Wok baklazhaaniga

Panen mõned hästi välja kukkunud toitude retseptid siia kirja enda tarbeks, et siis teinekord korrata.

WOK BAKLAZHAANIGA

porgand

naeris

baklazhaan

lillkapsas

brokkoli

oliivõli

vahemere ürdisegu

ürdisool

mahe kristallsool

jahvatatud värske pipar

teriyaki kaste ja/või

sojakaste

Ükskord tuli veel parem wokiroog välja, nii et sõin terve panni üksi tühjaks, keegi teine ei saanud, aga ei mäleta, mis ma sinna täpselt panin. Nüüd siis leian siit meeldetuletuse. Toiduainetel ei ole koguseid ega kaalu, sest panen kõike suvaliselt, kuidas parasjagu kodus on.

Foto siit www.wrensoft.com

veel 35

2h enne 36-seks saamist. Pea on tühi ja midagi öelda ei ole. Külalised on läinud, nõud on pestud, söök on otsas. Rahu ja pingelangus, nagu alati pärast seda italian family' külaskäiku. Ootan hoopis teisipäeva, sest siis tuleb ema külla ja me lähme koos Lidosse minu sünnipäeva tähistama. Koos lähme ka Georgile eelkooli vastu ning Georgile on emme sünnipäeva puhul lasteaiavaba päev. (Mitte, et see teda eriti rõõmustaks, kuna lasteaias talle meeldib ja samal päeval juhtus ka teater olema...) Homne pärissünnipäev algab mul hoopis arsti juurde minekuga, aga selle üle on mul ka hea meel, sest vanad hädad on taas kohal ja ei anna asu. Kui juhtmed kokku lähevad, siis käin õhtuti kaubanduskeskustes kolamas, võiks ka jalutada, aga ilm on sitt ja ilm on ilmselt sitt veel 2-3 kuud. Täna käisin näiteks Kaubamajas ja ostsin massaazhiõli, millega kaasa mulle mõnusa massaazhi tund tagasi tegi. Jube mõnus on jalutada kaubanduskeskustes siis, kui seal eriti kedagi ei ole, näiteks pühapäeva õhtul kl 19:00-20:00. Igatahes töötab väga hästi, tulen koju ja tuju on hea ja pea on selge. Õnneks kestab koduväravast Viru ringini 4,5 minutit, seega ajakulu on sõidu peale minimaalne. Kesklinnas elamise eelised. 36-se kohta suht kaootiline jutt, aga nii ma just praegu tunnen.

Tööde jaotus

Vahel tundub, et ainult mul on raske. Tegelikult see pole nii - ma lihtsalt märkan ainult neid, kel tõepoolest kergem, kui minul. Viimasel ajal on jälle unetud ööd, kuna mõtted ei anna rahu... Kuidas ma ka ei püüa muule mõelda, ikka on kibe tunne sees ebaõiglusest siin maailmas. Süüdi olen paljuski ise, sest ei ole osanud elada endale. Kes ütleb sulle aitäh selle eest, et sa oma vajadused tahaplaanile lükkad ja kõigega ise toime tuled? Mina muidugi ei tule kõigega ise toime ka veel! Ma ei pane 95% ajast last magama, ma ei vannita 98% juhtudel last, ma ei toimeta temaga enamasti ajavahemikus 18-22 ning nädalavahetusel, kui me just ei tee midagi kogu perega koos, on ta enamasti issiga. Samas on 95% kodutöödest minu õlgadel, seega on kõik tasakaalus ilmselt. Peaksin isegi õnnelik olema, sest tavalise eesti naise elu on see, et 90% tegeleb tema lastega ja 90% on ka kodutööd tema õlgadel. No tegelt on vist viimastel aegadel see trend siiski muutunud, kui lugeda ajakirju ja foorumeid, siis on mehed ikka hakanud palju rohkem osalema nii laste kasvatuses kui ka kodutööde tegemises. Ikkagi mulle tundub, et olen liiga koormatud ja aega enesele jääb ahastavalt väheseks. Kaeblen siin juba mitmendat korda, endalegi vastik... kuid seisan ikka paigal. Saan sellest õnneks nüüd "kaine peaga" aru, stressi kui sellist siiski pole. Homme saan ma 36 ning parimad aastad on kindlasti veel ees! Nüüd ma lähen pojale pai tegema.

