Tuesday, May 11, 2010

Sitt suusailm nagu ikka


Ilmast, kroonika tarbeks. Külm on. Lastel on poolenisti talveriided seljas. Lennartil Lenne k/s jope ja püksid, seal all villane krae ja kampsun. Pükste all sukapüksid, peas voodriga tutimüts, mida ta ka talvel kandis, soojemate ilmadega (ca +10 kraadi) oleme selle vahetanud õhema k/s tutimütsi vastu. Georgil on samuti sukapüksid kilepükste all, pluusi peal on fliis ja seal peal olenevalt kraadidest kas puuvillase voodriga kilejope või Eriku vana jope, millega Erik vist talvel ka käis. Mina käin mõnda aega juba trenchcoat'iga, aga sellega on külm. Lihtsalt jala käimise maa ja aeg on nii väike, et kannatan ära. Lastega õues olen paksu fliisiga, jopega ning paksemate õuepükstega. Ka ei ole ma ikka veel ära pannud oma Timberlandi helesiniseid roomik/talvesaapaid ja tööl käin k/s saabastega, mitte kingadega ja isegi saabastega on külm, kui puuvillast sokki sisse ei pane vaid ainult sukkade otsa saapad tõmbad. Masendav.
***
Muud ei taha kirjutada. Täna on 4k taas tööl käidud, see mu elu ja vaimse tervise päästnud on, see on selge. Kui keegi oleks samas olukorras, siis ainus, mis ma talle ütleks, oleks see: "GET YOURSELF A LIFE!"
FOTO: www.borabora.com

Monday, May 3, 2010

Tallinna Inglise Kolledz, here we come!


Oh lõpuks ometi olen ma oma lapsele kooli valinud! Valiku tegin muidugi juba 5.aprillil, kui selgus, et poeg on Tallinna Inglise Kolledzhisse vast võetud, kuid kõhklused ja kahtlused närisid hinge ning ei andnud rahu. Nüüdseks võin kõhklematult öelda, et see on õige ja hea otsus ning igati hea otsus ka seoses meie pereeluga ja elukorraldusega. Me ei pea painduma olulisel määral koolieluga, vaid kool on valitud selliselt, et ta sobitub hästi meie koduse eluga.
Lõplikud plussid, mis koolivaliku otsustasid:
* ilmselt parim kool Eestis hariduse ja maine suhtes
* inglise keele süvaõpe
* tundide algus kl 9:10
* puudub õhtupoolne vahetus
* vaid kaks paralleelklassi ja väiksed klassid
* pikk söögivahetud
* pikapäevarühm söögivõimalusega
* hea asukoht kesklinnas
* koolivorm
* lapsele meeldis esimesest hetkest
Hea ja kerge tunne saabus pärast tänast lastevanemate koosolekut! Sügav kummardus Sulle ja ... Thank you!
P.S. Foto Postimees.ee'st

Thursday, March 25, 2010

Tagasiulatuvalt - Lennarti sünnipäev 23.märts


Lennarti sünnipäev algas öösel 39,5-kraadise palavikuga. Palavik tõusis juba eelmisel õhtul, Panadoliga läks alla ning siis kl 00:50 paiku tõusis taas meeletult kõrgele. Terve sünnipäev oli tal siis palavik, kuid kuna see oli siiski vaid 38,5, mis tema jaoks on suht vähe, siis sai sünnipäeva maha pidada ilma, et see palavik väga meid seganud oleks. Hommikul laulsime talle kõik kolmekesi, Georg oli ka üleval ja siis andsime kingituse. Laulu peale ütles Lennart, et ei taha, aga kingitus läks peale küll. Siis sai pilte tehtud ja kingitust vaadatud ja kuna emmel oli vaba päev, siis saatsime issi tööle ja olime siis päev otsa toas. Võtsime telefoni teel haletsusi ja õnnitlusi vastu ning muretsesime ja kraadisime ja magasime ka. Kell 16 läksime suure vennaga hoopis koolikatsetele, sadas lörtsi või peaaegu vihma ning oli sombune ja kole ilm. Emmel oli ka kook küpsetatud, kust Lennart korduvalt 2 küünalt ära puhus. Hilisõhtul, kui Lennart kl 23:12 kahe aastaseks sai, ta juba magas ning emme oli voodis ja vaatas kella ning meenutas kaks aastat tagasi juhunud sündmusi.

