Tahtsime eile näha Erna Retke dessanti maale Salmistu rannas, kuid jäime hiljaks (väga mitte-meielik). See, mis välja kujunes, ei olnud mitte Erna Retke vaatamine, vaid ise Erna Retke läbimine! Kuna jôudsime hiljem ja inimesed hakkasid juba tagasi tulema, siis pidime laveerima läbi inimeste ja kitsukesele maateele môlemale poole pargitud atuode vahel, mis tähendas seda, et tuli astuda kraavi ja läbi kôrge rohu sumbata edasi, puu- ja pôôsaoksi ees sammujalt vastu vahtimist saades. Auto olime jätnud nii kaugele, et randa minna oli tôeliselt pikk tee.
Kui lôpuks kohal olime, pidime tôdema kurvastusega, et dessant oli läbi. Inimesed hakkasid just ära tulema ja tekitasid tohutu ummiku. Meie istusime liival, poja käis suht külmas vees ujumas ning siis otsustasime, et Musi läheb auto järgi ning kuna ta ranna poole sôita ei saa, siis kohtume Valkla rannas. Meie pojaga läksime Valkla Randa mööda mereäärt. See minek oli iseenesest tore, kuna mina läksin ees, tegin liivale jäljed ning väikemees tuli minu järel üritades minu jälgedesse astuda enne kui merelaine need ära kustutas. Muidugi oli ka see vahemaa päris pikk, vähemalt 4-aastasele, aga ainsatki vingumist ega hädaldamist minu kôrv ei kuulnud. Saabudes Valkla Puhkekeskuse hoovi selgus, et Musi istub autoga ummikus ja pole teada, millal edasi liikuda saab. Ka Valkla Puhkusekeskuse metsavahe tee oli umbes ja liiklus toimis ainult ühes suunas - seega hakkasime aga jala edasi astuma... autod tulemas selja tagant, sageli oli rada tee ääres parkivatest autodest nii kitsas, et pidi autosid läbi laskma enne kui edasi sai minna... Pojakesel olid sandaalid liivaste jalgade otsas ja ta kôndis vapralt mu käe kôrval, ei palunud sülle ega halisenud, et jalad on väsinud.
Imeline laps. Vapper ja arusaaja. Môistlik ja usaldatav. Teist sellist ei ole. Aga vôibolla tuleb....
