Eile oli emadepäev ja mina sain 2 tulbikimpu. Ühe andis edasi vanem poeg ning teise Ivar, kuna noorema poja sõrmekesed ei ulata veel üle paari tulbivarre. Emadepäev peaks olema rõõmus päev, kuid kuna Georg jäi haigeks ning oli palavikus, siis erilist rõõmu ei saanud tunda kahjuks. Päev möödus teda ravitsedes ning muretsedes mõlema lapse pärast.
Ajas tagasi minnes meenub Emadepäeva kontsert lasteaias - Georg oli vaid 2 päeva enne kontserti lasteaias käinud ning selletõttu ei oskanud ta eriti laule ning ka näidendis oli tal vaid imepisike osa. Armas oli vaadata, kuidas see väike poiss häbenedes ja edvistades seal laval koos teiste lastega emadele laulis.
Georg sai vaid nädala lasteaias olla ning nüüd on taas kodus nohu ja köhaga. Vihkan neid haigusi, eriti nohu ning kõige rohkem vihkan seda, et see laps ei all ravile. Näen metsikult vaeva kõiksugu rohtude, ravimteede, aurude, vannuide, plaastrite ning muu sellisega, aga tulemust peaaegu ei ole. See ajab närvi mind ja loomulikult on ka laps õnnetu ja tunneb ilmselt süüd...
Pisipojaga oli ka väike mure. Nimelt ei võtnud ta 1.kuu sünnipäevaks vajalikku kogust kaalu juurde. Sünnikaal oli 3670gr, haiglast tulime ära 3300gr ning 1 kuu ja 5 päeva vanusena kaalus ta vaid 3610gr. Pea, rindkere ja pikkus olid samad, mis sündides. Laenutasime imikukaalu, käisin titega imetamisnõustaja juures, kuid midagi erilist siiski ei teinud. Kaal hakkas tasapisi tõusma ning tänaseks, mil ta on 1k ja peaaegu 3 nädalat vana, on poja kaal 4230gr.
Mingit päevarezhiimi meil veel tekkinud ei ole, hommikul magab lühikese une pärast hommikust söömist toas või hea õnne korral ka õues, seejärel peale järgmist sööki, mis leiab aset 10-paiku, magab poja pikemalt ja seda umbes kella 14-ni, seejärel on ta tavaliselt üleval ning õhtul kl 5-6 paiku teeb ta veel ühe pikema une ning siis veel on lühike uni kella poole 9 paiku. Aga see erineb päeviti veel palju ning mingit kindlat päevakava meil paraku veel ei ole. Ärkveloleku ajal on ta rahulik ja vaikne, "suhtleb" peamiselt oma mänguasjadega ja raamatuga ning seda võib ta sekkumata teha üle poole tunni järjest. Iseseisva olemise pikkus lüheneb õhtupoole, mil on rohkem tahtmist süles olla ning tuju läheb sagedamini kehvaks. Mingit unne kussutamist ja "magama panemist" siiani pole olnud, lutt ja teki sisse mässimine kindlustavad hetkega uinumise. Öine söögivahe on jätkuvalt 5-6h ning söömise aeg on lühenenud 25 minutilt 15-le.
Lennart ajab piima välja päris palju, kuid seda mitte nii hullusti nagu Georg. Vasak silm on tal veidi väiksem ning pisarkanal on jätkuvalt umbes. Silmaarstile numbrit ei saa. Mitte, et järjekord oleks pikk, vaid numbreid lihtsalt ei ole! Masendav. See silmake võib tal muidugi ise korda minna, nagu ka Georgil läks, aga ikkagi...
Ja muidugi veel üks ülimalt tähtis ja mainimisväärt asi - arvasin Georgi ajal, et sain ikka väga hästi temaga kahekesi elades hakkama ja tegelikult saingi, aga elukvaliteet on ikka kordi parem, kui sul kõrval on hea ja hoolitsev mees, kes ei arva, et imikuga kodus istumine on puhkamine, vaid raske 24h-töö. Veel parem, kui sellel mehel on vaba tööaeg ning ta "lendab" koju siis, kui ma teda vajan. Fantastiline!