Wednesday, March 24, 2010

Kooliralli


Kõige värskemad muljed on Inglise Kolledzist. Maja annab esmamulje ja see on väga hea. Suur avar hall, kus on garderoob, pingid ootamiseks, kõrged laed ja suured aknad. Juba kooliukski on massiivne ja väärikas. Hea mulje jättis kooli direktor, kes isiklikult kõiki koolikatsetele tulijaid tervitas ja edasi juhatas. Lapsed anti 5-kaupa õpetajatele ning nad läksid edasi inglise keele katsetele. Seal õpetati lastele 6 inglisekeelset sõna. Tund pärast sõnade õppimist olid tal need meeles. Seejärel räägiti hääldusest ja paluti hääldada erinevaid silpe ja häälikuid. Tunni aja pärast leidsin poja ootamas klassiukse taga, kus ühekaupa kutsuti sisse, et vestelda eesti keele ja matemaatika teemal. Minu üllatuseks sai sinna ka lapsvanem kaasa minna. Olin kindel, et Georg mind kaasa ei soovi, aga kuna teised lapsed kõik oma emad-isad kaasa vedasid, siis mõtles temagi ümber. Viimasena viiest lapsest kutsuti meid sisse. Olin juba muretsema hakanud, sest lapsel hakkas kõht tühjaks minema ja tüdimus tuli ka juba peale. Oodata tuli klassiukse taga tund aega. Lõpuks siis olime klassis ja kaks õpetajat hakkasid teda küsitlema. Kõigepealt paluti valida, kas ta soovib teksti lugeda trükitähtedega või kirjatähtedega. Georg valis trükitähed. Luges soravalt, korra kaotas rea ära. Pärast paluti teksti järgi jutustada, kellest oli jutt ja millest see rääkis. Enam vähem oli ta kõigest aru saanud ja oskas vastata, vaid viimase küsimusega jäi hätta – ei mäletanud jutu viimast lauset ilmselt. Seejärel anti värvline pilt talle ette ja ta pidi jutustama pildi järgi, mida ta näeb. Georg jutustas 3-4 täislausega, mida ta pildil nägi. Mõte jooksis kinni tal siis, kui küsiti, mis need linnud seal vee kohal teevad. No tõesti, mis nad siis teevad!? Seejärel asus matemaatikaõpetaja teda küsitlema:
„Palju on 3+5? 11-7? 5+4?“ Ja veel paar tehet. Georg vastas kõikidele küsimustele õigesti. Seejärel oli tekstülesanne: „Klassis on 11 last, neist 6 on poisid, mitu tüdrukut on klassis?“ Georg vastas õigesti.
Seejärel öeldi:“Kuula hoolega! Vihik, pliiats, joonlaud. Mis need on?“
„Koolitarbed!“
„Kas sa oskad veel mõnda nimetada?“
„Käärid, kustukumm!“
„Väga tubli!“ ütles õpetaja.
Seejärel paluti võrrelda laeva ja lennukit. Georg ütles, et üks sõidab vees, teine taevas. Paluti midagi lisada, kuid Georg ütles, et ta ei taha midagi lisada. No ilmselt suurusi taheti võrrelda, aga samas ei öeldud midagi vihjeks a la kumb on suurem. Aga ma pole kindel.
Siis küsis taas eesti keele õpetaja, et mis sa vabal ajal teed ning Georg sai rääkida karatest, et see on võitluskunst ja ta õpib seda selleks, et ennast kaitsta. „Kas igal ajal võib karated teha?“ küsis õpetaja ning Georg ütles, et ei. Siis taheti teada, kas ta on viimasel ajal kinos või teatris käinud ning Georg rääkis, et ta käis „Jääaega“ vaatamas ja varsti läheb „Alice Imedemaal“ vaatamas. Sellega olid TIK koolikatsed läbi.

