Mu viimase aja harrastus on lugeda välismaal elavate eestlaste blogisid... See sai alguse sellest, et mu üks töökaaslane läks Londonisse tööle ja jättis oma blogi-aadressi mulle ja nüüd kirjutab oma elust-olust Londonis. Ja kui ma ütlesin "välismaal elavate eestlaste", siis ma môtlesin selle all täiesti vôôraid tavalisi inimesi, mitte tuntud inimesi a la Neeme Raud... Ahh, milline pisike konnatiik see Eesti ikka sealse elu kôrval tundub... huvitav lugemine... vôrdleks seda dokumentaalfilmi vaatamisega, everything is real.
Kui ma midagi oma elus kahetsen (seegi pole päris ôige sôna), siis ehk seda, et ma ei ole kunagi saanud välismaal ôppida ega töötada. Töötada olen natuke saanud, sest minu praegune töökoht eriti varasematel aastatel komandeeris mind ühtelugu Soome ja olin seal paar korda ka 2 ja 3 nädalat järjest, aga no kamoon - Vantaa? 20 min lennukiga Tallinast... sageli läksin hommikul kell 8 ja ôhtul kell 5 olin juba kodus tagasi... Aga töötada/ôppida Londonis, Frankfurdis, Pariisis (ok seal jääks keelega jänni) vôi (minu unistuste sihtkohas) New York'is... vaat see on mul elus tegemata jäänud. Väga kaheldav, kas ma seda kunagi teha saan. Hetkel olles 4-aastase ema ja teine kevadel sündimas, kahtlen väga, kas mul sellist vôimalust niipea tuleb, kui üldse. Lisaks lastele on mul ka kallis armas mees, kel ilmselt vôôrsil mitte kui midagi teha ei oleks...
Nooruses oleks pidanud selle vôimaluse ära kasutama. Ôhkôrn vôimalus mul selleks isegi oli, aga samas ikkagi ei midagi käega katsutavat. Kui oleks ikka reaalne vôimalus olnud, küllap ma oleks ka läinud siis.
Lugedes neid blogisid, tekib mingi kummaline rahutus ja erutus mu hinge.. ja taban end môttelt, et KUNAGI ma siiski lähen sinna (USA-sse näiteks) ja mitte mingi lolli turistina, vaid nii et ma saan seal OLLA ja nautida aega ja olemist ja palju näha ja ... See ON mul unistus, mis ükskord täitub. Vôiks môelda, et mis seal keerulist - osta pilet, taotle viisa ja mine! Aga ei... nagu ma ütlesin, ma ei taha nii minna... tahan minna nii, et mind seal keegi ootaks, et minu minekul oleks mingi point ja et mu USA külastus oleks kohe pikaajalisem... no vähemalt kuu aega.
Muidugi vôiksid mu lapsed vôi 1 minu lastest minu unistuse reaalsuseks muuta - oleksin ônnelik, kui nad saaksid Euroopas vôi USA-s ôppida vôi töötada. Muidugi on seal ka miinused... ikkagi lapsed ja kaugel ... kodust ära. Aga ma ei keelaks seda neile iialgi, sest tean, mis tundega ma praegu sellele teemale môtlen ja teiste seiklustest ja elust välismaal, eriti USA-s loen...
Seni unistan. See on tasuta. Ja ega ma nüüd ajaratast tagasi keerata ka ei tahaks, seda mitte. Iga asi omal ajal.
Kui ma midagi oma elus kahetsen (seegi pole päris ôige sôna), siis ehk seda, et ma ei ole kunagi saanud välismaal ôppida ega töötada. Töötada olen natuke saanud, sest minu praegune töökoht eriti varasematel aastatel komandeeris mind ühtelugu Soome ja olin seal paar korda ka 2 ja 3 nädalat järjest, aga no kamoon - Vantaa? 20 min lennukiga Tallinast... sageli läksin hommikul kell 8 ja ôhtul kell 5 olin juba kodus tagasi... Aga töötada/ôppida Londonis, Frankfurdis, Pariisis (ok seal jääks keelega jänni) vôi (minu unistuste sihtkohas) New York'is... vaat see on mul elus tegemata jäänud. Väga kaheldav, kas ma seda kunagi teha saan. Hetkel olles 4-aastase ema ja teine kevadel sündimas, kahtlen väga, kas mul sellist vôimalust niipea tuleb, kui üldse. Lisaks lastele on mul ka kallis armas mees, kel ilmselt vôôrsil mitte kui midagi teha ei oleks...
Nooruses oleks pidanud selle vôimaluse ära kasutama. Ôhkôrn vôimalus mul selleks isegi oli, aga samas ikkagi ei midagi käega katsutavat. Kui oleks ikka reaalne vôimalus olnud, küllap ma oleks ka läinud siis.
Lugedes neid blogisid, tekib mingi kummaline rahutus ja erutus mu hinge.. ja taban end môttelt, et KUNAGI ma siiski lähen sinna (USA-sse näiteks) ja mitte mingi lolli turistina, vaid nii et ma saan seal OLLA ja nautida aega ja olemist ja palju näha ja ... See ON mul unistus, mis ükskord täitub. Vôiks môelda, et mis seal keerulist - osta pilet, taotle viisa ja mine! Aga ei... nagu ma ütlesin, ma ei taha nii minna... tahan minna nii, et mind seal keegi ootaks, et minu minekul oleks mingi point ja et mu USA külastus oleks kohe pikaajalisem... no vähemalt kuu aega.
Muidugi vôiksid mu lapsed vôi 1 minu lastest minu unistuse reaalsuseks muuta - oleksin ônnelik, kui nad saaksid Euroopas vôi USA-s ôppida vôi töötada. Muidugi on seal ka miinused... ikkagi lapsed ja kaugel ... kodust ära. Aga ma ei keelaks seda neile iialgi, sest tean, mis tundega ma praegu sellele teemale môtlen ja teiste seiklustest ja elust välismaal, eriti USA-s loen...
Seni unistan. See on tasuta. Ja ega ma nüüd ajaratast tagasi keerata ka ei tahaks, seda mitte. Iga asi omal ajal.
Edu teile, Eesti inimesed, seal kaugel maal.
Foto internetist, täpset asukohta ei mäleta kahjuks
No comments:
Post a Comment