Koolikatsteni ca 4 kuud

Kooliteema tõstab iga päevaga rohkem pead. (No kas on lollakamat väljendit olemas?) Paraku aga on see tõsi ja sellega tuleb arvestada. Tänane nõustamine Nordic Hotellis Karini poolt oli tõeline kingitus, kuna sain palju vajalikku teada, häid näpunäiteid ning hoiatusi. Igatahes kuuldu põhjal on meil good start ja võib märtsikuuni asja rahulikult võtta. Tähtis on see, et Georgile eelkoolis (loe: Reaalkoolis) väga meeldib ning ta saab kõigega hakkama ning on väga tubli. Mulle see kool samuti meeldib, see akadeemiline õhkkond ning poistele sobiv reaalainete süvitsi õppimine on väga meele järgi mulle. Logistiliselt on see kool samuti hea koha peal, kuigi parkimine on peavalu. Lõppkokkuvõttes pole ka Ruthil kaugelt tulla sinna, kui vaja peaks olema. Mõned asjad mida ma tahaksin Georgiga rohkem teha on: ristsõnad, arvutamine 12 piires, raamatu lugemine, sarnased hulgad ja loogikaülesanded. Annaks Jumal Georgile seda indu jätkata nii, nagu ta praegu koolisse suhtub, siis oleks palju palju muresid olemata.

***

Lennart meil räägib. Kui "rääkimine" tähendab vähemalt kahesõnaliste lausete moodustamist, siis võib öelda, et Lennart räägib ikka päris hästi, kuna tema esimene kolmesõnaline lause oli eelmisel nädalal (1a6k vanuselt siis) "Issi tõi kopa!" Nüüd ühe nädalaga on ta juba mitmeid lauseid öelnud täiesti loogilistes seosetes ja olukordades. Eelmainitud Karin kuulas Lennartit 3 kuud tagasi ja ütles, et see laps hakkab 1a8k rääkima. Aga näe hakkas 1,5k varemgi veel. Sõnu on tal nii palju, et neid ma üles enam kirjutada ammu enam ei jaksa, põhimõtteliselt ütleb ta kõik sõnad järgi, mis sa ette ütled, paljud neist oluliselt moonutamata. Georg hakkas ka vara rääkima, aga Lennart teeb talle silmad ikka ette. Üks asi on küll, milles Lennart meie neljast poisist kõige saamatum on - potil käimine. Kõik kolm vanemat on selleks vanuseks juba potil käijad või vähemalt teevad nad sinna midagi esimese panemise peale. Lennartil tuleb sinna haruharva mõni piss. No ootame veel, küll temagi õige aeg tuleb.

Ühe ajastu lõpp

Issand halasta, ootamatult lõppes mu emapalk! Tuleb säästud välja otsida ja tolmust puhtaks pühkida. Imelik ja kõhe tunne on küll, kuigi hetkel siiski on veel väike sissetulek olemas. Mees ju ka teenib raha, tööd tal lausa palju, kuid pole harjunud tema käest raha küsima. Õnneks ma seda tegema ei peagi, kui annab, siis küsimatagi. Ikkagi on teine tunne sees ja keerutad igat senti kauem näpu vahel, enne kui tuulde viskad. Kokku hoida annaks väga palju, kui vaadata numbreid, samas reaalselt kuskilt kokku hoida ei oska või ei taha. Tuleb õnne tänada, et ettenägelikult on üht-teist kõrvale pandud ja intressi koguma jäetud, niipea muretsema ei pea, kuigi lähiajal tuleks ikka alustada läbirääkimisi töökoha ja Katiga.

Minu mees

Ma võiks lõputult kiita oma meest. Teist sellist ei tea kellelgi olevat. Ühel on ennasttäis jobu, kellel vaid oma vajadused esikohal ning kes on kodus saamatu ja abitu ning ei oska ainsatki meeste tööd. Teisel on mees, kes ei tunne kella ega kilomeetreid, ei pea sõna ega antud lubadusi, raha oskab teha, aga veel paremini oskab ta seda tuulde lennutada. Kolmandal on paras viinanina, kes esimesel võimalusel end silmini täis joob, samas küll kuldsete kätega. Näiteid on teisigi... Minu mehel on mitmeid väikseid vigu, kuid paremat isa ja abikaasat ei oska ma ette kujutada. Kui ma olen hädas, siis ta tuleb ja aitab. Kui ma olen kurb, siis ta püüab lahendust leida. Kui ma olen haige, siis ta hoolitseb minu eest. Aga see kõik on tühi asi selle kõrval, kuidas ta veedab aega lastega, eriti pisemaga.. võiksin seda lõputult pealt vaadata! Täna näitas ta jälle mulle oma pühendumist perele ja lastele tulles mulle appi, kuigi ta oli kaugel ja tal olid teised plaanid. Mul on hea tunne täna. Päevad pole vennad ja on hetki, mil ma ta peale vihastan, kuid ta on parim!

