Braxton-Hicks

Vaevlen kohutavates valudes, mida põhjustavad mulle toonused ehk Braxton-Hicks`i kokkutõmbed ehk kontraktsioonid. Kummaline on see, et kõige jubedamad valud saabuvad just öösiti, kui füüsiline aktiivsus on null. Hoian ennast piisavalt, mingit trenni ei tee, kuigi see oli alguses mul plaanis ning isegi jalutan palju vähem kui tahaksin. Füüsilist tööd ei tee, puhkusel olen juba 31.detsembrist, 4,5-aastast last ei tõsta, suurem osa päevast istun arvuti või tv ees. Päeval on asi kuidagi talutav, toonuseid on päeval ka, aga need on kuidagi talutavad, kuigi tuleb ette ka pikki ja väga valusaid toonuseid, mis kaugelt üle 10 min kestavad. Helistasin ka haiglasse ühel päeval - sealt öeldi, et üle 20 korra ööpäevas ei tohiks olla... mul on neid ilmselt ka rohkem olnud, ega ma neid lugenud pole... Aga öösel on kõik teisiti, kabuhirm on enneaegse sünnituse ees, öösel pimedas muutuvad hirmud suureks ning ahastus ja enesehaletsus on kiired peale tulema. Paljud asjad kutsuvad ägedad toonused koheselt esile, näiteks nagu ägestumine ja vihastamine, täis põis, orgasm (unustatud teema tänaseks) ning vähegi kitsad riided. Täna on 30.nädala 4.päev seega 7 nädalat oleks vaja veel pojukest enda sees kanda, siis ta võib sündida nagu tema vennakenegi 37.nädalal. Ma ei suuda muust kirjutada ega midagi muud pikalt mõelda, ainult üks prioriteet on päevast päeva - kanda laps lõpuni! Igal hommikul tänan Jumalat, et öised õudused selja taga on ning igal õhtul tänan Jumalat, et mulle ja titale on jälle üks päev õnnelikult möödas. Loen Perekoolist, kuidas rasedad sõna otseses mõttes pirtsutavad küll haigla suhtes, küll palatite suhtes, küll ei meeldi neile ämmaemandad, arstid, teinekord kritiseerivad asendeid ja tugiisikuid või nende puudumist. Häh, milline mõttetus! Olen tänulik selle eest, kui õigel ajal pojakesega kohtun ning me mõlemad terved oleme. See on kõik. Kas see toimub natuke hiljem või varem tähtajast, kas see toimub loomuliku sünnitusena või keisrilõikega - vahet pole! Minu prioriteet on üks ning kõik muu tundub liigse eputamisena. Eks mulgi ole omad eelistused, kuid täna tahan vaid seda, et tita oleks seal, kus tal kõige parem olla on niikaua, kuni ta seda vajab.

Foto: www.tarbija24.ee

Promises, promises...

Uue aasta alguses peaks ikka mõningaid lubadusi ka andma... siis oleks hea pärast lugeda ja kiita ennast või noomida, kuidas siis aasta lõpus tulemused parajasti on. Need siis minu lubadused aastaks 2008: Luban...
1) vähem aega veeta arvuti taga, eriti taunitav on pidevalt istuda Perekoolis ja Msn-is;
2) rohkem raamatuid lugeda (seda lubadust saan pidada vaid aprillikuuni, aga sinna siiski 3 kuud aega!!);
3) olla parem naine oma mehele (küll ma juba tean, milles tasuks ennast parandada!);
4) hakata uuesti tegelema joogaga (vähemalt sügisest, kui laps on pooleaastane juba);
5) saavutada aasta lõpuks raseduse-eelne kaal;
6) õppida paremini süüa tegema;
7) olla sallivam inimeste suhtes, kelle põhimõtted või eluviis on minu jaoks äärmuslikud;
8) käia rohkem õues (kui titt vähegi vankris magada tahab, siis see õnnestub hästi!);
9) olla parem ema kahele pojale (detailidesse ei lasku, aga ideaalsest emast olen veel kaugel!);
10) naeratada rohkem.

