikselt ja käitub arusaaja moodi kui keeldun ta sõpru külla lubamast.
Kummalgi mehel ei ole praegu kuigi kerge, sest ei saa olla ju kerge armastatud inimest valudes vaadata. Mõlemad mehekesed peavad pingutama tavapärasest rohkem, sest ema hoolitsevat kätt ei ole ning üks abiline on peres vähem. Aga nad on uskumatult vaprad ning seepärast ma eriliselt armastan oma mehi ning olen õnnelik, et mind just mehed ümbritsevad. Varsti on neid 3 ning loodan väga, et siis on mul 3 hoolitsevat, armastavat meest. Olen ma ju alati meeste sõprust, armastust ja hoolitsemist enam kogenud ja kõrgemalt hinnanud, kui naisi.

Teine, see raskem pool...

Panen ennekõike enda jaoks kirja mõningased sündmused, mis on aset leidnud minu teise raseduse 26.nädalast kuni tänaseni.
Kõigepealt siis jõulude paiku algasid valusad toonused.. Kuna esimese raseduse ajal olid mul ka valusad toonused ja emakas tõmbus asja eest teist taga 6.kuul kokku, siis ma ei hakkanud paanitsema ja talusin neid valusid kuu aega. Kui valud läksid nii hulluks, et haarasin juba paberi ja pliiatsi ning hakkasin valude vaheaegu kirja panema, siis sain aru, et asi tõsine. Jaanuari lõpus läksin haiglasse. Ise veel sõitsin autoga ning Pirita teel mõtlesin, et jumala pärast, siia ma ära sünnitan! Koheselt kirjutati mulle Gyniprali tabletid, mis peaksid siis ära hoidma katkemisohu ehk enneaegse sünnituse. Kuna aga asi oli väga tõsine, siis arstid ilmselt ei uskunud, et neil õnnestub enneagne sünnitus ära hoida, siis otsustati hakata mind süstima iga 12h tagant, et tita kopsud ette valmistada iseseisvaks hingamiseks, kui ta peaks tulla tahtma. Fertilitasse ma ka poleks saanud minna, kuna nemad võtavad vastu sünnitajaid alates 36.nädalast, minul oli napilt 30.nädal käimas. Sain oma süstid kätte ja hakkasin Gyniprali võtma 3x päevas ning elu muutus natuke elamisväärsemaks. Georg oli ka pikka aega terve ja käis vapralt lasteaias. Minul oli proua elu - magasin poole 11ni, kohvitasin, jalutasin, shoppasin ja mõnulesin niisama. Kuigi valusad toonused järgi ei jäänud, oskasin ma neid juba tabletiga ära hoida.Tähtis verstapost oli 36.nädala saabumine, teadsin vähemalt, et saan Fertilitasse minna. Tähistasime seda Swiss Hotelli kohvikus. Eile öösel aga hakkasid sellised valud, et roni või mööda seina üles! Gyniprali mõju ei saabunud ning südaööl helistasin haiglasse. Minu kallis doktor Shois oli tööl (valves) ja see käsutas mind kohe haiglasse. Kuna olen kõrgriskirase, siis nad hirmsasti kardavad mu pärast. Läksin kohale ning ligi tund aega uuriti mind, kuni välistati 4 olulist asja: 1)sünnitegevus pole alanud ehk emakakael on kinni; 2) emaka eessein on terve ehk emaka arm ei ole rebenemisohus; 3) põie liigtäituvus ei põhjusta valusid; 4) laps tunneb ennast hästi. Millest minu piinad juba 2 kuud? Sellele vastust ei anta paraku. Oh, nüüd sai küll pikk ja põhjalik jutt. Niipalju ütlen veel, et tähtajani (01.04.2008) ma ootama ei pea, kui tita varem sündida ei taha, tuleb veel märtsis plaaniline keiser, aga ise arvan, et tahab ikka varem tulla.
Täna algas 37.nädal ja laps loetaks õigeaegselt sündinuks!