Eile käisime Gustav Adolfi Gümnaasiumis koolikatsetel ehk kooliküpsusvestlusel ja praktilistel töödel. Maja vanalinnas jättis taas unustamatu mulje, see pole kool, vaid muuseum või kirik. Imelised võlvid, ruumid, trepid, saalid, aknad ja vaated! Väga heal tasemel vastuvõtt. Lastevanemate hulgas oli Evelin Ilves ja Kätlin Maran tütardega. 5-kaupa jagati lapsed õpetajatele ning viidi klassidesse. Paraku Georgi nime ei hüütud ning meie jäime viimaseks. Õnneks sellest probleemi ei olnud – Georg liitus viimase grupiga. Lastevanematetele tehti ekskursiooni ja näidati koolimaja. Lonkisin Evelini sabas terve selle suurepärase maja läbi ning võin kinnitada, et koolimajal ja koolimajal on suur vahe! Vähem kui tunni pärast leidsin Georgi juba sealt, kust ta õpetajaga kaasa läks ning rahulolev pilk tema silmas ja kommentaar „Hehh, titekas!“ võtsid pinged maha. Muusika osas paluti rütmi koputada, laul laulda ja õpetajale järgi laulda. Teises osas pidi arvutama, joonistama ning lugema. Georgi sõnul sai ta kõigega hakkama. Mingil põhjusel Georg siiski sinna kooli minna ei taha, kas olen süüdi mina selles, kuna rääkisin kellegiga telefonis sellest koolist suhteliselt negatiivsest. Õigemini mitte koolist, vaid direktorist. Mulle jättis kool kõigele vaatamata väga hea mulje. Ikkagi Eesti vanim kool!

Eelmisel pühapäeval käisime oma armsa Reaalkooli katsetel ja seal läks väga hästi just see, et olime vara kohal, sattusime samasse klassi, kus laps on septembri kuust alates eelkoolis käinud ja isegi samasse pinki, kus ta alati istus. Ilmselt andis see palju enesekindlust talle ja mind saadeti ära öeldes:“Sa võid nüüd ära minna!“ Maja on õnnetukene, laseb vihmavett läbi ja on külm ja kulunud, kuid just selle maja kohta ütles Georg pärast esimest eelkooli tundi – siin on õppimise lõhn! Kahjuks läheb see maja remonti ning Reaalkooli algklassid hakkavad käima Liivalaia Gümnaasiumis! Milline pettumus! See on tulevik ja kas minu lapse tulevik, see selgub alles 2 nädala pärast. Tunni pärast leidsin Georgi üksi all välisukse lähedal istumas ja mind ootamas. Esialgu ehmatasin ära, et midagi on juhtunud või klassist minema saadetud, kuid ta ütles, et ta lihtsalt sai teisena kõik valmis. Üks väga raske matemaatika ülesanne oli olnud, ta polnud aru saanud, kuidas seda teha, aga pärast, kui teised ülesanded olid tehtud, siis ta oli ära tabanud, millest point oli. Ta tahab väga sinna kooli saada. Teised ülesanded olid tema sõnul lihtsad olnud. Mulle jätsid katsed hea mulje, kõik möödus pingevabalt ja kiiresti.
Enamuses koolides kordusid lapsed ja nende vanemad. Georg oli igas koolis palju tuttavaid nii lasteaiast, tennisetrennist, eelkoolist kui ka karatest. Esimese kümne minutiga oli tal Inglise Kolledzis 4 uut poissi, kellega treppidel mingeid mänge juba mängiti – hämmastav võime kiiresti sõbruneda ja sotsialiseeruda! Päritud – teadagi kellelt.
Koolist kooli kordusid samad lapsed ja samad lapsevanemad ning see annab lootust, et konkurss 1:8 on siiski suur mull ja õhku täis.
Ühelt lapsevanemalt TIKi koridoris kuulsin, et Prantsuse Lütseumi katsed olid kõige halvemini korraldatud. 500 last korraga oli kohale kutsutud, midagi kuulda üldisest lärmist ei olnud ja aeg läks ka tohutult.
Ühed katsed on veel ees. 7.aprill käime veel 21.Koolis, kuigi 2 päeva varem oleme teada saanud nii GAG kui ka TIK tulemused. Ootan huviga.
Pilt on siit www.teadus.ee