Pole üldse raskesti teostatavad lubadused, aga kuna mu elu umbes märtsi lõpust keeratakse pea peale seoses noorema poja sünniga, siis on neidki lihtsaid lubadusi päris raske täita. Kuidas sa ikka naeratad, kui oled väsimusest ja kurnatusest ümber kukkumas? Ja kui peaks sattuma selline titt, kes vankris sugugi magada ei taha, siis kuidas ma ikka üksi seal väljas käin? Jooga tundidesse saan ka minna siis, kui see 6-kuune nõustub ilma minuta 2,5h olema ja no kaalu suhtes lubadusi anda on ka muidugi väga raske... Samas neid hetki on ikkagi, mil ka naeratamine peaks õnnestuma, joogaga saab ka kodus hea tahtejõu korral tegeleda, kui see titt peakski seal vankris virisema, siis värsket õhku peab ta ikka saama ja ega ma tema virina pärast toas ikka ei istu. Kindlasti on teostatav see, et olen parem ema ja naine - seal ei ole midagi võimatut, kui vaid tervis korras oleks. Raamatuid lugeda ja kulinaarseid saavutusi teha imiku kõrvalt on muidugi keeruline, aga las siis olla siht silme ees vähemalt!

2007/2008

Aasta 2007 lõpeb ja algab aasta 2008, mis saab olema eriline, väga eriline teist korda minu elus. Lõppevast aastast on meeles tööalaselt väga igav ja üksluine töö, mis on allapoole igasugust minu haridust ja võimeid, kuid mille üle olin õnnelik, kuna see võimaldas mul rohkem pühenduda oma pojale, kes oli sel aastal palju haige. See on hea näide sellest, kuidas mõni halb asi võib olla ka hea ehk siis medalil on kaks poolt. Poja oli haige palju aasta alguses ning kahjuks need haigused on jätkunud ka sügisest saadik. Uue aasta alguses loodame neile probleemidele lahendust leida. Suvel saigi alguse meie teine poja, kelle tulekut uue aasta kevadel ootame. Juulist sai alguse 9 pikka kuud, millest 6.kuu praegu jooksmas oma rõõmude ja muredega.
Veel palju lahedaid asju oli aastas 2007 - käisime palju reisimas, spaades, Musi kinkis mulle uue auto, poja vahetas lasteaeda ning üldse oli edukas aasta majanduslikus mõttes.
Uuelt aastalt soovin... aga soove ei tohi kõvasti öelda, muidu nad ei täitu :)

