Mul on mingi kamm unega. Kord ma ei saa und, siis jälle magan nagu koomas oleks... See jama hakkas siis peale, kui pojakest ootasin. Uni tuli hommikul alles 4-5 ajal. Olen proovinud paljusid asju - rohuteesid, joogat, hingamisharjutusi, jne. Voodi on hea, madrats veel parem, kattemadrats veelgi parem, tekid-padjad lambavillast, voodiriided imepeened, jahedad, siledad....
Aga und ei tule.
Asi paranes uute koju kolimisega. Seal on rohkem ôhku ja vaiksem on ka seal kandis. Vahelduva eduga magan ikka... Aga need ööd, kus tv-d vahin ja kôiki "ôndsalt magajaid vihkan" (tsiteerides üht raamatut, mida ma tegelikult lugenud ei ole...), need ööd on ikkagi rasked ja arusaamatud.
Aga kasvatan iseloomu. Unerohi on juba otsa saanud - juurde ka ei küsi. Xanax ja muud sellised tabletid on veel alles, aga kui need otsa saavad, siis saagu - PEAN ise hakkama saama. Saangi. Ja lôppude lôpuks jääb veel vana hea nôukaaegne palderjan, mis (ime küll) ikka veel toimib - meeled vaigistab ja tunni vôi pooleteise pärast une toob.
Kui pojake väike oli, siis tundsid inimesed mu unepuudusele kaasa öeldes: "Oh jah, sul väike laps, muidugi oled magamata!" Ja enamasti polnud G.H minu unepuuduses süüdi. Ta on enamasti maganud nagu ingel.
Ta ongi ingel. SEE on selge. Teist temasugust ei ole. Aga vôibolla tuleb... ;)
No comments:
Post a Comment