Monday, March 22, 2010

Kevad 2010


Lennart käis 1 päeva Kati juures ning täna koju tulles oli tal jälle 38,8 palavik. Andsin Panadoli, siis magas 30 minutit ning seejärel oli 39,1 kraadi palavikku. Nutt ei aita. Proovitud. Ootame ja palvetame ja loodame.
Georgil on koolikatsete aeg, õnneks talle meeldib ja ta tahab neis osaleda - see on ärev, aga samas ka põnev aeg. Ilm on ilus, päike paistab, mis viga koole mööda käia ja end proovile panna. Laps on rahul, ometi saab arvutada ja nuputada ja mõistatada ja kirjutada ja vastata. Selline ta on - minu tubli Georg! Naabrinaise arvates dresseeritud ahv. Ongi minu väike ahvike! Ainult, et dresseerinud on tema mind rohkem, kui mina teda!

Monday, March 15, 2010

Ikka solk-vesi-puud


Järjekordsed haiguspäevad on möödas. Algas Georgi jubeda köha-nohuga, korra oli väike palavik ka, aga rohkem ei midagi. Saatsime küll Georgi Kati juurde reedel (5.märts), et ei puutuks haige vennaga kokku, aga kohe, kui Kati juurest reedel tuli, oli selge, et midagi päästa pole õnnestunud ja juba õhtul oli nohu ka. Laupäeval tekkis väike 37,3 palavik ja see kestis kuni laupäevani (13.märts). Kuna nohu oli vesine ja läbipaistev kogu selle aja ja tavapärasest jonnis ka rohkem, siis hakkasin kahtlustama purihammaste tulekut. Ilmselt nii ongi, kuigi need hambad tulevad aeglaselt ja midagi näha endiselt pole. Hammaste tuleku ajal on laps nagunii vastuvõtlikum haigustele ka, eks ta mingi väikse viiruse sai ikka peale ka.
Kaalusime lapsi üle pika aja: Georg on 20,4kg ja Lennart 12,2kg.
Mina tahaks muidugi kaebelda ja nutta, kui raske mul on, aga tegelt pole häda midagi, eelmisel nädalal hoidis 3 päeva Märjamaa vanaisa lapsi ja homme tuleb ema - minu jaoks suur luksus. Paar ootamatut laekumist on rahalise seisu ka heaks teinud ja tervis on ka päris ok. Töö on hetkel selline koht, kus ma päriselt puhkan. Tõeliselt puhkan! Mul on palju tööd, asendan puhkajaid ja haigeid, aga ma puhkan siin tõesti. Järelduste tegemisega ma ei kiirustaks, lihtsalt haigused ja jonniv laps jm asjad on koduse õhkkonna teinud närviliseks. Mööduv nähtus. Põhiline, et päike paistab palju viimasel ajal.
Pilt on pärit siit www.art.com ja pildil on Madame Monet and Her Son

Tuesday, February 23, 2010

"Minu kodu"



Autor: minu õde

Mu kodu, mu Eesti on tilluke riik.
Siit ookean kaugel, kuid järv on või tiik.
Meil palmid ei kasva, banaan küpseb kaua.
Kuid mustikad, pohlad ja seened me laual.

Meil sinine taevas, kus säramas päike.
On viljapõld must ja pääsuke väike.
Meil valge on lootus ja mõtted ja meel.
Meil suus on maailma ilusaim keel!

Saturday, February 20, 2010

Ei!