Täitumata unistus

Mu viimase aja harrastus on lugeda välismaal elavate eestlaste blogisid... See sai alguse sellest, et mu üks töökaaslane läks Londonisse tööle ja jättis oma blogi-aadressi mulle ja nüüd kirjutab oma elust-olust Londonis. Ja kui ma ütlesin "välismaal elavate eestlaste", siis ma môtlesin selle all täiesti vôôraid tavalisi inimesi, mitte tuntud inimesi a la Neeme Raud... Ahh, milline pisike konnatiik see Eesti ikka sealse elu kôrval tundub... huvitav lugemine... vôrdleks seda dokumentaalfilmi vaatamisega, everything is real.
Kui ma midagi oma elus kahetsen (seegi pole päris ôige sôna), siis ehk seda, et ma ei ole kunagi saanud välismaal ôppida ega töötada. Töötada olen natuke saanud, sest minu praegune töökoht eriti varasematel aastatel komandeeris mind ühtelugu Soome ja olin seal paar korda ka 2 ja 3 nädalat järjest, aga no kamoon - Vantaa? 20 min lennukiga Tallinast... sageli läksin hommikul kell 8 ja ôhtul kell 5 olin juba kodus tagasi... Aga töötada/ôppida Londonis, Frankfurdis, Pariisis (ok seal jääks keelega jänni) vôi (minu unistuste sihtkohas) New York'is... vaat see on mul elus tegemata jäänud. Väga kaheldav, kas ma seda kunagi teha saan. Hetkel olles 4-aastase ema ja teine kevadel sündimas, kahtlen väga, kas mul sellist vôimalust niipea tuleb, kui üldse. Lisaks lastele on mul ka kallis armas mees, kel ilmselt vôôrsil mitte kui midagi teha ei oleks...
Nooruses oleks pidanud selle vôimaluse ära kasutama. Ôhkôrn vôimalus mul selleks isegi oli, aga samas ikkagi ei midagi käega katsutavat. Kui oleks ikka reaalne vôimalus olnud, küllap ma oleks ka läinud siis.
Lugedes neid blogisid, tekib mingi kummaline rahutus ja erutus mu hinge.. ja taban end môttelt, et KUNAGI ma siiski lähen sinna (USA-sse näiteks) ja mitte mingi lolli turistina, vaid nii et ma saan seal OLLA ja nautida aega ja olemist ja palju näha ja ... See ON mul unistus, mis ükskord täitub. Vôiks môelda, et mis seal keerulist - osta pilet, taotle viisa ja mine! Aga ei... nagu ma ütlesin, ma ei taha nii minna... tahan minna nii, et mind seal keegi ootaks, et minu minekul oleks mingi point ja et mu USA külastus oleks kohe pikaajalisem... no vähemalt kuu aega.
Muidugi vôiksid mu lapsed vôi 1 minu lastest minu unistuse reaalsuseks muuta - oleksin ônnelik, kui nad saaksid Euroopas vôi USA-s ôppida vôi töötada. Muidugi on seal ka miinused... ikkagi lapsed ja kaugel ... kodust ära. Aga ma ei keelaks seda neile iialgi, sest tean, mis tundega ma praegu sellele teemale môtlen ja teiste seiklustest ja elust välismaal, eriti USA-s loen...
Seni unistan. See on tasuta. Ja ega ma nüüd ajaratast tagasi keerata ka ei tahaks, seda mitte. Iga asi omal ajal.

Edu teile, Eesti inimesed, seal kaugel maal.

Foto internetist, täpset asukohta ei mäleta kahjuks

Isadepäev

Käisime kogu perega naljapäeval lasteaias isadepäeva kontserdil. Meeleliigutusest pisar silmas vaatasin, kuidas mu väike poeg laulis armsaid laule issile. Mulle tuli enda isadepäev lasteaias meelde ja adusin järsku, kui väga tähtis see lapsele on, et tema isa seal teiste sõprade ja nende isade hulgas olemas on. Mingil põhjusel oli see ka mulle uudiseks, et see mulle nii korda läks, kui ma õnnest ja rõõmust pisaraid tagasi hoides seal oma kaht kallist meest pildistasin. Vist oli see minulgi elus esimest korda, kui ma koduväliselt erakordselt teravalt tunnetasin, kui tähtis on minu poja elus inimese roll, keda ta enda isaks peab. Teda hiljem kodus tänades ütlesin talle, et see tähendas lapsele palju. Vastuseks sain, et ka temale oli see väga palju tähendanud. Ja ma usun seda...
Homme on isadepäev ning meil lapsega on kingitus pakitud ja kook juba ahjust välja võetud ning sellele tuhksuhkrust südagi peale meisterdatud. Ükskord ütles mulle mu ema: "Isa oled sa oma lapsele küll valida osanud!"

piinad ja kannatused

Üks häda ajab teist taga. Olles lahti saanud iiveldusest, kõhuvaludest, gaasidest ja meeletutest peavaludest, on mind ilmselt tabanud nahapõletik. Välimus on selline, et kuhugi minna ei taha, kellelegi ennast näidata ei taha... Tuju on nullis ja enesehinnangut pole ollagi. Miks peab naine kõik lapse ootamisega seotud raskused kandma? Öeldakse ju, et laps on 50% mehe ja 50% naise oma... No kust see võrdsus tuleb, kui kõik kannatused ja valud on naise kanda? Mehe osa on 5min mõnulemist ja kogu lugu. Naine kannatab kõik hädad, läheb paksuks, vaevleb erinevate valude käes ning siis veel sünnitab meeletut piina kannatades või kasvatab risti läbi lõigatud kõhu haava kokku vaevu vaevu liikudes. Ja ometi arvatakse, et laps on sama palju mehe kui naise oma. No MINA nii ei arva tegelikult... Miks muidu öeldakse, et naine sünnitagu nii palju lapsi, palju ta ISE suudab üles kasvatada.