Pärnus ja Haapsalus

Paar nädalat tagasi arvasin, et ei lahku enam Tallinnast igaks juhuks. Kuna tervis on siiski enam vähem kontrolli all, siis käisime nädalavahetusel Pärnus. Esimest korda sel aastal. Pärnus oli olla nagu ikka, söögid, saun, lapsed, jutuajamine emaga poole ööni, tiirud linna peal. Isegi magada oli täitsa hea, kuigi olen 3 tabletilt 1 tabletini jõudnud.
Täna käisime Haapsalus. Vaatasime linnas ringi, käisime ühel "objektil", seejärel sõime Hermannuse Pubis ning siis käisime ronge vaatamas. Georg oli selle üle eriti õnnelik, tal oli suvine käik meeles ning ta väga ootas seda, et saaks jälle neid vanu nõuka-aegseid vedureid ja vaguneid näha. Küsis iga veduri juures, mis aastal see valmistatud on ning ronis seal otsas. Tegime pilte ja tundsime end hästi. Tagasiteel jäi poja magama ning meil jäi musiga üle konstanteerida taas fakti, et 4a7k laps on ikka titt mis titt veel... no ei vea ilma lõunauneta õhtuni välja! Siis rääkisime sellest, et peaks ikka hea beebimonitori muretsema ja kuigi Katre lubas meile enda oma laenata, siis arvas musi ikkagi, et võiks ise osta, muidu ei saagi midagi osta titele! Täitsa õige, ega polegi midagi suurt tite jaoks osta saanud - kõik on olnud olemas või laenatud või olen mina väiksemad asjad ostnud. Siis arvas mu kallis mees, et beebimonitor peaks olema 3-osaline - 1 osa lapse juures, 1 osa minul toas ja 3.osa tema autos, et ta ka kuuleks, kui tita nutma hakkab. "Ja kui sa piisavalt kiiresti tita juurde ei lähe, siis ma sõidan koju ja võtan malaka kaasa!" Nii armas! :) Kuigi jah, kardan üha rohkem, et tal on tõsi taga. Noh, las ollagi. Armas ikka.

enne veel kui...

Suur, kohmakas, ümmargune, väsinud, vaevlev, vinguv, aeglane, ebaseksikas ning raske. Selline ma olen endaarvates. Ometigi seisan ühel päeval vannitoa uksel, mees vaatab mind diivanilt ja ma kuulen, kuidas ta südamepõhjast ütleb: "Sa oled nii ilus!" See on midagi, mida ma meenutan ka 40a pärast.
Tervis on hetkel tablettide abiga kontrolli all. Aeg läheb küll ruttu veel, aga siiski on tähtaeg hirmutavalt lähedal ja iga päev mõtlen asjadele, mida oleks vaja teha enne, kui...
Üks neist asjust oli pojaga hambaarsti juurde minek. See on nüüd tehtud. Ja saan aru oma emast, kes alati rääkis, et ta on uhke oma laste (käitumise) üle! Kus iganes me olime või mida tegime, iial ei teinud me talle millegagi häbi. Sama tundsin mina laupäeva hommikul hambaarsti kabinetist oma 4,5-aastase pojaga välja astudes. Kui täiskasvanulikult ja korralikult oskab käituda minu poeg! Kui ilusasti peab ta ennast ülal, kui täpselt täidab arsti käske ning talub hamba puurimist ja kogu seda suus askeldamist! Imepärane!
Veel oleks vaja sõbranna juures katsikul ära käia, haiglakott oleks vaja ära pakkida, koristada magamistuba põhjalikult, teha tita riietele ruumi...
Praegu on veel aega.