Palun juua! Ei taha juua!
Palun mõmmit! Ei taha mõmmit!
Palun palli! Ei taha palli!
Palun õue minna! Ei taha õue minna!
Palun alla minna! Ei taha alla minna!
***
Sellist monoloogi kuuleb hommikust õhtuni ja ükskõik, mida sa pakud või küsid, on vastuseks ei taha ning kui sa oled ümber keeranud ja loobunud, siis hakkab ta järgmisel hetkel karjuma tahan, tahan! Hullumaja. Eitamise faas. Normaalne arenguetapp. Kuul pähe, kui väsitav!
***
Haigus on möödas, kindlasti on palju kaalu kaotanud, aga pole millega võrrelda. Hetkel kaalub 12 kg. Ehk saab teisipäeval Kati juurde. Kodus on hea olla, aga see oleneb noorhärra Lennarti tujust.
Foto: www.maalammas.ee

Monday, February 15, 2010

Åre pildid



Åre


Lennart jäi kolmapäeva õhtul haigeks ja mina pidin neljapäeval Rootsi lendama. Palavikku oli kohe 39,2 nii, et mingit nalja polnud. Õnneks sai ema tulla koos Georgiga, kes oli ju Pärnus, hommikuse bussiga Tallinnasse. Nii ma siis jätsingi raske südamega oma palavikus lapse maha ja sõitsin Rootsi. Tõsi, sel hetkel kui ma ära läksin, tal ei olnud palavikku, aga ikkagi. Jube sant tunne oli, aga teadsin kindlalt, et minemata ma jätta ei saa ning kui lapse juures on hoolitsev isa ja meedikust vanaema, siis mida mina seal veel teen? Siiski - tean kindlalt, et haige laps vajab ainult oma ema.
Reis oli lahe! Lennukiga Vantaa'sse ja sealt 3 step it charterlennuga otse Östersundi. Esimesel päeval käisime linna peal ja lebotasime Sauna World und Spa's, aga teisel päeval käisime mäel mõnede aktiivsete ja vähem aktiivsete kolleegidega ja see oli järjekordne super-elamus! Algatuseks tasuta lastemäel ronisime ruttu vähe kangematele rohelisetele mägedele ning suures joovastuses läksin koos kahe kolleegiga ka sinisele mäele, aga kui 3/4 mäge oli otsas, siis taipasin, et see on liig, mis liig minu jaoks ning libistasin end liftilt maha. Tulin alla, jäin püsti, kuid see oli jube! Väga jube! Kord või paar jäin lausa seisma, hirm oli kohutav. Väga aeglaselt pidurdades (sahka) suutsin sealt kukkumata alla tulla, kuigi 1x siiski lasin end korra istukile ka. Üks lahke Rootsi naine juhatas mind kõrval asuvale rohelisele mäele, mis vahvalt all laskudes tunnelist läbi tuli ning seal tegin juba väga head sõitu! Suur oli mu kahetsus, et ma spa'd kohe suusa vastu ei vahetanud, aga spa oli tasuta ning olen tegelt ikka veeloom kah!
Lennart on endiselt palavikus, alustasin vastu tahtmist ab andmist arsti ja ema käsul. Ehk on sellest nüüd abi, muidu kurnab väikse päris ära, ta ei söö ka ju midagi. Homme jääb issiga koju. Tööl käimise pahupool...