Kokkuvõttes oli siiski üks elu ilusamaid emadepäevi! :)
Ajas tagasi minnes meenub Emadepäeva kontsert lasteaias - Georg oli vaid 2 päeva enne kontserti lasteaias käinud ning selletõttu ei oskanud ta eriti laule ning ka näidendis oli tal vaid imepisike osa. Armas oli vaadata, kuidas see väike poiss häbenedes ja edvistades seal laval koos teiste lastega emadele laulis.
Georg sai vaid nädala lasteaias olla ning nüüd on taas kodus nohu ja köhaga. Vihkan neid haigusi, eriti nohu ning kõige rohkem vihkan seda, et see laps ei all ravile. Näen metsikult vaeva kõiksugu rohtude, ravimteede, aurude, vannuide, plaastrite ning muu sellisega, aga tulemust peaaegu ei ole. See ajab närvi mind ja loomulikult on ka laps õnnetu ja tunneb ilmselt süüd...
Pisipojaga oli ka väike mure. Nimelt ei võtnud ta 1.kuu sünnipäevaks vajalikku kogust kaalu juurde. Sünnikaal oli 3670gr, haiglast tulime ära 3300gr ning 1 kuu ja 5 päeva vanusena kaalus ta vaid 3610gr. Pea, rindkere ja pikkus olid samad, mis sündides. Laenutasime imikukaalu, käisin titega imetamisnõustaja juures, kuid midagi erilist siiski ei teinud. Kaal hakkas tasapisi tõusma ning tänaseks, mil ta on 1k ja peaaegu 3 nädalat vana, on poja kaal 4230gr.
Mingit päevarezhiimi meil veel tekkinud ei ole, hommikul magab lühikese une pärast hommikust söömist toas või hea õnne korral ka õues, seejärel peale järgmist sööki, mis leiab aset 10-paiku, magab poja pikemalt ja seda umbes kella 14-ni, seejärel on ta tavaliselt üleval ning õhtul kl 5-6 paiku teeb ta veel ühe pikema une ning siis veel on lühike uni kella poole 9 paiku. Aga see erineb päeviti veel palju ning mingit kindlat päevakava meil paraku veel ei ole. Ärkveloleku ajal on ta rahulik ja vaikne, "suhtleb" peamiselt oma mänguasjadega ja raamatuga ning seda võib ta sekkumata teha üle poole tunni järjest. Iseseisva olemise pikkus lüheneb õhtupoole, mil on rohkem tahtmist süles olla ning tuju läheb sagedamini kehvaks. Mingit unne kussutamist ja "magama panemist" siiani pole olnud, lutt ja teki sisse mässimine kindlustavad hetkega uinumise. Öine söögivahe on jätkuvalt 5-6h ning söömise aeg on lühenenud 25 minutilt 15-le.
Lennart ajab piima välja päris palju, kuid seda mitte nii hullusti nagu Georg. Vasak silm on tal veidi väiksem ning pisarkanal on jätkuvalt umbes. Silmaarstile numbrit ei saa. Mitte, et järjekord oleks pikk, vaid numbreid lihtsalt ei ole! Masendav. See silmake võib tal muidugi ise korda minna, nagu ka Georgil läks, aga ikkagi...
Ja muidugi veel üks ülimalt tähtis ja mainimisväärt asi - arvasin Georgi ajal, et sain ikka väga hästi temaga kahekesi elades hakkama ja tegelikult saingi, aga elukvaliteet on ikka kordi parem, kui sul kõrval on hea ja hoolitsev mees, kes ei arva, et imikuga kodus istumine on puhkamine, vaid raske 24h-töö. Veel parem, kui sellel mehel on vaba tööaeg ning ta "lendab" koju siis, kui ma teda vajan. Fantastiline!
Kokkuvõttes oli siiski üks elu ilusamaid emadepäevi! :)
No comments:
Post a Comment