Minu mehed

Tahan seekord oma mehi kiita - kõigepealt seda suuremat, 35-aastast. Ta on üsna lohakas ja hoolimatu, mis puudutab koristamist ja puhtuse pidamist kodus seni olnud. Nüüd, kui asjalood on sellised, et minust ei ole ajutiselt kodus perenaist, ei jõua ma ära imestada, mille kõigega mu mees hakkama saab! Ta teeb kodus süüa, ta koristab (ise!), ta triigib, ta toimetab lapsega, paneb nõudepesumasin tööle ning tühjendab seda, paneb asju oma kohale, puhastab, tegutseb, asjatab... Vaatan ja imestan. Meestes on kõik see hoolitsus peidus ja kui see välja ei paista, siis on selles enamasti naine süüdi, kuna naine teeb kõik ise ära ja ei anna mehele võimalust. Ta on uskumatult tubli ajal, mil mina ainult laman, magan, pikutan, olen arvutis või vaatan tv-d.
Väike mees on ka mul tubli. Ei ripu jala küljes, saab aru, kui emme tahab pikutada, saab aru, kui emme temaga ei mängi ega isegi rääkida ei taha. Tuleb teeb pai ja kriimus-kraamus, kui emme on valust kõveras, küsib mu tervise kohta ja püsib vaikselt ja käitub arusaaja moodi kui keeldun ta sõpru külla lubamast.
Kummalgi mehel ei ole praegu kuigi kerge, sest ei saa olla ju kerge armastatud inimest valudes vaadata. Mõlemad mehekesed peavad pingutama tavapärasest rohkem, sest ema hoolitsevat kätt ei ole ning üks abiline on peres vähem. Aga nad on uskumatult vaprad ning seepärast ma eriliselt armastan oma mehi ning olen õnnelik, et mind just mehed ümbritsevad. Varsti on neid 3 ning loodan väga, et siis on mul 3 hoolitsevat, armastavat meest. Olen ma ju alati meeste sõprust, armastust ja hoolitsemist enam kogenud ja kõrgemalt hinnanud, kui naisi.