Mõnus aeg

Käisime Hispaanias. Täpsemalt Costa del Solis, Torremolinose kuurortis. Parim kõikidest reisidest. Ideaalne kliima, vapustav söök, ilus loodus ja mõnusad inimesed. Muljed siia ei mahu, ei mahtunud vidofilmile ega ka ca 240-le fotole. Isegi kehv tervis ei suutnud seda fantastilist reisi nurjata.
Üleeile oli mu sünnipäev. Väga mõnus päev oli. Sain olla iseendaga palju ja teha seda, mis mulle meeldib teha - üksi shopata keskturuol ja Stockmannis. Käisin väiketitaga ämmaemanda juures ja üürnikult raha saamas.
Pojakesel oli ka tähtis päev üleeile - ta läks uute lasteaeda. Vapper nagu ta mul on, kõik läks sujuvalt ja peaamine, et talle meeldis seal.
Eile käisid külas mul kõik kallid inimesed - ema, isa, õde, Veiko, Erik, Rannet, mamma, Greta, Indrek. See idee tekkis mul Hispaanias ja see oli väärt teostamist. Pole aastaid oma sünnipäevapidu pidanud. Nüüd ilmselt läheb jälle paar aastat kuni see soov ja võimalus tekivad.
Tööl pole ma 3 nädalat käinud. Hea on see, et olen täiesti valmis koduseks jääma ja need 2 kuud tööl käimist kannatan rõõmuga ära.
Üldiselt on kuidagi mõnus aeg.

Fotol meie hotell Sol Aloha Puerto

28 kraadi sooja

Ohh, kui hea on kodus olla! Just niimoodi õhkab alati minu poeg ja ka mees, kui me kuskilt koju jõuame. Mõlemad vennad vähid, nagu nad on, armastavad ülekõige oma kodu. Saabusime täna Hispaaniast ning mina muidugi olin ainuke, kel viimaselgi päeval veel erilist koduigatsust ei olnud. Veel eile oli 28 kraadi sooja ja veetsime pool päevast rannas ning Malaga linnas Picasso muusumis. Nädala jooksul sai käidud krokodillide pargis, Tivolis, Gibraltaril, Marbellas, köisraudteel sõitmas, Torremolinose jahisadamas... Ilmad olid ilusad ja üleüldse oli see parim reis, mis mul kunagi on olnud, kuigi olin haige ja piinlesin köha ja nohu käes. Kohtusime ka toreda perekonnaga, kellega veetsime palju aega koos.

Foto: http://www.theolivepress.es/2009/03/20/wrecking-ball-hits-marbella/

Köha

Mind on tabanud kohutav köha. Ei mäletagi sellist, aga tõenäoliselt on asi ka selles, et ei saa ju raseduse tõttu ka seda eriti millegagi ravida. Täna tõusis ka palavik 38,3. Islandi samblik, Prospan, köhatee, punane päevakübar, mesi, aur - aga köha kestab ja kestab. Lugesin, et lagrits ja altee on ravimtaimed, mis aitavad köha puhul, kallis meheke apteegis ostab kokku, mida oskab.
Palun Jumal, aita mind sellest nüüd terveks, meil reis ees ja mul tita ka kõhus - ma tahaks nii väga terve olla. Pea valutab sellest kuivast ja paukuvast köhast. Tänan ette!

