Saatsin täna poja Pärnusse. Polekski oluline olnud teda sinna saata, aga kuna käis juba lasteaias, siis oli täiega sügise tunne ja see, et ta siiski memme juurde 1,5 nädalaks läks, pikendab siiski seda vihmast ja viletsat suve.
Väike poja käib ujumas ja massaazhis. Tema saab palju kiita ning teeb iga päev edusamme. Mõnus on kodus olla ning võin tõesti öelda, et naudin titaga kodus olemist väga. Nautisin tegelikult seda ka 5a tagasi, aga mul olid siis lihtsalt hoopis teised tingimused.
Üks suurem üritus on veel ees, aga muidu on selleks suveks käimised ja peod läbi. Ave sünnipäeval olime ja Stina sünnipäeval käisime. Kaks sünnipäeva olid väga erinevad ja hoopis teine teisest ooperist, aga mõlemad siiski väga mõnusad. Nüüd on veel pulmad tulemas ning isa sünnipäev.
Suve tunnet pole enam, kuigi see, et aegajalt saab veel väga lühikeste ja paljastavate riietega õue minna meenutab siiski suve jäänuseid. Tahaks reisima veel minna, aga õhus on ärevus ja uudised sõjast kinnitavad mõtted esialgu kodumaile.
Ärevaks ajab ka inimene, kes endast märku annab ja meie pererahu rikub paljalt oma eksistentsiga, aga sinna pole midagi teha ning pean sellega leppima. Ei oska isegi öelda mida ma täpselt selles suhtes tahaksin. Tähtis on see, et emotsionaalselt ei tekitaks see kellelegi pingeid. Paraku ei ole see nii lihtne...
Väike poja käib ujumas ja massaazhis. Tema saab palju kiita ning teeb iga päev edusamme. Mõnus on kodus olla ning võin tõesti öelda, et naudin titaga kodus olemist väga. Nautisin tegelikult seda ka 5a tagasi, aga mul olid siis lihtsalt hoopis teised tingimused.
Üks suurem üritus on veel ees, aga muidu on selleks suveks käimised ja peod läbi. Ave sünnipäeval olime ja Stina sünnipäeval käisime. Kaks sünnipäeva olid väga erinevad ja hoopis teine teisest ooperist, aga mõlemad siiski väga mõnusad. Nüüd on veel pulmad tulemas ning isa sünnipäev.
Suve tunnet pole enam, kuigi see, et aegajalt saab veel väga lühikeste ja paljastavate riietega õue minna meenutab siiski suve jäänuseid. Tahaks reisima veel minna, aga õhus on ärevus ja uudised sõjast kinnitavad mõtted esialgu kodumaile.
Ärevaks ajab ka inimene, kes endast märku annab ja meie pererahu rikub paljalt oma eksistentsiga, aga sinna pole midagi teha ning pean sellega leppima. Ei oska isegi öelda mida ma täpselt selles suhtes tahaksin. Tähtis on see, et emotsionaalselt ei tekitaks see kellelegi pingeid. Paraku ei ole see nii lihtne...
No comments:
Post a Comment