Braxton-Hicks

Vaevlen kohutavates valudes, mida põhjustavad mulle toonused ehk Braxton-Hicks`i kokkutõmbed ehk kontraktsioonid. Kummaline on see, et kõige jubedamad valud saabuvad just öösiti, kui füüsiline aktiivsus on null. Hoian ennast piisavalt, mingit trenni ei tee, kuigi see oli alguses mul plaanis ning isegi jalutan palju vähem kui tahaksin. Füüsilist tööd ei tee, puhkusel olen juba 31.detsembrist, 4,5-aastast last ei tõsta, suurem osa päevast istun arvuti või tv ees. Päeval on asi kuidagi talutav, toonuseid on päeval ka, aga need on kuidagi talutavad, kuigi tuleb ette ka pikki ja väga valusaid toonuseid, mis kaugelt üle 10 min kestavad. Helistasin ka haiglasse ühel päeval - sealt öeldi, et üle 20 korra ööpäevas ei tohiks olla... mul on neid ilmselt ka rohkem olnud, ega ma neid lugenud pole... Aga öösel on kõik teisiti, kabuhirm on enneaegse sünnituse ees, öösel pimedas muutuvad hirmud suureks ning ahastus ja enesehaletsus on kiired peale tulema. Paljud asjad kutsuvad ägedad toonused koheselt esile, näiteks nagu ägestumine ja vihastamine, täis põis, orgasm (unustatud teema tänaseks) ning vähegi kitsad riided. Täna on 30.nädala 4.päev seega 7 nädalat oleks vaja veel pojukest enda sees kanda, siis ta võib sündida nagu tema vennakenegi 37.nädalal. Ma ei suuda muust kirjutada ega midagi muud pikalt mõelda, ainult üks prioriteet on päevast päeva - kanda laps lõpuni! Igal hommikul tänan Jumalat, et öised õudused selja taga on ning igal õhtul tänan Jumalat, et mulle ja titale on jälle üks päev õnnelikult möödas. Loen Perekoolist, kuidas rasedad sõna otseses mõttes pirtsutavad küll haigla suhtes, küll palatite suhtes, küll ei meeldi neile ämmaemandad, arstid, teinekord kritiseerivad asendeid ja tugiisikuid või nende puudumist. Häh, milline mõttetus! Olen tänulik selle eest, kui õigel ajal pojakesega kohtun ning me mõlemad terved oleme. See on kõik. Kas see toimub natuke hiljem või varem tähtajast, kas see toimub loomuliku sünnitusena või keisrilõikega - vahet pole! Minu prioriteet on üks ning kõik muu tundub liigse eputamisena. Eks mulgi ole omad eelistused, kuid täna tahan vaid seda, et tita oleks seal, kus tal kõige parem olla on niikaua, kuni ta seda vajab.

Foto: www.tarbija24.ee

Promises, promises...

Uue aasta alguses peaks ikka mõningaid lubadusi ka andma... siis oleks hea pärast lugeda ja kiita ennast või noomida, kuidas siis aasta lõpus tulemused parajasti on. Need siis minu lubadused aastaks 2008: Luban...
1) vähem aega veeta arvuti taga, eriti taunitav on pidevalt istuda Perekoolis ja Msn-is;
2) rohkem raamatuid lugeda (seda lubadust saan pidada vaid aprillikuuni, aga sinna siiski 3 kuud aega!!);
3) olla parem naine oma mehele (küll ma juba tean, milles tasuks ennast parandada!);
4) hakata uuesti tegelema joogaga (vähemalt sügisest, kui laps on pooleaastane juba);
5) saavutada aasta lõpuks raseduse-eelne kaal;
6) õppida paremini süüa tegema;
7) olla sallivam inimeste suhtes, kelle põhimõtted või eluviis on minu jaoks äärmuslikud;
8) käia rohkem õues (kui titt vähegi vankris magada tahab, siis see õnnestub hästi!);
9) olla parem ema kahele pojale (detailidesse ei lasku, aga ideaalsest emast olen veel kaugel!);
10) naeratada rohkem.

Pole üldse raskesti teostatavad lubadused, aga kuna mu elu umbes märtsi lõpust keeratakse pea peale seoses noorema poja sünniga, siis on neidki lihtsaid lubadusi päris raske täita. Kuidas sa ikka naeratad, kui oled väsimusest ja kurnatusest ümber kukkumas? Ja kui peaks sattuma selline titt, kes vankris sugugi magada ei taha, siis kuidas ma ikka üksi seal väljas käin? Jooga tundidesse saan ka minna siis, kui see 6-kuune nõustub ilma minuta 2,5h olema ja no kaalu suhtes lubadusi anda on ka muidugi väga raske... Samas neid hetki on ikkagi, mil ka naeratamine peaks õnnestuma, joogaga saab ka kodus hea tahtejõu korral tegeleda, kui see titt peakski seal vankris virisema, siis värsket õhku peab ta ikka saama ja ega ma tema virina pärast toas ikka ei istu. Kindlasti on teostatav see, et olen parem ema ja naine - seal ei ole midagi võimatut, kui vaid tervis korras oleks. Raamatuid lugeda ja kulinaarseid saavutusi teha imiku kõrvalt on muidugi keeruline, aga las siis olla siht silme ees vähemalt!