6/3

6 kuud täpselt on jäänud 1.aprillini 2008. Kas pean nii kaua ootama vôi näeme oma pisikest juba natuke varem, seda teab vaid Jumal taevas. Pikk talv on ees, kuid ootan ikkagi seda aega, et juba näha seda pisikest inimest, kes mind endale emaks on valinud.
Otsustasin eile, et suurema emapalga nimel, pean koju jääma 1.jaanuarist, kuna sel juhul laekuvad mu puhkuserahad sel aastal. Natuke mind hirmutab 3 kuud kodus olemine ilma lapseta, tegevuseta... aga ehk ikka hea tahtmise juures suudan oma elu korralda nii, et see aeg päris mônus saab olema. 2x nädalas teen kindlasti trenni. Käin shoppamas ja sôbrannadel külas. Titega on samal ajal kodus mul vähemalt 4-5 tuttavat, küllap ma siis nendega hakkan aega viitma. Siis veel vaja koristada, süüa teha ja poest tuua. Ilmselt loen palju raamatuid ja vaatan filme. Loodetavasti lubavad ilmad palju jala käia ja jalutada. Hakkan lapsele jala lasteaeda järgi minema. Lôppude lôpuks on ju päevad imelühikesed, kella 3st läheb juba pimedaks ja palju haigusi luusib ka ringi sel ajal. Ehk ongi parem püsida kodus, lugeda kaminasoojuses mônd head raamatut ja oodata ôiget aega.
Homme tuleb lahe üritus - lähme sôbrannaga ôhtul välja sööma heasse restorani, natuke nostalgitsema ja natuke rääkima oma suurtest kôhtudest, loodetavasti ka muust. Tore idee igatahes, pole ammu temaga kahekesi midagi sellist ette vôtnud!
Nädalavahetuse 22 kraadi Pärnus oli muidugi super! Ehk ikka Taevaisa halastab meile ja me püsime terved, et ka reisile terve perega jôuda.
Kannatust ja rahulikku meelt! Neid omadusi on mul lähitulevikus palju vaja...

Foto: http://www.schloss-elmau.de/content/geniessen/geniessen_03_kamin.jpg

Poeg tulemas

Täna sain teada, et minu teine laps on poeg. Uskumatu, et seda nii vara ära öeldi. Shokk oli küll, kuna ei oskanud vaimu valmis panna, et nii ruttu soo teada saab! Aga poja, mis poja! Perekonna ja suguvôsa ootustele see ei vastanud, kuid minu sees oli kergendus. Olen 4a ôppinud olema poja ema, kôik need riided, manguasjad ja lastetoa mööbelgi, mis olemas on... Olen ka alati arvanud, et tüdruku kasvatamine on suurem vastutus, kuna kasvatades poissi, kasvatad 1 inimest, kasvatades tüdrukut, kasvatad tervet perekonda. Ju ma siis olen parem poisi ema... ju on siis 2 poja kasvatamine minu saatus. Aga kes meist saaks saatusele vastu? Olen ônnelik, kuna pojakene paistis terve olevat ja igati normaalse arenguga.
Tänud arstile ja Jumalale!

Murepilved

Pojakesel hakkas augusti lõpus, kui jahedad ilmad saabusid jälle nohu. Kohe selline paks mittenakkav nohu. Ravisin seda igasuguste looduslike vahenditega, kuid nohu kestis ikkagi 3-4 nädalat. Siis hakkas mulle tunduma, et ta ei kuule hästi. Küsis koguaeg mida ja mida. Panin arstile numbri. Läksime kohale ja minu ja arsti imestuseks ei olnudki kõrvas vedelikku, nagu olime kartnud, küll aga oli paremas kõrvas põletik. Laps pole kurtnud valu ja palavikku ei ole ka tekkinud, kuid põletik juba nö mööduvas faasis. Paari päeva pärast tegime ka tümponograafia ning see näitas, et parem kõrv on ikka haige. Arstilt tuli otsus minna shunteerima. Helistasin Lastehaiglasse ning sain aja 27.novembriks. Täisnarkoosiga operatsioon, kuid siis on lootus, et nohud jäävad lühemaks ja kõrvapõletikke ei tule enam.
Ikkagi on on mul südamel suur kivi ja murepilved on peakohal. Süüdistan ennast, et ei läinud varem arsti juurde. Tean, et seda operatsiooni tehakse tänapäeval palju ja see on parandanud paljude laste tervist, kuid mure on ikkagi hinges. Ei saa millelegi mõelda ega millessegi süveneda, kogu aeg mõtlen sellele... Usun, et kõik läheb hästi ja meil ei ole talv läbi enam muret selle pideva nohuga. Ja minu poja on megatubli ja vapper, eriti, mis puutub rohtude võtmisesse ja arstidesse ;)

Foto: www.flickr.com