Foto on eBay'st

Lapsehoiust ja mitte-hoiust

Mida ma praegu annaks selle nimel, et mul oleks iga kell võtta lapsehoidja, kellele väiksem poeg aegajalt "visata"! Milline elukvaliteedi paranemine see oleks! Milline puhkus ja rahu ja akude laadimine! Kuidas ma tahaksin teatrisse minna, mõnele kontserdile trenni või lihtsalt spontaanselt midagi teha, ilma et peaks tunde ja päevi ja kuid ette planeerima! Ja kuidas ajab vihale see, et sellest ei saa aru inimesed, kes saavad ette teatamata tited emale pähe visata ning kes ei pea iial loobuma trennist, teatrist, sõbrannaga kohvitamisest, reisist, ...

Tahaks ära...

Ostan, müün ja vahetan!

Võiks arvata, et olen ostusõltlane, aga tegelikult ei ole, kuna ma ju ei osta midagi iga päev. kindlasti saab öelda, et olen shopingu-sõltlane, sest ei möödu päevagi, mil ma eBays, Perekoolis, Buduaari turul või mujal asju ei vaataks, samas vaatan siiski asju, mida nagunii vaja oleks, seega pole ka see väide korrektne. Õigeim on väita, et olen müügi-sõltlane, sest suurima naudingu saan ma suvalisest mahamüüdud hilbust ning heameel kappi tekkiva tühja koha üle on alati suur. Raha mängib siin väga väikest rolli, sest sageli on mu müüdavatel hilpudel ka väike hind. Viimase aja saavutus on siis esimene müügitehing eBays - Lennu Guessi pluus läks Prantsusmaale, Anny jope müüsin ära ning huvitavaim tehing oli vahetus, mille läbi sain Vero Moda sulemantli omanikuks, kusjuures vastu andsin kaks paari rasedapükse, 2 paari beebi pükse, 2 paari beebi mütse ja 1 beebi särgi. Lisaks sulemantlile sain 3 paari uusi sukkpükse, seksika pitsilise korseti ning Vero Moda seeliku. Kõik asjad olid uued, terved, puhtad ja ilusad ning mahtusid selga. Samas sain lahti asjadest, mida ei saa kanda ega naljalt teistele edasi anda ega ka eriti müüa. Väga kasulik tehing oli. Ka mähkmislaua müügi üle oli mul hea meel, 900 krooniga sain maha müüdud Tartusse. Magamistuba on jälle magamistoa moodi! ;) Üsnagi kasulik oli ka Armani XS pluusi müük, sest selga see mulle ei mahtunud ja kanda ma seda ei saanud, samas 100 krooni kulub rohkem mulle ära. 10a tagasi ostetud litritega diskoseelik leidis samuti uue omaniku, kuigi seda poleks ma küll uskunud, ime, et ma ta üldse müüki panin! Ja last but not least - kõige kummalisema müügiartikli tiitli saavad kasutatud Avent rinnakaitsed, mis samuti uue omaniku 25 krooni eest leidsid.

"Ostan, müün ja kahetsen!" tsiteerides üht mu ekskallimat! :D

Päike ja vihm vaheldumisi

Viimasel ajal vahelduvad vihmasajuhood imeilusa päikesepaistega. Vikerkaart olen sel sügisel näidud rohkem, kui viimase 5a jooksul kokku. Päike on ilus küll sügisel, kuid iga paari tunni tagant taevast pudeneva vihma (ja rahe) tõttu on õue minek mõttetu. Jõuad end ja last riidesse toppida, kui juba õuest tuppa varju pead jooksma.

Samamoodi on ka minu meeleolu - vahelduv. Päike ja vihm vahelduvad ehk teisisõnu pisarad ja naeratus on igapäevased kaaslased. Õnneks tunnen mitu korda päevas õnnetunnet erinevatel põhjustel, kuid samas on nutt varuks ja olemine hallimast hallim. Pisarad voolavad mul kergesti nagu see juba aastaid olnud on, kuid tavaliselt ikka põhjus ka. Väike tita on nohus, suur poja on tujukas, kaasa ajab vihale tegemise või tegemata jätmiste pärast.

Hetkel on suur vihm möödas ja päike paistab - nii õues kui ka minu sees.