Wednesday, February 10, 2010

Terves kehas terve vaim


Kuu aega on tööl käidud. Ei ole tüdimust ega kahetsust, et kodust ära tulin. Vaba reedene päev on samuti abiks, kuid tunnen tõesti end endiselt hästi tööl ning üldjuhul mulle meeldib see, mida ma teen. Tegelen aktiivselt tervise parandamisega. Käisin kopsuarsti juures, kes avastas, et mul on 3a vanune väljaravimata hingamisteede põletik ning see mu õhupuudust ja hingamise raskusi ning turseid tekitabki. Sain antibiootikumid ja nasonexi ravi. Siis käisin veel LOR-arsti juures, kes mind kompuuter-uuringusse märtsi lõpus saadab. Lisaks võeti vereproov, millest ei leitud ühtki uut infektsiooni ning ka allergiaproov, mis osutus negatiivseks. M.O.T.T. Eile käisin trennis. Kummaline oli see, et taas avastasin, et (enda meelest) väga korraliku koormusega 55 minutit trenni tehes (3 paariminutilise puhkepausiga) ei läinud mul võhm välja ehk siis tunni möödudes avastasin kahetsusega, et teeksin veel trenni, jõudu-jaksu oli üle, aga aeg oli otsas. Pärast ujulas sinna otsa veel 4 basseinipikkust ujumise järel tundsin küll, et nüüd aitab, aga täna pole ükski lihas valus ega midagi... pole tunnetki, et eile 1,5 h oleks midagi tehtud. Hakka või uskuma, et kõige hullem ja raskem trenn on väikese lapsega päev otsa tegelemine. Käisin mõned kuud tagasi Kalevas - tegin 1h jõusaali ja 40 min ujumist - ja ei midagi erilist... imestasin juba siis. Samas ... laps kaalub 13kg... suur osa päevast on ta mul süles ning ma kõnnin vahemaid ja trepist üles-alla, tõstan teda 1,5m kõrgusse söögitooli istuma, tõstan teda autosse 1,2m kõrgusele, tõstan teda kiigele istuma 1m kõrgusele, tõstan teda poekärusse ca 1,5m kõrgusele istuma, tõstan teda pulgavoodist üle võrede sülle või maha - s.t tõstan 12kg vähemalt 1,5 m kõrgusele jälle, päevas 5x tõstan ta mähkimislaulae, mis asub 1,3m kõrgusel umbes, siis tõstan ta vanni..... jne jne vaevalt, et mul praegu situatsioonid meeldegi tulevad... mõni ime, et väikeste laste emad on tugevad nagu karud ja vastupidavad ja sitked loomad ja seda ma ei teinud mitte 1-2h, vaid hommikul kl 8st õhtu kl 21-ni ehk kokku umbes 12h päevas! Kokkuvõtlikult: väike laps on tegelikult kõige räigema koormusega trenn ehk nagu Gunnar tabavalt ja lühidalt ütles - 100 erinevat liigutust X aegadel ja sagedustel. Ja olen pidanud lubadust käia 1x kuus massööri juures. Tubli!

Foto pärit www.efektvalgus.ee

Wednesday, December 30, 2009

Head lõppu!


Viimane sissekanne sellesse aastasse. Istun nohuse lapsega kodus. Väljas on tohutud lumehanged ja koguaeg sajab juurde. Tallinnas lund ära ei viida, lihtsalt lükatakse laiali suurtesse läbitamatutesse hangedesse, millest ei pääse läbi ei jalakäijad ega autod. Ema käis Hiiul ja sai vastuseks, et vähki ei ole ja vähki ei tule. Küll aga on magu halvas seisukorras ning hapusid asju süüa ei tohi. Suur kergendus, kuigi ma uskunud, et seal midagi halvaloomulist on. Muret oli, aga sisetunne ei valetanud seekord. Georg tuleb täna Pärnust koju. Ivaril on viimane tööpäev. Lennarti nohu on taandumas. Tahaks õue minna, mulle hullult meeldib lund kaevata... Mingi õhupuuduse hoog oli jälle, nohu pole, aga nina on kinni, hingata ei saa, igat kuupmillimeetrit õhku tõmba kopsudesse lausa jõuga. See toob kaasa teatava paanikahoo, see omakorda teadagi mis... Peaks uuel aastal siiski allergoloogi juurde minema, see pole normaalne olukord. Kuigi mul on endal diagnoos olemas nagu ikka, paraku see mind ei aita. Homne päev on tavaline päev, aga loodan, et Ivar on kodus ja ma saan natuke toimetada ilma last hoidmata. Olen kuidagi liimist lahti ja tahaks väga veidi endale aega võtta ning tasakaalu leida. Hea, et jätkus mõistust homseks erilisi plaane mitte teha! Mees on mul ikka workoholic, sellega on ka vahel raske leppida, kuigi vastupidine variant oleks ja oli sadu kordi hullem. Inimene pole kunagi rahul olemasolevaga. Head, rahulikku, turvalist ja tervislikku aasta lõppu!