P.S. For the record - ma kaalun 56,8kg (ainult mulle endale vajalik info)

Soojalt maalt tagasi

Käisime Türgis Alanya kuurtortis Delphin Botanik ***** hotellis. Kõik hinna sees tähendas seda, et rahakoti võis hommikul välja minnes tuppa jätta. Väga hea puhkus oli, kuigi halvad sündmused enne reisi kodus, mõjutasid ilmselt minu unerahu ja isu. G sai igatahes hea vee- ja päikesepuhkuse, õppis lõpuks ometi iseseisvalt veetorudest alla laskma ning mina puhkasin koristamisest ja söögitegemisest. Päris palavad ilmad olid, kuni 32 nägime ära, samas saime ka korraliku troopilise tormi nähtud, mis purustas lähedalasuva shopping centeri ehk türgi keeles bazaar'i aknaklaasid ja varikatused. Käisime türgi saunas ehk hamam'is ning Alanya linna ekskursioonil. Suurema osa ajast veetsime Vahemere ääres, basseini ääres või Pool Baris, kus tasuta mochitosid ja vodka energy kokteile nautisime. Ujusime palju, päevitasime 30se faktoriga ning sõime ka head paremat hoommikust õhtuni. Pole julgenud veel kaalule astuda, aga kilo või paar on kindlalt juures. Mõlemad mehed said eelviimasel päeval nohu ning ükspäev sadas ikka terve päev vihma ka. Muidu igati vajalik ja tore puhkus. Hispaaniaga võrreldes - söögid olid Hispaanias paremad ning kuna Hispaanias oli tore reisiseltskond, siis oli seal kindlasti ka huvitavam. Samas luksust oli Türgis rohkem ja paremad ostud sai ka just Türgis tehtud.

Nüüd on kodus jälle hea olla!

Start on antud!

Olen oma tervise parandamise "kätte võtnud". Peale seda, kui 6-aastane küsis mu käest: "Emme, miks sul kogu aeg midagi valutab?" otsustasin, et see pole normaalne ning 35-aastaselt on seda ikka veel vara küsida. Niisiis, vastupidiselt mõne arvamusele ei läinud ma mitte arsti juurde, vaid massöör-kondiväänaja juurde. Ja õigesti tegin, sest sellesse on mul usku ja fakt on see, et mul midagi meditsiiniliselt VIGA ei ole. Kui praegu vereproov mulle tehtaks, siis tõenäoliselt see midagi eriti ei näitaks. Seega, milleks arsti juurde minna ja talle kutrma hakata, et mul on stress ja kõik kohad valutavad, kui ta ilmselt midagi teha minuga ikkagi ei oskaks. No jooksutaks natuke mööda EKG-sid ja muid eriarste, aga ma tunnen, et sellest poleks abi. Tegelikkuses on nii, nagu Aivar eile ütles - lihased on kohutavas pinges ning selletõttu on närvid nende vahele pigistatud ning see teebki haiget. Ja ma ei suutnud teda ka ära petta öeldes, et ju ma kuskil "tõmbasin ära"... Heee, ta ütles kohe, et ei see on pikema aja vältel kestnud pinge. Õigust räägid. Maksan selle eest küll ka hingehinda, aga no tervise heaks mul väga millestki kahju pole. Lisaks on mul nüüd veekuur. 1,5l puhast vett päevas, et mürgid ja muu jama välja saada. Lisaks lähen trenni, ilmselt mõnda algajate aeroobikasse, sest tahan peale trenni end pesta ja saunas käia. See on suur lisaboonus igasuguse trenni juures ja kahjuks seda ei ole peale joogatrenni ning tunnen sellest suurt puudust. Kepikõnniga pole ma ikka veel algust teinud, suvi on läbi ja vaevalt, et ma pimedal ja tuulisel ja vihmasel sügisel sellega tegeleda viitsin. Kahju küll ja häbi on ka! Jalgarattaga olen mõned korrad sõitnud, aga sellele on hooldus vaja teha ja selleks mul ka nagu aega ja tahtmist pole. Ometi on paar viimatinimetatud liikumisviisi tasuta ja vägagi kättesaadavad, aga just nendega tegelemiseks on kuidagi eriti palju tahtejõudu vaja. Vähemalt algus on tehtud ja kavatsen korralikult massaazhis käia seekord ning vett juua. USK on sellejuures kõige tähtsam ja seda mul on.

Verstapost

Täna käisime pojaga teda eelkooli kirja panemas. Vanalinna Hariduskolleegiumis, Vene tn 22. Jah, kes oleks võinud arvata, et ma seda teed jälle tõenäoliselt pärast 14a käin... Eks näis, mis elu toob. Võimalik, et otsustan Reaalkooli kasuks siiski. Oma rõõmuks avastasin täna, et Georg ka 21.kooli juba hea sõnaga meeles pidas. Lahe on mõelda, et Georgi jaoks on kõik teed ja uksed veel lahti. Ole vaid mees ja mine! Igatahes ootan huviga seda aega, mil ta eelkoolis käima hakkab. Mulle meeldib idee ka ise kõike seda uuesti läbi teha.